25.10.2007, 00:00
E-tervisekaart röövib isikuvabaduse
Kas meil on vaja e-tervisekaarti – internetti üles
riputatud haiguslugu, mis on kättesaadav kõikidele
raviasutustele? See küsimus on juba iganenud.
Muidugi on vaja, nagu meil on vaja läinud ka e-pangandust, e-maksuametit, e-kinopileteid, e-klassipäevikuid ja e-arveid. E-riigile ei ole alternatiivi, kuid digitaalne haiguslugu, mis peab tööle hakkama juba 2009. aasta algusest, on siiski teine tera. Käivitatav e-tervise projekt ei jäta valikuvõimalust ei arstile ega ka patsiendile. Põhiküsimus on selles, kas Eesti riik käsitleb oma alamat subjektina, kellel on vaba tahe, või objektina, s.t statistilise ühikuna, kelle üle on riigil õigus teostada lauskontrolli.
Paljud arstid on digitaalsele haigusloole ja selle ristkasutatavaks tegemisele praegu vastu.
Vastu tundub olevat ka n-ö rahva hääl. Patsientide põhiline argument on turvatunde puudumine, andmebaaside lekkimine, sisestamisel tekkivad näpukad jms. Arstide vastuseisu taga oleks muidugi lihtne näha hirmu töökoormuse suurenemise ees, kuid nende argumendid on siiski tõsisemad. “Me oleme kriitilised, kuna projekt on toores,” ütleb Arstide Liidu eetikakomitee juht Andres Lehtmets, “küsimus on selles, kas esikohal on inimese huvid või riigi huvid.”
Asi pole haiguslugude arvutisse klõbistamises – seda teevad juba praegu nii perearstid kui ka mitu suuremat haiglat. Ainult et need andmed ei ole väljaspool haiglat kättesaadavad. Juba rakendub ka pildipank, mille kaudu saab näiteks vaadata röntgeniülesvõtteid. Ja päev-päevalt võtab ilmet ka digiretsept, mis võimaldab rohupoodi minna ilma paberilipakata.
Paranoiline küsimus, kas kellegi pahatahtlik silm ulatub minu delikaatseid terviseandmeid näppima, on teisejärguline.
E-tervise projekti mõte on totaalne andmete kogumine, sest selle põhieesmärk on andmete vahetamise süsteemi üles ehitamine.
Meil ei ole arste – ega hakkagi olema –, kelle poole inimene saaks pöörduda anonüümselt, sest kõik Eestis litsentseeritud arstid on kohustatud andmed edastama e-tervise süsteemi. Hüvasti, anonüümsed aidsikabinetid!
Võrrelgem e-tervist e-pangandusega, sest raha on vähemasti niisama delikaatne teema kui tervis. Pank on kommertsettevõte ja tema kaubamärk koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt usaldusest. Pole usaldust – pole panka! Parimal viisilgi turvatud tulemüürid võivad vankuda.
Kui ma pelgan internetipanka, võin oma rahanatukest kodus madratsi all hoida, kuid arsti juures mul edaspidi anonüümselt käia ei õnnestu. Inimene on sundseisus, sest tervis, teadagi, pole oma teha.
Arstil aga puudub võimalus patsiendisaladuse hoidmiseks. Ta on kohustatud kõik, mis te talle pihite, võrku panema.
Miks ei võiks olla inimesel õigus otsustada, kas ta tahab oma terviseandmeid ristkasutusse anda või mitte? Ah et kiirabi võib minu abistamisel hätta jääda, kui tal pole piisavalt andmeid minu raviallergiate ja varasemate haiguste kohta? No mis siis ikka, see on olnud minu vaba valik, ma võtan vastutuse oma elu eest! Valdaval osal patsientidest pole oma andmete netikasutuse vastu midagi. Aga inimesel peab olema valikuvabadus.
E-tervisekaart on väga hea mõte – kuni selle mõtte abil ei hakata ehitama totaalset riiki ja totaalset ühiskonda.
Muidugi on vaja, nagu meil on vaja läinud ka e-pangandust, e-maksuametit, e-kinopileteid, e-klassipäevikuid ja e-arveid. E-riigile ei ole alternatiivi, kuid digitaalne haiguslugu, mis peab tööle hakkama juba 2009. aasta algusest, on siiski teine tera. Käivitatav e-tervise projekt ei jäta valikuvõimalust ei arstile ega ka patsiendile. Põhiküsimus on selles, kas Eesti riik käsitleb oma alamat subjektina, kellel on vaba tahe, või objektina, s.t statistilise ühikuna, kelle üle on riigil õigus teostada lauskontrolli.
Paljud arstid on digitaalsele haigusloole ja selle ristkasutatavaks tegemisele praegu vastu.
Vastu tundub olevat ka n-ö rahva hääl. Patsientide põhiline argument on turvatunde puudumine, andmebaaside lekkimine, sisestamisel tekkivad näpukad jms. Arstide vastuseisu taga oleks muidugi lihtne näha hirmu töökoormuse suurenemise ees, kuid nende argumendid on siiski tõsisemad. “Me oleme kriitilised, kuna projekt on toores,” ütleb Arstide Liidu eetikakomitee juht Andres Lehtmets, “küsimus on selles, kas esikohal on inimese huvid või riigi huvid.”
Asi pole haiguslugude arvutisse klõbistamises – seda teevad juba praegu nii perearstid kui ka mitu suuremat haiglat. Ainult et need andmed ei ole väljaspool haiglat kättesaadavad. Juba rakendub ka pildipank, mille kaudu saab näiteks vaadata röntgeniülesvõtteid. Ja päev-päevalt võtab ilmet ka digiretsept, mis võimaldab rohupoodi minna ilma paberilipakata.
Paranoiline küsimus, kas kellegi pahatahtlik silm ulatub minu delikaatseid terviseandmeid näppima, on teisejärguline.
E-tervise projekti mõte on totaalne andmete kogumine, sest selle põhieesmärk on andmete vahetamise süsteemi üles ehitamine.
Meil ei ole arste – ega hakkagi olema –, kelle poole inimene saaks pöörduda anonüümselt, sest kõik Eestis litsentseeritud arstid on kohustatud andmed edastama e-tervise süsteemi. Hüvasti, anonüümsed aidsikabinetid!
Võrrelgem e-tervist e-pangandusega, sest raha on vähemasti niisama delikaatne teema kui tervis. Pank on kommertsettevõte ja tema kaubamärk koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt usaldusest. Pole usaldust – pole panka! Parimal viisilgi turvatud tulemüürid võivad vankuda.
Kui ma pelgan internetipanka, võin oma rahanatukest kodus madratsi all hoida, kuid arsti juures mul edaspidi anonüümselt käia ei õnnestu. Inimene on sundseisus, sest tervis, teadagi, pole oma teha.
Arstil aga puudub võimalus patsiendisaladuse hoidmiseks. Ta on kohustatud kõik, mis te talle pihite, võrku panema.
Miks ei võiks olla inimesel õigus otsustada, kas ta tahab oma terviseandmeid ristkasutusse anda või mitte? Ah et kiirabi võib minu abistamisel hätta jääda, kui tal pole piisavalt andmeid minu raviallergiate ja varasemate haiguste kohta? No mis siis ikka, see on olnud minu vaba valik, ma võtan vastutuse oma elu eest! Valdaval osal patsientidest pole oma andmete netikasutuse vastu midagi. Aga inimesel peab olema valikuvabadus.
E-tervisekaart on väga hea mõte – kuni selle mõtte abil ei hakata ehitama totaalset riiki ja totaalset ühiskonda.