25.10.2007, 00:00
Athena – butafoorne bravuuritar
Tilulilu, ilu ja elamusi pakkuva kultuurikeskuse ajaloolasest sisearhitekti Aivar Roosaarega vestles Karin Paulus.
Selle hooaja firmapidude ning konverentside lemmikuks on juba
praegu, mil kõik ehitustööd lõppenudki pole, Tartus
paiknev kultuuri- ning muidu üritusteks mõeldud keskus
Athena.
Uhke kompleksi tänase ilme andjaks on ajaloolasest arhitektiks kasvanud Aivar Roosaar (tuntumateks töödeks hetkel Tartu ülikooli kohvik, Püssirohukelder ja Ammende villa), kellel sügis möödub väga kiirelt. Nimelt pendeldab ta kahe Rein Kilgile kuuluva objekti, lõppjärgus oleva Athena restorani ning museaalse raudteejaamahoone vahel.
Hoone enda kirjusus – esindatud on nii neoklassitsism, art déco, juugend, historitsism kui modernism – seletub hoone ajalooga. Maja on nimelt korduvalt ümber ehitatud ning tema kasutusala on korduvalt radikaalselt muudetud. 1783. aastal valminud elamu ostis 1850 Alexander Malström, kes rajas siia vehklemissaali. 1854 ehitas aga järgmine omanik majale kolmanda korruse. Kahekümnenda sajandi alul moderniseeriti Küütri tänava poolset klassitsistlikku fassaadi, 1922 tehti aga majja kino ning kohvik, mille kujundust korduvalt uuendati. Ka nõukogude ajal jätkasid mõlemad tegevust (nimedeks siis Saluut ja Volga), kuid taasiseseisvunud Eestis muudatustega ei kohanetud ning 1998. aastal sulges kino uksed.
Vahepeal tühjana seisnud hoone omanikud vahetusid mitu korda, kuid ükski äriplaan ei osutunud vettpidavaks. Lõpuks ostis maja Rein Kilk, kes kujundaski majast multikeskuse Athena.
Kesksesse, liigutatava põrandaga kinosaali mahub istuma ligi 300, vastuvõttudel aga kuni 700 inimest. Piduliku purpurset ruumi – tõelist kinoteatrit – ehivad muinsuskaitse all olevad Ferdi Sannamehe (1895–1963) naiivsevõitu neoklassitsistlikud stukkreljeefid (kolm graatsiat, Orpheus ja Eurydike). Rõdu balustraadigi kaunistab antiigist laenatud ebaproportsionaalselt suur ornament. Nagu fuajeedes oleks võinud siingi aluseks võtta ka varasema juugendliku kujunduse, kuid Roosaar eelistas säilitada alles olevaid detaile ning mitte ehmatada inimesi potisinise ja kartulitrükiga. Siiski on teisest ooperist ülemine kohvik, mis meenutab hoopistükkis romantilist lehtlat.
Black-box-saal on 150kohaline, lisaks veel 30kohaline seminariruum. Saalides on sünkroontõlke süsteem. Maja alumisel korrusel on võimalik välja rentida sopilise restorani Volga ruumid, mis mahutavad ligikaudu 160 inimest. Konverentsi ja restorani poole ühendamisel saab korraldada kogu maja hõlmavaid üritusi, mahutades 900 inimest.
“Eestis on erakordselt heal tasemel sisekujundus, aga vahelduseks võiks olla midagi muud ka,” ütleb Roosaar restoran Volgat tutvustades. Nimelt on arhitekt siin tõukunud kahe sõja vahelisest art déco sisekujundusest. Domineerivad tuhmsinine ja telliskivipunane, neile sekundeerib roosa. “Eks ta üks hull asi ole. Aga nalja võib ka teha vahepeal,” leiab Roosaar.
Võlvitud keldrisaali kõige üllatuslikum osa on värskelt renoveeritud ekspressionistlik valgustatud lagi. Dekadentlikku elegantsi lisavad seinu ehtivad vinjetid, taastatud Peet Areni (1889–1970) maalid ning sarnase meeleoluga uudisteosed. Mööbel – mis vähemalt piltide järgi tundub algupärasest oluliselt mugavam ning maitsekam – on valitud beeži ja helerohelist karva.
Samas laseb algupärandist pungil dekoratiivne kompott siiski märgata, et tegu on väga hästi toimiva kultuurimajaga, millest kumab ärilist osavust, aga veel rohkem missioonitunnet.
*
Aivar Roosaar, mis on Athenas sinu enda looming?
Siin oli terves majas palju vaja läbi lahendada ru umiprogrammi mõttes, kuhu paigutada garderoobid jne.
Kui palju oled lähtunud arhiivimaterjalidest, palju tunnetuslikust poolest?
Näiteks restorani puhul ei saa ma pead anda, et nii täpselt oli. Aluseks olid mustvalged fotod, kirjeldused, värviproovid, inimeste mälestused.
Kas muinsuskaitse on olnud abiline või nuhtlus?
Mul on varem olnud probleeme, aga siin ja jaamas on muinsuskaitsest küll olnud abi asjade korraldamisel. Tõsi, uusi arhiivimaterjale pole küll keegi mulle kohale tassinud.
Kui palju on sulle ette heidetud, et kõik pole alati faktoloogiliselt “õige”?
Kusjuures ei ole. Kui keegi käsiks üksühele kopeerida, siis ma ei hakkaks seda üldse tegema. Ikka tuleb vaba väljendust juurde.
Kui võrdled end teiste vanade hoonete tegijatega, nagu Leila Pärtelpoeg, Rein Raie, Kaur Alttoa või hoopis Jüri Kuuskemaa, siis kes on neist sinule mõtteviisilt kõige lähedasem?
Ma ei oska öelda, ma saan nende kõigiga hästi läbi. Keegi neist pole mulle päris nii ütelnud, et mis sa nüüd kokku solberdad. Samas pole ma niivõrd projekteerija, vaid rohkem ajaloolane. Ühtlasi pole ma kuiv ajaloolane, kes läheb ainult arhiivi dokumente vaatama, vaid ka ise tegija. Ma pole ei liha ega kala.
Nii et ei saa ka öelda, et esindad kas Viollet-Le-Duci “õige taastamise” suunda või ilusate varemete koolkonda?
Ma võtan asja niimoodi, nagu olukord on. Ma ei läheks elus ütlema, et lähme ehitame Toome varemed üles kirikuks. Samas näiteks, kui võtta Raadi loss, millest on niipalju ülesvõtteid ja pool sisustusest säilinud, siis see vääriks taastamist. Kivisilla puhul võiks käituda loovalt: ma olin juures, kui puhastati jõe põhja ja need kivid välja tulid. Kui leitud osad õigesti kokku laduda, siis olen selle poolt, aga kui fotode järgi samasugune sild tahetaks teha, siis ma ei pea seda õigeks.
Milliste ajalooliste hoonetega tahaksid veel tööd teha?
Mul on praegugi mitu tükki pooleli. Üks neist on raudteejaam. Mõnele meeldivad ainult modernsed majad, mõnele juugend. Minul nii ei ole. Mulle meeldivad kõik asjad, mis on hästi tehtud. Igas ajastus – näiteks klassitsismis – oli häid asju, aga suurem osa oli kehvi maju.
Nii et lemmikstiili polegi?
Ei, kui süvenen, siis on alati huvitav. Näiteks seesama tüüpprojektil põhinev raudteejaam pole arhitektuurilt eriline, kuid ajaloo poolest põnev. Ega ülikooli peahoonegi pole ju niivõrd eriline oma kujunduse poolest, vaid huvitav on just see, et provintsis järgitakse Peterburi kõrgstiili ja et see on kohalike meistrite tehtud.
Aula on ju naiivne, aga elegantne. Aga alati tuleks siiski algupärandi juurde jääda. Näiteks kui Athena restoranis on saksa ekspressionistlik art déco, siis ei sobi siia ameerika ja prantsuse oma juurde panna.
Samasugust “konteksti” võlu oli vist ka Ammende villas, mis pole ju tegelikult eriline tipptaies?
Jah, Ammende villa oli Peterburis projekteeritud, Riia käsitööliste tehtud, paparetsidega maalitud. Ta ei ole üldsegi halb, teostatud vastavalt võimetele.
Päris uusi maju ei ole olnud tahtmist teha?
Olen kavandanud küll, aga mulle meeldib vaikselt nokitseda. Mulle muide istub väga hästi moodne arhitektuur.
On mõned lemmikud ka?
Meil Eestis on palju küll elegantseid inter jööre, aga need kipuvad väga ühesugused olema. Mulle meeldib, kui ruumi saab esemeid vabalt paigutada ja ise seal sees elada, ilma et mingi kompositsioon paigast ära läheks.
Kuidas on sul läinud tellijatega?
Hästi, lisaks suurtele töödele on ka neid kliente, keda konsulteerin.
Palju tellimusi pead ära ütlema?
Enamiku. Seda võin öelda, et mul on õnn valida töid.
Kuidas teha nii, et hoone vuntsimisel ajaloo hõng kaotsi ei läheks?
Tuleb kasutada ajaloolisi tehnikaid, säilitada võimaluse korral ehtsaid elemente. Ma ei välista, et minnakse ajaloolisesse interjööri ja jätkatakse seda sarnase käekirjaga. Samas jälestan seda nii-öelda vana ersatsmööblit, millel pole ei stiili ega proportsiooni. Näiteks juugendis on ju suur vahe, kas on see saksa oma, austria setsessioon, prantsuse või belgia oma. Need on erinevad nagu öö ja päev. Ennem saab sellisesse ruumi panna mõne historitsistliku asja juurde, aga neid omavahel ei saa kombineerida.
Kas saad öelda, et sul on tagantjärele mõni lemmiktellimus, või on alati viimane töö see, mis on kõige armsam?
Kõik tööd lähevad armsaks, kui läheb aeg mööda, praegu pole Athena mulle sugugi kallis, sest olukord on nii närviline ja väsitav, hea meelega jookseks siit nii kaugele, kui saab. Fassaadi on vaja timmida, Volga värvigamma on keeruline, kuna oleneb, millised toonid on omavahel kõrvuti. Samas leian, et igas asjas mingi vigur võiks ikka olla.
Oled palju tegelenud juugendi ja historitsismiga. Kas midagi Nõukogude ajast pole olnud tahtmist ette võtta (peale restoraninime Volga)?
Kuuekümnendatega oleks küll isu tegeleda, siis tehti võimaluste piires ikka väga häid asju. Vahepeal üks pakkumine – asutuse puhkekodu – oli, aga mul polnud siis aega.
Uhke kompleksi tänase ilme andjaks on ajaloolasest arhitektiks kasvanud Aivar Roosaar (tuntumateks töödeks hetkel Tartu ülikooli kohvik, Püssirohukelder ja Ammende villa), kellel sügis möödub väga kiirelt. Nimelt pendeldab ta kahe Rein Kilgile kuuluva objekti, lõppjärgus oleva Athena restorani ning museaalse raudteejaamahoone vahel.
Hoone enda kirjusus – esindatud on nii neoklassitsism, art déco, juugend, historitsism kui modernism – seletub hoone ajalooga. Maja on nimelt korduvalt ümber ehitatud ning tema kasutusala on korduvalt radikaalselt muudetud. 1783. aastal valminud elamu ostis 1850 Alexander Malström, kes rajas siia vehklemissaali. 1854 ehitas aga järgmine omanik majale kolmanda korruse. Kahekümnenda sajandi alul moderniseeriti Küütri tänava poolset klassitsistlikku fassaadi, 1922 tehti aga majja kino ning kohvik, mille kujundust korduvalt uuendati. Ka nõukogude ajal jätkasid mõlemad tegevust (nimedeks siis Saluut ja Volga), kuid taasiseseisvunud Eestis muudatustega ei kohanetud ning 1998. aastal sulges kino uksed.
Vahepeal tühjana seisnud hoone omanikud vahetusid mitu korda, kuid ükski äriplaan ei osutunud vettpidavaks. Lõpuks ostis maja Rein Kilk, kes kujundaski majast multikeskuse Athena.
Kesksesse, liigutatava põrandaga kinosaali mahub istuma ligi 300, vastuvõttudel aga kuni 700 inimest. Piduliku purpurset ruumi – tõelist kinoteatrit – ehivad muinsuskaitse all olevad Ferdi Sannamehe (1895–1963) naiivsevõitu neoklassitsistlikud stukkreljeefid (kolm graatsiat, Orpheus ja Eurydike). Rõdu balustraadigi kaunistab antiigist laenatud ebaproportsionaalselt suur ornament. Nagu fuajeedes oleks võinud siingi aluseks võtta ka varasema juugendliku kujunduse, kuid Roosaar eelistas säilitada alles olevaid detaile ning mitte ehmatada inimesi potisinise ja kartulitrükiga. Siiski on teisest ooperist ülemine kohvik, mis meenutab hoopistükkis romantilist lehtlat.
Black-box-saal on 150kohaline, lisaks veel 30kohaline seminariruum. Saalides on sünkroontõlke süsteem. Maja alumisel korrusel on võimalik välja rentida sopilise restorani Volga ruumid, mis mahutavad ligikaudu 160 inimest. Konverentsi ja restorani poole ühendamisel saab korraldada kogu maja hõlmavaid üritusi, mahutades 900 inimest.
“Eestis on erakordselt heal tasemel sisekujundus, aga vahelduseks võiks olla midagi muud ka,” ütleb Roosaar restoran Volgat tutvustades. Nimelt on arhitekt siin tõukunud kahe sõja vahelisest art déco sisekujundusest. Domineerivad tuhmsinine ja telliskivipunane, neile sekundeerib roosa. “Eks ta üks hull asi ole. Aga nalja võib ka teha vahepeal,” leiab Roosaar.
Võlvitud keldrisaali kõige üllatuslikum osa on värskelt renoveeritud ekspressionistlik valgustatud lagi. Dekadentlikku elegantsi lisavad seinu ehtivad vinjetid, taastatud Peet Areni (1889–1970) maalid ning sarnase meeleoluga uudisteosed. Mööbel – mis vähemalt piltide järgi tundub algupärasest oluliselt mugavam ning maitsekam – on valitud beeži ja helerohelist karva.
Samas laseb algupärandist pungil dekoratiivne kompott siiski märgata, et tegu on väga hästi toimiva kultuurimajaga, millest kumab ärilist osavust, aga veel rohkem missioonitunnet.
*
Aivar Roosaar, mis on Athenas sinu enda looming?
Siin oli terves majas palju vaja läbi lahendada ru umiprogrammi mõttes, kuhu paigutada garderoobid jne.
Kui palju oled lähtunud arhiivimaterjalidest, palju tunnetuslikust poolest?
Näiteks restorani puhul ei saa ma pead anda, et nii täpselt oli. Aluseks olid mustvalged fotod, kirjeldused, värviproovid, inimeste mälestused.
Kas muinsuskaitse on olnud abiline või nuhtlus?
Mul on varem olnud probleeme, aga siin ja jaamas on muinsuskaitsest küll olnud abi asjade korraldamisel. Tõsi, uusi arhiivimaterjale pole küll keegi mulle kohale tassinud.
Kui palju on sulle ette heidetud, et kõik pole alati faktoloogiliselt “õige”?
Kusjuures ei ole. Kui keegi käsiks üksühele kopeerida, siis ma ei hakkaks seda üldse tegema. Ikka tuleb vaba väljendust juurde.
Kui võrdled end teiste vanade hoonete tegijatega, nagu Leila Pärtelpoeg, Rein Raie, Kaur Alttoa või hoopis Jüri Kuuskemaa, siis kes on neist sinule mõtteviisilt kõige lähedasem?
Ma ei oska öelda, ma saan nende kõigiga hästi läbi. Keegi neist pole mulle päris nii ütelnud, et mis sa nüüd kokku solberdad. Samas pole ma niivõrd projekteerija, vaid rohkem ajaloolane. Ühtlasi pole ma kuiv ajaloolane, kes läheb ainult arhiivi dokumente vaatama, vaid ka ise tegija. Ma pole ei liha ega kala.
Nii et ei saa ka öelda, et esindad kas Viollet-Le-Duci “õige taastamise” suunda või ilusate varemete koolkonda?
Ma võtan asja niimoodi, nagu olukord on. Ma ei läheks elus ütlema, et lähme ehitame Toome varemed üles kirikuks. Samas näiteks, kui võtta Raadi loss, millest on niipalju ülesvõtteid ja pool sisustusest säilinud, siis see vääriks taastamist. Kivisilla puhul võiks käituda loovalt: ma olin juures, kui puhastati jõe põhja ja need kivid välja tulid. Kui leitud osad õigesti kokku laduda, siis olen selle poolt, aga kui fotode järgi samasugune sild tahetaks teha, siis ma ei pea seda õigeks.
Milliste ajalooliste hoonetega tahaksid veel tööd teha?
Mul on praegugi mitu tükki pooleli. Üks neist on raudteejaam. Mõnele meeldivad ainult modernsed majad, mõnele juugend. Minul nii ei ole. Mulle meeldivad kõik asjad, mis on hästi tehtud. Igas ajastus – näiteks klassitsismis – oli häid asju, aga suurem osa oli kehvi maju.
Nii et lemmikstiili polegi?
Ei, kui süvenen, siis on alati huvitav. Näiteks seesama tüüpprojektil põhinev raudteejaam pole arhitektuurilt eriline, kuid ajaloo poolest põnev. Ega ülikooli peahoonegi pole ju niivõrd eriline oma kujunduse poolest, vaid huvitav on just see, et provintsis järgitakse Peterburi kõrgstiili ja et see on kohalike meistrite tehtud.
Aula on ju naiivne, aga elegantne. Aga alati tuleks siiski algupärandi juurde jääda. Näiteks kui Athena restoranis on saksa ekspressionistlik art déco, siis ei sobi siia ameerika ja prantsuse oma juurde panna.
Samasugust “konteksti” võlu oli vist ka Ammende villas, mis pole ju tegelikult eriline tipptaies?
Jah, Ammende villa oli Peterburis projekteeritud, Riia käsitööliste tehtud, paparetsidega maalitud. Ta ei ole üldsegi halb, teostatud vastavalt võimetele.
Päris uusi maju ei ole olnud tahtmist teha?
Olen kavandanud küll, aga mulle meeldib vaikselt nokitseda. Mulle muide istub väga hästi moodne arhitektuur.
On mõned lemmikud ka?
Meil Eestis on palju küll elegantseid inter jööre, aga need kipuvad väga ühesugused olema. Mulle meeldib, kui ruumi saab esemeid vabalt paigutada ja ise seal sees elada, ilma et mingi kompositsioon paigast ära läheks.
Kuidas on sul läinud tellijatega?
Hästi, lisaks suurtele töödele on ka neid kliente, keda konsulteerin.
Palju tellimusi pead ära ütlema?
Enamiku. Seda võin öelda, et mul on õnn valida töid.
Kuidas teha nii, et hoone vuntsimisel ajaloo hõng kaotsi ei läheks?
Tuleb kasutada ajaloolisi tehnikaid, säilitada võimaluse korral ehtsaid elemente. Ma ei välista, et minnakse ajaloolisesse interjööri ja jätkatakse seda sarnase käekirjaga. Samas jälestan seda nii-öelda vana ersatsmööblit, millel pole ei stiili ega proportsiooni. Näiteks juugendis on ju suur vahe, kas on see saksa oma, austria setsessioon, prantsuse või belgia oma. Need on erinevad nagu öö ja päev. Ennem saab sellisesse ruumi panna mõne historitsistliku asja juurde, aga neid omavahel ei saa kombineerida.
Kas saad öelda, et sul on tagantjärele mõni lemmiktellimus, või on alati viimane töö see, mis on kõige armsam?
Kõik tööd lähevad armsaks, kui läheb aeg mööda, praegu pole Athena mulle sugugi kallis, sest olukord on nii närviline ja väsitav, hea meelega jookseks siit nii kaugele, kui saab. Fassaadi on vaja timmida, Volga värvigamma on keeruline, kuna oleneb, millised toonid on omavahel kõrvuti. Samas leian, et igas asjas mingi vigur võiks ikka olla.
Oled palju tegelenud juugendi ja historitsismiga. Kas midagi Nõukogude ajast pole olnud tahtmist ette võtta (peale restoraninime Volga)?
Kuuekümnendatega oleks küll isu tegeleda, siis tehti võimaluste piires ikka väga häid asju. Vahepeal üks pakkumine – asutuse puhkekodu – oli, aga mul polnud siis aega.