Kanalisatsioon

Ükspäev tuli ETVst dokumentaalfilm Slobodan Miloševi?ist. Enne algust hoiatas tutvustaja, et järgnevat filmi ei soovitata lastele. Tõepoolest, seal demonstreeriti räigeid kaadreid bosnialaste hukkamisest serbia politseiüksuse poolt. Samadest kaadritest oli aga kokku monteeritud filmi reklaam, mida kedrati söögi alla ja söögi peale lastesaadete ajavööndis.
Üks tuttav kaameramees sõitis kord rolleriga koju, paar sarvikut keres. Tema õnnetuseks oli tee peal liikluspatrull, kes pistis mehele alkomeetri nina alla. Sündmuse jäädvustas politseisaate võttegrupp. Kuna lumivalge päkapikuhabeme ja kentsakate prilliraamidega kinnipeetu on üpris koloriitne kuju, siis otsustas saate režissöör kasutada tema lõiku krimikroonika reklaamitreileris. Nii sai terve eesti rahvas nädal aega jutti irvitada ühe hädase härrasmehe üle.

TV3 uudistel oli üksvahe probleem madalate reitingutega. Otsustati saade nihutada rahvalikku nišši. Esimese “sensatsioonina” paisati eetrisse kooliõpilaste poolt salaja salvestatud videolõik ühest koolmeistrist, kes sugeb üleannetut marakratti. Uudistegrupp marssis sisse koolimajja, torkas õpetajale kaamera näkku ja nõudis aru. Rahvale kont nina alla, reiting kosub mis kole.

Samasuguseid näiteid võib tuua veel ja veel ja veel. Eetikal ja esteetikal ja vanadel ajakirjanduslikel tavadel pole ammu enam televisiooni asja. Reitingud otsustavad kõik. Reiting tähendab, et saade samastab end enamuse vaatepunktiga, evib samu maailmavaadet ja suhtumisi kui kõige lihtsam vaataja. Kaamera mitte ainult ei vahenda sündmusi, vaid ka kommenteerib neid. Vaataja nõuab lisaks sündmusele ka tõlgendust. Uudisteankrust saab Delfi kommentaator. Võsapets võtab sõjavastast meeleavaldust kommenteerides sisse moraalselt ülimusliku positsiooni. Kuna ta kehastab rahva häält, leiab ta enesel ka õiguse olevat hanitada täie rauaga kõiki neid patsifiste. Värskem näide on aprillirahutuste ajast. Kui Kanal 2 vapper rindereporter Jürgen Fogel liikus pronksiööl ringi märatsejate hordide vahel, elasid talle kaasa kõik, natsionalistidest kosmopoliitideni. Kui aga kaks kuud hiljem ikka veel näidatakse Jürgeni punnis silmi ja nördimusest värelevat häält, siis pole see isegi mitte halb nali.

Terve suvi läbi käiatakse sama materjali uuesti ja uuesti ja uuesti, kasutatakse aeglustusi ja stoppkaadreid, kaamera jäädvustatud isikutele tõmmatakse ümber punaseid ringe. Just nagu teostaks Kanal 2 operatiivjuurdlust. Kaadritagused kommentaarid ei hoia värve kokku. Millised värdjad elavad meie keskel? Miks ei rakendata kõige karmimaid meetmeid? Integratsioon on läbi – kui me neid maa sisse ei peksa, siis hävitavad nad meie rahumeelse elukorralduse. Ma saan aru, et kommertslikud eesmärgid sunnivad Kanal 2 võtma sensatsioonilisest materjalist viimast. Aga tegelikult juhtub see, et uudistesaade muutub ühiskondliku hüsteeria üleskütjaks, rituaalseks vihkamise tunniks.

Probleem on selles, et televisioon on paljude jaoks ainsaks informatsioonimajakaks. Kogu teadmine ­maailma kohta, mis nägemisulatusse ei mahu, tuleb Kanal 2 kaudu. Nii saab automaatselt sündmuseks see, mida televisioonis näidatakse, isegi siis, kui ta seda ­tegelikult ei ole. Nagu üks akadeemiline lobamokk tavatseb öelda, et televisioon ei ole reaalsuse simulatsioon, vaid reaalsus muutub televisiooni simulatsiooniks. Meedia piirid on minu maailma piirid. Kirjutav press omakorda parasiteerib televisiooni peal, samad teemad ja staarikesed liiklevad telekanalist Õhtulehte ja Postimehesse ja sealt uuesti tagasi. Kõik, mis helendab, see müüb. Päeva peauudiseks kujuneb see, kes “Tantsud tähtedega” saates komistab.

Rahvahulgad arutavad selle üle, mis vaevab Vahur Kersnat ja mis häbematusi lausuvad Juur ja Oja.

Eesti meediakriitika on aga kõige selle suhtes kaunis hambutu. Liivi Shein analüüsib professionaalset teostust, Andri Maimets kilkab niisama, Helju Vals taunib ebakorrektset keelekasutust. Tundub, et argine meediakriitika on üks osa establishment’i vereringest, televisiooni ripats, mille eesmärk on lämmatada fundamentaalsemat analüüsi.

Mis jääb siis üle? Meediaterrorism! Sissisõja ebasümmeetrilise ründe taktika. Rikkuda tasakaalu. Infiltreeruda vastase territooriumile, külvata maksimaalselt kaost ja haihtuda jäljetult. Hankida endale ekraaniaega/lehepinda ning täita see millegi häirivaga. Raputada keskmine vaataja korrakski üles meediauniversumi värvilisest unenäost ja roiutavast rahulolust. Tuua ilmsiks, kuidas kilgendava pealispinna all kontrollib meie meeli vaimne kanalisatsioon.

Seepärast mulle meeldivadki kõiksugu boratid ja jackassid. Paradoksaalne, aga selles, kuidas Johnny Knoxville ja co üksteist keeglikuulidega oimetuks klobivad, on rohkem ühiskonnakriitikat kui saadetes “Revidendid”, “Vabariigi kodanikud” ja “Foorum” kokku. See pole isegi irooniline irve, see on puhastusrituaal. Ainult totaalselt ideoloogiavaba ja täiesti ebakonstruk­tiivne.

Nagu Artaud’ julmuse teater või Chuck Palachniuki “Kaklusklubi”, mille eesmärk on põletada bioloogilisest ja sotsiaalsest ringlusest ülejäävat energiat, saavutada rõõmus katarsis puhta destruktsiooni kaudu. Selles, kuidas Borat oma nina paksule produtsendile urruauku topib, muutuvad tillukeseks ja naeruväärseks kõik reitingu- ja formaadipungestused, “­uuriva” ajakirjanduse paatoslik tõsidus, kogu see väärikuse- ja soliidsusepretensioon, mida avalik ja õiguslik televisioon nii väga toonitab.

Ma pole just nii loll, arvamaks, et ükski programmidirektor laseks tänapäeval vabatahtlikult eetrisse ettearvamatu käitumisega tüüpe ning saatesarja, millel puuduks selge formaat ja slott. Telejuht teab, et keskmine teletarbija ootab programmilt turvalist kordust ja ettemääratust.

Aga proovima ju peaks, kas või kavaldamise hinnaga. Senikaua on vabariigi parim saade “Ärapanija”, sest seal igatahes midagi toimub. Vähemalt on televisioonil iseloom ja esprii. Vähemalt ajab see keskmise vaataja närvi.