18.10.2007, 00:00
Vene-Soome-Balti kett
Septembri keskel ilmus esimene number neli korda aastas ilmuva hakkavast Project Baltiast.
Inglis- ning venekeelse paralleeltekstiga varustatud
väljaandes soovitakse tutvustada Baltikumi, Soome ning Loode-Venemaa
linnakujundust, arhitektuuri ning disaini.
Oma spetsiifilisuse tõttu mitte just väga suure, 5000se tiraažiga ajakirja väljaandjaks on Peterburis asuv Balticumi kirjastus koostöös Amsterdami-Moskva kirjastusega A-Fond.
Ajakirja peatoimetaja on Vladimir Frolov, Eesti-poolseks kureerijaks arhitektuuriteadlane Andres Kurg.
Läänemere kultuuriruumi ühendava teema valikul on kindla peale välja mindud, selleks on valitud vesi. Tunduvalt hapramalt seob ajakirja kujundus, mis alates kaanepildi valikust, lõpetades kohati laiupidi jooksvate tekstidega pigem häirib, kui aitab lugemist.
Valitud piirkonna jõe- või mererandade hoonestamise probleemide käsitlused on õige sarnased. Kuidas piirkonna omapära säilitades miljööd rikastada, kuidas loodust eksponeerida ning hoida, mitte ainult ekspluateerida?
Väga uhkete ideedega – mida, tõsi, seni veel eriti teoks pole tehtud – on välja tuldud Riias. Nii on tahetud Daugava äärde ehitada kuulsa välislätlase Gunnar Birkertsi kavandatud jäämäge meenutavat rahvusraamatukogu; moodsa kunsti muuseumi ning kontserdimaja. Arengut elavdama (ja ilmselt ka rahaliste vahendite hankimist lihtsustama) on kutsutud ka superstaare, nagu Rem Koolhaas. Ja NB: kes ka ise Project Baltia veergudel oma tegemisi Riias ja Gazprom-Cityga seoses kommenteerib! Muuhulgas ütleb klassik: “Võib-olla te teate, et olen üks vähestest inimestest maailmas, kellele meeldib Nõukogude arhitektuur.”
Teisedki Venemaa ning Leedu ja Soome arenguplaanide tutvustused väärivad tähelepanu.
Kõige cool’ima nimetusega rubriigis “Diskursus” intervjueeritakse piirkonna olulisemate ajakirjade toimetajaid. Eriti põnev on jutuajamine Project Russia asutaja ja 1995.–2005.aastal peatoimetajaks olnud hollandlase Bart Goldhoorniga. Näiteks kritiseerib hollandlane takkajärele toonase Nižni-Novgorodi kuberneri Boriss (kellest intervjuudes on kogemata saanud Juri) Nemtsovi aega, kelle diktaatorlike maneeridega peaarhitekt Aleksandr Haritonov kippus oma ametist hoolimata ise palju projekteerima. Viimasel ajal on olukord Goldhoorni arust isegi Venemaal laiemalt halvenenud, sest keegi ei mõtle ühistele hüvedele ning süsteem ise on väga korrumpeerunud. Tänastest vene arhitektidest tõstab ta esile mullu Veneetsia biennaalil nostalgilise ruumiinstallatsiooniga esinenud Aleksandr Brodski, kes oli 1980ndatel tuntud oma vaid paberile jäänud arhitektuuri poolest ning seejärel lõi mitmel pool Euroopas ja USAs omapäraseid väikemaju. Noorematest meeldib talle Project Meganom, kelle töödesse on lisaks energiale ilmunud viimasel ajal ka rohkem sära.
Valitud eramutest meeldib mulle jätkuvalt kõige enam Lätis üle-eelmisel aastal parimaks majaks valitud maakivist varemetesse tehtud klaaskuubik (Uldis Lukševics, M?rti?š Oš?ns) Liep?ja- Ventspilsi maantee ääres. Kahjuks ei paista valitud piltidelt idee väga hästi välja.
Loodetavasti ei kao järgmistestki numbritest kuhugi autorite selge pilk ning hea üldistusvõime.
Oma spetsiifilisuse tõttu mitte just väga suure, 5000se tiraažiga ajakirja väljaandjaks on Peterburis asuv Balticumi kirjastus koostöös Amsterdami-Moskva kirjastusega A-Fond.
Ajakirja peatoimetaja on Vladimir Frolov, Eesti-poolseks kureerijaks arhitektuuriteadlane Andres Kurg.
Läänemere kultuuriruumi ühendava teema valikul on kindla peale välja mindud, selleks on valitud vesi. Tunduvalt hapramalt seob ajakirja kujundus, mis alates kaanepildi valikust, lõpetades kohati laiupidi jooksvate tekstidega pigem häirib, kui aitab lugemist.
Valitud piirkonna jõe- või mererandade hoonestamise probleemide käsitlused on õige sarnased. Kuidas piirkonna omapära säilitades miljööd rikastada, kuidas loodust eksponeerida ning hoida, mitte ainult ekspluateerida?
Väga uhkete ideedega – mida, tõsi, seni veel eriti teoks pole tehtud – on välja tuldud Riias. Nii on tahetud Daugava äärde ehitada kuulsa välislätlase Gunnar Birkertsi kavandatud jäämäge meenutavat rahvusraamatukogu; moodsa kunsti muuseumi ning kontserdimaja. Arengut elavdama (ja ilmselt ka rahaliste vahendite hankimist lihtsustama) on kutsutud ka superstaare, nagu Rem Koolhaas. Ja NB: kes ka ise Project Baltia veergudel oma tegemisi Riias ja Gazprom-Cityga seoses kommenteerib! Muuhulgas ütleb klassik: “Võib-olla te teate, et olen üks vähestest inimestest maailmas, kellele meeldib Nõukogude arhitektuur.”
Teisedki Venemaa ning Leedu ja Soome arenguplaanide tutvustused väärivad tähelepanu.
Kõige cool’ima nimetusega rubriigis “Diskursus” intervjueeritakse piirkonna olulisemate ajakirjade toimetajaid. Eriti põnev on jutuajamine Project Russia asutaja ja 1995.–2005.aastal peatoimetajaks olnud hollandlase Bart Goldhoorniga. Näiteks kritiseerib hollandlane takkajärele toonase Nižni-Novgorodi kuberneri Boriss (kellest intervjuudes on kogemata saanud Juri) Nemtsovi aega, kelle diktaatorlike maneeridega peaarhitekt Aleksandr Haritonov kippus oma ametist hoolimata ise palju projekteerima. Viimasel ajal on olukord Goldhoorni arust isegi Venemaal laiemalt halvenenud, sest keegi ei mõtle ühistele hüvedele ning süsteem ise on väga korrumpeerunud. Tänastest vene arhitektidest tõstab ta esile mullu Veneetsia biennaalil nostalgilise ruumiinstallatsiooniga esinenud Aleksandr Brodski, kes oli 1980ndatel tuntud oma vaid paberile jäänud arhitektuuri poolest ning seejärel lõi mitmel pool Euroopas ja USAs omapäraseid väikemaju. Noorematest meeldib talle Project Meganom, kelle töödesse on lisaks energiale ilmunud viimasel ajal ka rohkem sära.
Valitud eramutest meeldib mulle jätkuvalt kõige enam Lätis üle-eelmisel aastal parimaks majaks valitud maakivist varemetesse tehtud klaaskuubik (Uldis Lukševics, M?rti?š Oš?ns) Liep?ja- Ventspilsi maantee ääres. Kahjuks ei paista valitud piltidelt idee väga hästi välja.
Loodetavasti ei kao järgmistestki numbritest kuhugi autorite selge pilk ning hea üldistusvõime.