Kõrvits söögiks, mitte ainult Halloween’i tähiseks

Kõrvitsat on läbi aegade kasutatud anumaks, kaunistusteks ning maskideks ja muinasjuttudes isegi tõllana. Kõrvitsat toidulaual hindab Urmas;Kokassaar.

Kõrvitsate algne kodumaa on tegelikult Lõuna-Ameerikas. Indiaanlased kasvatasid neid vilju juba 9000 aastat tagasi. Euroopasse jõudis kõrvits alles kuueteistkümnendal sajandil.

Botaanilisi lähisugulasi kõrvitsal jagub, sest kõrvitsa perekonda kuulub üle kümne liigi. Muide, kõrvitsa vili ehk kõrvits kuulub olemuselt tegelikult marjade hulka. Seda on alguses veidi võõristav uskuda, sest tavainimese mõttelaadis on marjad tillukesed, aga mitte veidi alla sajakilosed hiiglased, milleni küünivad meil kasvanud rekordrasked kõrvitsad. Aga maailmarekordini on ka sellest suurusest veel kõvasti kasvuruumi, sest kõrvitsa kaalurekordiks on 666,3 kilo. Just selline hiiglane sirgus 2005. aastal USAs. Maitseomadustelt on kõige suupärasemad ikkagi keskmise suurusega viljad. Hiiglastel on sageli kergelt mõrkjas maitse, tillukestel viljadel puudub aga kõrvitsale omane mekk üldse. Just kõrvitsate suurus ongi üks põhjus, miks meilgi kõrvitsatoite episoodiliselt ja suhteliselt ühekülgselt tehakse. Kui juba kõrvitsa sissetegemiseks läks, siis enamik kõrvitsast rändab tükikestena marinaadi. Vaid väike osa leiab kasutust muude toitude valmistamisel. Kõrvitsate säilitamisel peab arvestama kolme tähtsat tingimust. Esiteks, kõrvitsa kooreosa peab olema täiesti terve ja ühtlaselt tugev.

Igasugused praod, laigud ja pehmed kohad viivad kiirele riknemisele. Teiseks, kõrvitsa hoiukoht ei tohi olla ei liiga niiske ega ülemäära kuiv. Üle poole aasta ei tasu kõrvitsaid tallel hoida, sest kuivas kohas seismisega kaotab viljaliha oluliselt vett, samuti võivad kõrvitsas leiduvad seemned tasapisi idanema hakata. Kolmandaks, juba lahtilõigatud kõrvits tuleb ruttu toiduks kasutada. Isegi külmkapis toidukilesse mässitult säilib see vaid mõned päevad.

Kaunilt kuldkollane sisu
Kõige rohkem hindavad köögiviljasõbrad loomulikult kõrvitsa viljaliha. Ehkki väliselt tundub söödavat sisu kõrvitsas leiduvat palju, langeb ligikaudu kolmandik siiski jääkide arvele.

Viimaste hulka kuuluvad koored, säsi ja ka ohtralt seemneid. Suure veesisalduse tõttu on kõrvitsa viljaliha kujul tegu üsna kalorivaese suutäiega, mis sobib hästi tarvitamiseks kaalulangetamise eesmärgil. Sada grammi kõrvitsat annab sööjale 30–35 kilokalorit, millest lõviosa tuleb süsivesikutest. ­Valke on viljalihas minimaalselt ja rasvollus puudub üldse.

Hinnatav on kõrvitsa suur kiudainete sisaldus. See on ka põhjus, miks kõnealust vilja tituleeritakse suisa ravi­köögiviljaks. Kiudainete rohkus väldib regulaar­sel sööjal kõhukinnisuse teket, leevendab soolepõletikke ning vähendab ka organismi kolesteroolihulka. Teine kõrvitsa raviteene peitub tema võimes eemaldada organismist liigseid sooli ja vett. Viimase ülesande edukaks täitmiseks on kõrvitsal suur abi rikkalikust kaaliumühendite sisaldusest. Muudest mineraalidest tuleb toonitada veel rohket magnee­siumi- ja fosforisoolade leidumist viljades.

Kollane värvus tuleneb eri karotenoidide sisaldusest, eriti aga beetakaroteeni küllusest. Mida kollasem on kõrvitsa viljaliha, seda rohkem selles karotenoide leidub. Muide, eelnimetatud ühendite rohkust oskasid hinnata juba endisaegsed taluperenaised, kes lisasid kõrvitsat saiale kena kuldkollase värvuse saamiseks.

Sobib mitmeteks roogadeks
Konservatiivne kõrvitsa kasutus koduköögis piirdubki kõigest paari käiguga. E namik viljalihast pannakse kuubikutena marinaadis purki ja väike osa leiab kasutust kõrvitsasaias. Tegelikult saab kõrvitsast valmistada vägagi mitmeid roogasid. Nii saab veerikkast viljalihast teha mahla, smuutit või püreed. Kõrvitsat võib toidulauale pakkuda nii toorelt, keedetult, hautatult, ahjus küpsetatult, marineeritult, praetult kui isegi grillitult. Ka toitude valik, mida kõrvitsast teha saab, on aukartustäratav. Sinna kuuluvad salatid, supid, pudrud, hautised, omletid, vormi- ja voki­road, kotletid, koogid, saiad, moosid ning marmelaadid. Nii et kõrvits väärib julget pealehakkamist ja mitmekülgset lähenemist.