Eestlasi nööriv Tallink
Hiljaaegu Eesti parimaks ettevõtteks kuulutatud Tallink, mida alailma hellitatakse tiitliga “Eesti riigi lipulaev”, võib seda olla majandusnäitajate poolest, kuid parimaks olemine eeldab ka midagi muud peale rahanumbrite. Esmajoones ettevõtte sisemist ja välimist kultuuri ning klientide rahulolu. Kas eestlastel on klientidena põhjust Tallinki üle uhked olla?
Keskmisest sagedamate Tallinki reisijatena, ning ühel meist on ka Club One’i kuldkaart, oleme aastaid laevatsi kahe maa vahet pendeldanud. Alljärgnev on meie tähelepanekute lühike kokkuvõte, mis ei kirjelda erandit, vaid kinnitab reeglit.
Piletite broneerimisest
Enamasti broneerime reisi
telefonitsi, tuues piletid ära mõnest Tallinki kontorist. Augustis
oli võimalus kasutada kogunenud boonuspunkte. Saime piletid Tallinnast,
kuid vahetult enne laevale minekut selgus check-in’is, et meid ei olnudki
reisijatena nimekirjas, ehkki raha oli makstud, tšekk ja piletid
tõenduseks. Konutasime laste ja pampudega tubli kolmveerand tundi autos,
teadmata, kas meid üldse laevale lastakse, sest kuigi helistati mitmele
poole ja kontrolliti arvutisüsteeme, ei saadud asja kuidagi klaariks.
Ilmselt sõltuvad niisugused olukorrad sellest, kuivõrd
Tallinki kassaneiu valdab arvutisüsteemi ja -programmi ning
mõistab eesti keelt. Kui juba pileti vormistamine esinduses võtab
tubli tunni, siis tasub enne sõitu valvas olla ning igaks juhuks
kõik aegsasti üle kontrollida, et hiljem ei peaks muretsema, kas
jääd ehk niisama sadamasse konutama.
Kui Tallinnas
pääseb laevale üsna hõlpsasti, siis Stockholmis peab
check-in’iks parajalt aega ja kannatust varuma. Hulgast Tallinki
kassaluukidest on avatud kolm-neli ja kui juhtub midagi arvutisüsteemiga,
siis võid olla järjekorra teises sajas ja oodates halle
karvu kasvatada. Ka uhkelt reklaamitud ja sildistatud Club One Goldi luuk on
kiivalt suletud.
Piletite hindadest
Eestlastele on Tallinki piletihinnad Rootsi suunal keskmiselt kolm või
isegi enam korda kallimad kui rootslastele.
Viimane
piletinäide septembrist: reis Tallinnast Stockholmi kahekohalises aknata
B2 kajutis maksis 2291 Eesti krooni, sisaldades kuldkaardi allahindlust.
Reis Stockholmist Tallinna samaväärses kajutis ja
tingimustel maksis 680 Eesti krooni.
Pileti saab Eesti eestlane osta vaid
Tallinnast, mitte kasutada soodsat võimalust broneerida reis
näiteks Stockholmist suunal Tallinn-Stockholm-Tallinn. Miks sõit
Tallinnast Stockholmi üle Läänemere on mitu korda kallim kui
miili pealt sama teekond Stockholmist Tallinna üle Idamere
(Östersjön), Tallinkis vastata ei osata. Ega sel polegi
mõistlikku ega loogilist põhjendust peale selle, et ilmselgelt
eeldatakse, et rootslased kulutavad piletihinna vahe kokteilidele ja prassivad
rohkem, kuigi lällavaid eestlasi võib laeval täheldada
rootslastega võrreldes märksa enam.
Kui on soov viia
kruiisireisijana sõiduauto Tallinnast Stockholmi või vastupidi
ning ise samal õhtul tagasi sõita, siis auto jaoks vaid üht
otsa 900 krooni eest osta ei saa, maksma peab sama palju ka teise suuna eest,
kuigi autot pardal ei ole. Pärimisele, miks see nii on, vastas Tallinki
töötaja: “Me ei tea, kas te üldse kavatsete tagasi
tulla!”
Krediitkaartidest
Rootsi krooni
kurss Eesti krooni suhtes pole laevas igal pool vastavalt üldkehtivale
kursile 1 SEK = 1,7 EEKi, vaid üks kahele. Nii näiteks maksab
üks Bingoloto pilet 30 SEKi või 60 EEKi, õnneloos 10
SEKi või 20 EEKi jne, mistõttu on soodsam arveldada Rootsi
kroonides.
Tallinki laevadel võetakse vastu mitmesuguseid krediitkaarte – reklaamkleepsude järgi on oodatud ka American Express ja Diners Club, kuid nendega on alailma janti, kasutus tõkestatud ning sõltub tihtilugu teenindaja tujust. Näiteks teatas hiljutisel sõidul tõrges ja pahur baaridaam, kes vastumeelselt klientidele kokteile segas ja tühje pudeleid suure vihaga kasti viskas, et “Diners Clubi kaart pole Tallinki laevadel iial kehtinud”, ja nähvas irooniliselt, et “kümme aastat tagasi olid ka Eestis kasutusel mingisugused kaardid, mida enam ei tunnistata”. Samas oleme eelmistel kordadel maksnud just Diners Clubi või American Expressi krediitkaardiga.
Sedavõrd nigela valikuga ja aina viletsamaks muutuvat rootsi lauda (ühele täiskasvanule 376 Eesti krooni pluss joogid) ei lei a ühegi teise Euroopa laevakompanii buffet-lauast. Võrdluseks: Viking Line’i Rootsi-Soome laevadel maksab külluslik buffet 343 Eesti krooni, sisaldades piiramatult veini, õlut, mahla, kohvi ja vett.
Veel paar aastat tagasi, Victoria I algusaegadel, oli valik märksa rikkalikum, kuid nüüd on alles jäänud kõige odavamad palad ja seegi väljapanek pole sageli kuigi esinduslik. Rootsi laud eeldab ju, et keegi sel kogu aeg silma peal hoiab, et vaagnate välimus segamini seaküna ei meenutaks.
Kui miski otsa lõpeb, siis seda tihtilugu juurde ei tooda. Tüüpiline näide on juustuvalik.
Enamasti on seal vaid riismed või mingid kübemed endisest kasinast valikust. Kui Victorial palusime, et lõppenud juustulauda täiendataks, siis mõne aja möödudes tõepoolest saabus proua juustudega, visates tükid lõikelauale ülbe fraasiga: “Siin teile on!”
Märksa meeldivamad kogemused on aga Romantika ja Victoria à la carte’i restoranidest, kus võib enamasti silmata küll rootslasi, kuid söök on seal üldiselt maitsev ja ettekandjad viisakad.
Teenindusest
Harva näeb laevadel tõeliselt oma tööd nautivat teenindajat. Enamasti on nad mõrud, arrogantsed, ignorantsed ja tülpinud, tehes kõike lausa silmanähtava vastumeelsusega ja rõõmutult. Ei poeta ilmaaegu viisakusi, nagu “tänan” ja “palun”, rääkimata naeratusest. Siiski, on erandeid, kes seetõttu silma jäävad.
Samas ollakse rootslaste vastu hoopis tähelepanelikumad ning lahkemad. Oleme kogenud seda omal nahal, sest tihtilugu pöördutakse meie poole esmalt rootsi keeles ning siis on suhtumine hoopis teine.
Valitseb hoiak: “Ei, see pole võimalik!” kui teenindaja midagi ei oska või teha ei viitsi.
Piano-baaris, mille seinal ilutseb Dry Martini kokteil, vastab värisevate kätega baarmen, et nemad Dry Martini kokteili ei teegi. Lõpuks haarab ta siiski telefonitoru, et kolleegilt selgitust küsida, kuidas seda siis segada. Kui klient teda ise juhendama hakkab, lepib baarmen olukorraga, aga pole maailmas nii klassikaliseks kujunenud joogist midagi kuulnudki, mistõttu hakkab ta seda Dry Martini kokteiliklaasi asemel segama tavalisse mahlaklaasi. Mehe käed värisevad pohmellist sedavõrd, et ta ei saa oliive kuidagi tiku otsa t orgatud.
Kajutitest
Enamasti on need igati puhtad ja linad värsked, kuid tõenäoliselt oli keegi vihane klient poetanud ühte neist, mis just meile ööbimiseks sattus, midagi ekstra haisvat, nagu Rootsi surströmming.
Kui vastuvõtus teatasime, et selles kajutis ei ole võimalik olla, võttis neiu leti alt välja pudeli õhuvärskendajat ja soovis “head reisi jätku”. Pärast suurt jagelemist kutsus ta siiski hotelli direktori, kellega koos kajutisse sammusime. Nii kui ukse avasime, hüüdis tema, ilma et oleks lävelt edasi astunud: “Siin ei ole võimalik olla!” Pooleteise tunni pärast saime uue kajuti.
Tõeliseks piinaseansiks kujuneb ka öö kaheksanda teki kajutis, mis asub vahetult diskosaali peal. Kui laev juhtub puupüsti täis olema ja sa pead sellega leppima, siis on vaid kaks võimalust: kas koos teismelistega hommikul kella kuueni diskotada või paadialusena kuskile nurka pugeda, et mitte läbi öö kestvast tuimast valjust tümpsust oimetuna nagu räiges pohmellis järgmist päeva alustada.
Järeldus
Tallink naudib monopoolset seisundit, mistõttu tema laevadel pole iseäranis eestlasest kliendil – rootslasi koheldakse seal märksa viisakamalt ja sõbralikumalt – põhjust tunda, et ta on sinna oodatud. Küll aga tajub klient, kuis igal sammul ollakse huvitatud tema rahast.
Esmatähtis ei näi võrreldes teiste laevakompaniidega olevat hea teenindus ning klientide meeldiv kohtlemine ja rahulolu, vaid eelarve täituvus.