18.10.2007, 00:00
Laudaarhitektuurist kõrgtehnoloogiani
Karin Paulus tutvustab modernismi argipäeva kiikavat näitust.
Kopenhaageni Tööliste Muuseumis avati 11. oktoobril
seitsme riigi ühisnäitus pealkirjaga “Unelmate vabrikud?
Tööstus ja modernism Balti mere regioonis 1945–1990”.
Väljapanekul tutvustatakse erinevaid lugusid, mis kõik
iseloomustavad modernismi, seda nii läänekalda kapitalistlikus kui
idakalda sotsialistlikus maailmas.
Õigemini on näitus “rahvalikum” osake teadusprojektist “Industry and Modernism”, mille uurimistulemustest koosnevat teost (koostajaks Anja Kervanto Nevanlinna) avamisel ka esitleti.
Eesti väljapaneku “Kolhoos kui tööstuslik põllumajandus: Lehmalaudast lihakombinaati” autoreiks on õde-venda Piret Õunapuu Eesti Rahva Muuseumist ning Mart Kalm Eesti Kunstiakadeemiast.
Nende fiktsiooni kangelannaks-tööeesrindlaseks on veterinaar Helgi, kes lõpetas Eesti Põllumajandusakadeemia esimese lennu, tegi läbi kõik meie maaelu mured ja rõõmud ning läks pensionile samal aastal, kui kolhoos likvideeriti.
Taani argiajalugu portreteeritakse aga Ameerika oskusteabest juhinduva penitsiliini tootva meditsiiniettevõtte Novo laborotooriumidega. Kõrgtehnoloogilist keskkonda toetab hügieeni estetiseerimine. Puhtusega seostatavad valged pinnad ning lakoonilisus. Poliitilises plaanis illustreerib see aga modernismile omast usku, et edumeelne tööstus aitab parandada kodanike tervist ning elukvaliteeti.
Rootsitki esindab läbilõige telekommunikatsioonifirma Ericssoni töötaja elust.
Soome teise põlve palgatööline Aino Pesonen (abielus rekkajuhiga) alustas aga ettevõttes Elanto (e.k Elatis) – tarbijate kooperatiivis, mis illustreerib ilmekalt Helsingi industrialiseerimist ning vasakpoolset poliitikat.
Tugevat küünarnukitunnet pakkuva firmaga seob Aino ka oma puhkehetke – veetes suved kooperatiivi reisiklubiga matkates. Ta täiendab end pidevalt ja teda edutatakse korduvalt.
1993. aastal pensionile minnes on temast saanud äärelinna supermarketi juhataja.
Leedu kangelaseks on seevastu Elektrenai soojuselektrijaama töötaja Algis. Teatavasti peeti just elektrifitseerimist üheks progressi ning seega ka kommunismi sümboliks. Nii pole ime, et Algise pere sai juba 1962. aastal uues majas kahetoalise korteri.
Läti plokis käsitletakse standardiseerimist elamuehituses, Norra omas edumeelsusega seotud sotsiaaldemokraatiat ning alumiiniumist toodete valmistamist.
Näitus jääb Kopenhaageni Tööliste Muuseumis avatuks 2008. aasta jaanuarini, pärast tuuritab ringi mööda Skandinaaviat ning Baltikumi.
Õigemini on näitus “rahvalikum” osake teadusprojektist “Industry and Modernism”, mille uurimistulemustest koosnevat teost (koostajaks Anja Kervanto Nevanlinna) avamisel ka esitleti.
Eesti väljapaneku “Kolhoos kui tööstuslik põllumajandus: Lehmalaudast lihakombinaati” autoreiks on õde-venda Piret Õunapuu Eesti Rahva Muuseumist ning Mart Kalm Eesti Kunstiakadeemiast.
Nende fiktsiooni kangelannaks-tööeesrindlaseks on veterinaar Helgi, kes lõpetas Eesti Põllumajandusakadeemia esimese lennu, tegi läbi kõik meie maaelu mured ja rõõmud ning läks pensionile samal aastal, kui kolhoos likvideeriti.
Taani argiajalugu portreteeritakse aga Ameerika oskusteabest juhinduva penitsiliini tootva meditsiiniettevõtte Novo laborotooriumidega. Kõrgtehnoloogilist keskkonda toetab hügieeni estetiseerimine. Puhtusega seostatavad valged pinnad ning lakoonilisus. Poliitilises plaanis illustreerib see aga modernismile omast usku, et edumeelne tööstus aitab parandada kodanike tervist ning elukvaliteeti.
Rootsitki esindab läbilõige telekommunikatsioonifirma Ericssoni töötaja elust.
Soome teise põlve palgatööline Aino Pesonen (abielus rekkajuhiga) alustas aga ettevõttes Elanto (e.k Elatis) – tarbijate kooperatiivis, mis illustreerib ilmekalt Helsingi industrialiseerimist ning vasakpoolset poliitikat.
Tugevat küünarnukitunnet pakkuva firmaga seob Aino ka oma puhkehetke – veetes suved kooperatiivi reisiklubiga matkates. Ta täiendab end pidevalt ja teda edutatakse korduvalt.
1993. aastal pensionile minnes on temast saanud äärelinna supermarketi juhataja.
Leedu kangelaseks on seevastu Elektrenai soojuselektrijaama töötaja Algis. Teatavasti peeti just elektrifitseerimist üheks progressi ning seega ka kommunismi sümboliks. Nii pole ime, et Algise pere sai juba 1962. aastal uues majas kahetoalise korteri.
Läti plokis käsitletakse standardiseerimist elamuehituses, Norra omas edumeelsusega seotud sotsiaaldemokraatiat ning alumiiniumist toodete valmistamist.
Näitus jääb Kopenhaageni Tööliste Muuseumis avatuks 2008. aasta jaanuarini, pärast tuuritab ringi mööda Skandinaaviat ning Baltikumi.