Öine külaskäik rifile
Kõigepealt sellest, et miks minna korallrifile
öösel. Nähtavus on siis ju piiratud ning lisaks stammvarustusele
(õhutoru, mask ja lestad) peab olema kaasas ka veekindel lamp. Ja mida
võimsam, seda parem!
Korallriff oma kooslustega on looduse
kõige komplitseeritum väljamõeldis. Selleks, et looja
imetegu öösel tühikäigul ei tuuritaks, käib seal elu
vahetustega ja öösel leiab rifilt hoopis teisi elukaid kui
päeval. Või siis kohtab vanu tuttavaid päevase vahetuse
“töölisi”, aga hoopis teises meeleolus. Lisaks veel
pimeduse ja kauguses vilkuvate tulukeste salapära – see kõik
teeb öise rifilkäigu eriti põnevaks.
/>Kõnealune riff asub kitsa Al-‘Aqabah’ lahe
lääneservas, Siinai kaldal, rannaribast umbes 50 sammu
kaugusel. Enne seda on madal veealune rohumaa, mille liivasest põhjast
kasvab välja midagi hõreda muru sarnast. Vesi on selle rohumaa
alguses alla põlve, kuid sellegipoolest tasub siin juba mask pähe
panna ning kõhuli vette laskuda. Lestad on jalas juba enne, alates
veepiirist, ja mitte üksnes üksikute teravate kivide või
teokarpide tõttu, vaid pigem vöödiliste tiibkalade
pärast. Nemad armastavad pimedas tulla lausa veepiirile, ninaga vastu
kallast.
Tiibkalad uurivad, et äkki on väike lainelokse
siia toonud mõne uimase kalakese või kalmaari, et see siis kerge
vaevaga nahka panna. Kuna tiibkala uimed on ühtlasi üsna
mürgised okkad, pole talle kogemata peale astumine kuigi tervislik.
Tegelikult on veel terve hulk selliseid kalu, kes siin madalas kondavad ja
kellele pealeastumine võib kiirabis lõppeda –
krokodillkala, kivikala, draakonkala, tulekala jpt –, aga tiibkalad on
siin alati, ilma mingi kahtluseta. Nii et kui mitte lestad, siis vähemalt
paksutallalised sussid võiksid jalas olla küll!
Kohe
kui sellele madalale veealusele rohumaale pilgu peale heidad, näed, et
öine vahetus on kohal ning täies tööhoos. Esimene ja
kõige eksklusiivsem on väike kaheksajalg. Ega nad pole siin
haruldused, aga nende maitsev liha ei lase neid rahulikult elada.
Beduiininaised kougivad kaheksajalgu oma raudoradega armutult nende
korallkoobastest välja, et hiljem vastu kive pehmeks kloppida ja kodus
ära praadida. Too väike kaheksajalg siin on puhta lollike –
püüab uudistajale kõhu alla ronida, sest peab inimkoletist
ekslikult päästvaks varjualuseks. Seekord tal veab. Temast tehakse
vaid paar pilti, mitte praadi.
Järgmiseks jäävad
prožektorivihku eri kohtades hõljuvad tiibkalad. Las nad
hõljuvad. Siin heleda põhja kohal pole hea pildistada. Liiga suur
kontrast – ja neid kalu on kõikjal.
Nüüd tuleb
hallmureen. Miks ta nimi on hallmureen, kuigi ta on tegelikult roosakas?
“Roosa angerjas” on kõvasti ametis millegi põhjast
välja sikutamisega. Ta on nii pühendunud, et ei pane veealust
kaamerameest tähelegi. Lõpuks saab ta oma ohvri urust kätte ja
alla neelatud.
Nüüd on tal aega ringi vaadata ja see
pilt, mida ta näeb, ei meeldi talle. Mureen võtab sisse
kaitseasendi – nagu hüppevalmis vedru. Ega ta kallale tule, kuigi
üritab jätta sellist muljet. Kui ta näeb, et tema laiali
lõuad ja maduussi välimus muljet ei avalda, siis teeb lipet. Aga
mitte kaugele.
Järgmine on tähnikmureen. Tema sarnaneb
küll rohkem maoga kui angerjaga. Laiguline uss ei tee pildistajast
väljagi, vaid ajab rohu sees oma rida.
Nüüd
saab võetud suund sügavamale. Riff algab põlvek&a
mp;o
tilde;rguses vees. Alguses on see üsna hall ja surnud ilmega konarlik
sein. Aga mida sügavamale, seda ilusamaks ta läheb. Tulevad
värvid ja vormid. Avamere poolne külg on tervenisti nagu
värvilistest kivililledest õitsev aed.
Neid värve
ja vorme ei jõua ei kirjeldada ega ära imetleda. Kuigi nad on juba
sama tuttavad kui külamehele tema kodune kapsamaa, vaatad seda iga kord
siira imetlusega.
Pikaksvenitatud havinolkidega sarnanevad vilekalad
on parve kogunenud ja tukuvad korallidest moodustunud looduslikus lahesopis.
Nende magala on valitud siiski nii, et sel on ka varuväljapääs.
Vilekalad on umbes kolme meetri sügavusel ja pimedas nad ei näe kuigi
hästi.
Sellest annab tunnistust see, et vahel öösel
võib see kala sulle otsa koperdada. Nende poole sukelduvat fotograafi
tajuvad nad ilmselt oma küljejoone elundiga. Igatahes muutuvad nad
närviliseks ja hakkavad unesegastena siia-sinna sagima, kuigi enne olid
nad ilusasti organiseeritult parves, kõigil ninad ühtmoodi
vastu hoovust. Nüüd on ilusast rivist järel vaid songermaa.
Kaks-kolm sukeldmist nende juurde, klõps ja hele
välgusähvakas. Aga pärast pilte alla laadides näed, et ei
kõlba nad kusagile. Veel paar kallist vidinat kaamerale ja välgule
lisaks, ehk siis?
Sügavas moodustavad korallid kõiksugu
koopaid ja labürinte. Ilma akvalangita neisse koobastesse ei kipu. Aga
aiakesed ja galeriid, mis on pealt lahtised, on väga kutsuvad. Sinna saab
põigatud. Oma jämeda kerega manööverdades peab
nüüd küll üsna ettevaatlik olema, sest kõik paigad
on täis merisiilikuid. Päeval on nad enamasti õnarustes ja
väga esile ei tüki. Öösel on nad aga väga aktiivsed ja
neid leidub kõikjal kus võimalik.
On selliseid, mille
pikad okkad liiguvad kui kõrred tuules, on lühikese sassis soenguga
siile, on väikseid okaskerasid. Igale maitsele. Merisiiliku okas ihus olla
väga tülikas asi – vajavat väljalõikamist.
Seepärast siis ettevaatus.
Peale merisiilide on
välja tulnud ka pliiatsloomad. Nad on oma ehituselt sama plaaniga
nagu siilikudki, ainult peenikeste okaste asemel katavad neid pliiatsisarnased
piid. Ega suurt ohtu kellelegi otsa koperdada ning ennast ja teisi vigastada
pole, sest vee all tundub kõik lähemal.
Seega hoiad
kõigest palju suuremat distantsi kui tarvis. Ainus reaalne oht
merisiiliku otsa maanduda on siis, kui mõnd elukat jälitades liiga
hasarti satud või kui murdlainega üle madala rifinuki ujud. Siis
võib laine su siiliperele selga heita, aga see võimalus on rohkem
teoreetiline.
Ühed väga kummalised elukad on
öised ringikondajad, inglise keeles nightcrawler. Nad on miskit taime
ja looma vahepealset ja neil on üksainus kanavarvastatud jalg, mille otsas
justkui paabulinnusulgedest lehvik. Ei keha, ei silmi, suud ega
midagi muud. Päeval hoiavad nad oma sulgi rullis ja redutavad kusagil
õnarustes, kuid pimeduse saabudes jalutavad nad sealt välja ning
seavad oma lehviku kaunilt laiali. Praegu on neid kõik kohad täis.
Seda pole veel juhtunud nägema, kuidas nightcrawler’id jalutavad
– aga küll jõuab.
Ühest koopast
paistavad välja kellegi vuntsid. Üsna pikad. Aga nende
omanik ei reeda end, jääb pimedasse varjule. Eemalt paistavad
samasugused vuntsid ja kui valgusvihuga ümbrusele ring peale teha, on
näha, et neid vuntsloomi on hulgem – oma viis-kuus tükki.
Nüüd on juba selge, et need kuuluvad kohalikule langustile. See on
pikkade vuntsidega suur vähi moodi &a
mp;s
hy;elukas, aga ilma nende koletu suurte sõrgadeta. Üks vähk
tirib enda järel tigu ning üritab sellega, selg ees, koopasse
õhtustama kaduda.
Langusti nägemine on esmakordne,
seepärast ei osanud kohe esimesel hetkel koopast välja paistvaid
vuntse ka kellelegi omistada. Languste on väga vähe ja nende
olemasolust sel rifil tuleb kohalike hulgas vaikida, sest muidu tulevad nad
öösel ja püüavad välja viimase kui poja, et nood siis
pekiseid turiste toitvatele restoranidele maha müüa. Tänu
langusti kõgele hinnale võivad beduiinipoisid teenida neid
püüdes ühe õhtuga terve kuupalga. See on need toredad
vuntsloomad ka peaaegu välja suretanud.
Nüüd saab
kontrollitud, et kas beduiinide jutud langusti käitumise kohta peavad
paika – nimelt peatavat too vähk oma tegevuse ja tarduvat
soolasambaks, kui talle tuli peale suunata. Aga võta näpust –
suuna talle tuli peale või mitte, tema ajab oma asja edasi. Ainus, mis
langusti käitumist mõjutab, on see, kui lähedal sa talle oled.
Eks vuntsid kõnelevad talle selget keelt, mis ta ümber toimub. Need
on talle radariks.
Nüüd tuleb ehmatus – miskit
suurt ja libedat müksas külge! Kiire pööre ja valgus peale.
Öise veealuse vaatluse üks võlusid ongi see, et näed vaid
seda, mis on su valgusti kiirtevihus. Võid vahepeal küll suunata
seda vihku siia ja sinna, aga situatsioon muutub pidevalt, elu käib. Nii
ei olnudki mingit aimu, et kes oli see libe müksija, aga valguskiir
paljastab ta. Täiesti ohutu elukas – kohverkala, suur nagu seakesik.
Kohverkala on öösel täiesti abitu. Ta ei näe
ega saa aru, kus ta on. Nii juhtub sageli, et ta sulle otsa koperdab.
Seejärel lülitab sisse tagurpidikäigu ning taganeb,
süüdlaslik ilme näol.
Tegelikult on kohverkalal
süüdlaslik ilme nii ööl kui päeval. Ta on selline
kohmetu olemise ja samasuguse välimusega. Kohverkala öine abitus ja
aeglus teevad temast hea fotomodelli. Värisedes ja tudisedes on ta kaamera
ees üsna vagur ja taltsas nagu lammas. Temast saab mitu head
klõpsu.
Kohverkalu kolas ka enne madala veega rohumaal, aga
seal olid nad väikesed ja heleda põhja
kohal, seega
pildistamiseks mitte eriti head.
Tuulehaug, teine öine
pimeloom, kes valgusvihus ei orienteeru, on ka kohe siinsamas. Tema siinne
versioon on üsna identne sellega, kes Läänemeres kudemas
käib. Ka on tal samasugused rohelised luud.
Tuulehaug on
täiesti pinna lähedal, temast saab väga häid pilte. Kui
meri on vaikne, siis peegeldub tuulehaug veepinnalt veel vastu,
võimaldades nii toreda peegelpildi tegemist. Vahel tuleb tema eest aga
taganeda. See on siis, kui ta muutub rahutuks ja hakkab umbropsu siia-sinna
sagima. Kuigi mask on ees, tekib illusioon, et ta võib oma terava nokaga
sul kogemata silma peast välja torgata.
Viimane suurem tegija
sel õhtul on kalmaar. Temast ei saagi aru, et kas ta teeb oma
trikke hirmust või edevusest. Küll muudab ta värvi, siis laseb
suraka tinti, siis moodustab oma jalgadest kõikvõimalikke
kujundeid. Siis nagu põgeneks – ja kui sa järele ei
lähe, tuleb otse sulle kõrvale ja vaatab oma suure silmaga sulle
sügavalt-küsivalt otsa. Kui see kõik oleks hirmust, siis
võiks ta ju lihtsalt lipet panna? Milleks kogu see mäng?
Kord päeval tundus, et vees on haige või vigane kalmaar.
Pealtnäha veatu, aga käitumiselt kummaline. Lasi ligi ja lubas end
silitada nagu kassi – kassisuurune ta oligi. Aga kas sai silitatud
kogemata vastukarva või e
i meeldinud talle midagi muud, igatahes andis ta üsna pea mõista,
et rohkem ei taha. Ja kui siis sai uuesti üritatud, kadus ta nagu rakett.
See praegune siin öisel rifil on sama mõistatuslik.
Kaamera akud hakkavad tühjenema, poolteist tundi on
järgemööda klõpsitud. Hea, kui selle tulemusena
üks-kaks korralikku pilti tuleb. Veealune pildistamine on üsna
tänamatu töö.
Riff jääb
seljataha. Viimaste nukkide vahel peidab end hiidmureen. Aga ta ei
lase end pildistada, tõmbub peitu. Tuleb veealune madal rohumaa ning
kaheksajalapoiss pole ikka targemaks saanud: koperdab siinsamas. Kõikjal
hõljuvad tiibkalad ja liivarannal võtavad veest välja
loivajat vastu kaks liivakrabi, sõrad sõjakalt püsti,
lahinguks valmis.
Otse kaldal on vabaõhurestoran, kus
küünlavalgel süüakse kõigi tänase loo
peategelaste õdesid-vendi.
