Muusika valu elemendiga
Mõned meist olid 70ndate ajal piisavalt informeeritud,
et kuulata ansambli Roxy Music plaate. Mille kaanepiltidel olid alati Bryan
Ferry poolt välja valitud ilusad poolpaljad naised (Amanda Lear, Jerry
Hall jne), kellega bändi ninamees mõnda aega muidugi ka
“käis”.
Teised meist vaimustusid veidi hiljem
igasugu põnevatest süntesaatoribändidest, aru saamata, et
pooled need lauljad üritavad kogu hingest järele teha Bryan Ferry
mesiselt uimast, kuid ohtliku tooniga elumehe-häält.
Teadmine, et Sex Pistolsi esimese albumi lindistajad Chris Thomas ja Bill
Price olid tegelikult vanade glämmipeerude, Roxy Musicu ihuprodutsendid,
see teadmine tuli õnneks piisavalt hilja, et mitte vihastada.
Ja siis see kolmas asi, et tänavu kevadel, pea samal ajal, mil meid
kõiki tembeldati fašistideks ühe kuju
ümbertõstmise pärast, tembeldati fašistiks ka Bryan
Ferry – tema selle eest, et nimetas ühes intervjuus oma kodustuudiot
naljaga pooleks Führerbunkeriks ning kiitis sinna otsa Leni Riefenstahli
ja Albert Speeri loomingut.
See meile lähedane mees,
Bryan Ferry, andis hiljuti välja albumitäie
Dylani-töötlusi nimega “Dylanesque” ning laulab 2.
novembril Tallinna Linnahallis. Helistame talle sinna stuudiosse.
Viimati, kui nägin sind televiisoris esinemas, oli see Miss
Maailma valimistel...
Ah jaa! See oli ju Hiinas? Kusagil kolm
aastat tagasi? Üsna veider kogemus – rännata nii kaugele ainult
selleks, et esitada vaid üks laul! Aga see oli huvitav. Mulle meeldib
reisida, näha erinevaid paiku. Nagu nüüd – me just tulime
Marrakechist. Käisime Balkanitel. Ja nüüd siis Venemaale ja
Baltikumi...
Loodetavasti rohkem kui ühte lugu
esitama...
Loodan ka ise, hahaa! (Edasi ametlikuvõitu
toonil) Loomulikult tulevad esitusele mõned palad
“Dylanesque’i” pealt, paar Roxy Musicu asja siia-sinna... Ja
mul on väga hea bänd, kümme muusikut, väga erineva
tausta ja vanusega – üks meie kitarrist on alles 19, teine on Chris
Spedding, kes Inglismaal on umbes nagu legend. Lisaks veel Leo
Abrahams...
Nüüd sa vastad jooksvalt pooltele minu
veel esitamata küsimustele...
Hahaa! Jah, ma
püüan!
On sul siinkandis sõpru?
Ei ole. Aga loodan, et tänu kontserdile leian mõned.
Tõtt-öelda ei tunne ma kedagi, kes oleks Tallinnas käinud.
Kuid olen kuulnud, et teil on kena vanalinn. Ma tahaks seal
kõndida, vanu maju vaadata – mind huvitab ajalugu, tead.
Sinu uus plaat “Dylanesque” koosneb
cover’itest – täpsemalt Bob Dylani omadest. Ja su esimene
sooloalbum (“These Foolish Things” 1973) oli samuti cover’ite
kogumik. Milleks esitada teiste laule? Kas originaalidel oli midagi
viga?
Ei, kindlasti mitte! Nad olid ja on suurepärased
laulud ka ilma minuta. Aga ilmselt on olnud nii, et üks või teine
lugu inspireerib mind seda edasi rääkima. Loomulikult meeldib mulle
kõige rohkem esitada omaenda laule.
Kuid õnneks tekkis mul
üsna varakult võimalus teha kahte karjääri korraga.
Esimene neist – Roxy Music, kus laulsin enda kirjutatud palasid, ja
teiseks sain omaette esitada lugusid inimestelt, keda ma väga austan,
inimestelt, kes esindavad väga erinevaid žanre. Lauljad vajavad vaheldust.
Ma usun, et teiste teoste tõlgitsemine on aidanud mul kunstnikuna
areneda.
Kõik vahest nõustuvad, et kui sina
juba mõne cover’i teed, läheb sinna peale tempel, mis täh
endab, et see lugu on nüüdsest sinu oma (Tead sa, hea lugeja, kes
kirjutas Roxy Musicu “Jealous Guy” näiteks? – Toim.).
Kuid ka sinult on lugusid pihta pandud – Grace Jones tegi seda
näiteks “Love Is The Drugiga”. Ja “More Than This”
– Bill Murray...
Bill – hahaa! See oli hea! See on
üsna liigutav stseen seal Sophia Coppola filmis (“Lost In
Translation” – Toim.). Ja Grace Jonesi versioon oli täiesti
imeline. Kuid, tõtt-öelda, ega minu lugusid väga palju ka ei
kaverdata... Ei, kusjuures! Kylie Minogue just nüüd tegi, ja
sellesama “Love Is The Drugi”!
Õigus,
tegi jah! Oled seda kuulnud?
Ainult viimast 20 sekundit.
Raadiost. Mul oli muidugi hea meel...
Muidugi sul
oli...
Hahaa, jah, ma loodan, et Kylie edu aitab rahastada mu
järgmiseid projekte!
Millised need oleks?
Ma üritan oma tegemisi tasakaalus hoida. Ühed on sellised, mille
puhul ma oletan, et need on edukad ja toovad sisse. Teised tegemised tunduvad
endale huvitavad, kuid ei paista rahalises mõttes eriti
mõttekad. Mulle meeldib leida tasakaal. Võtame või
“Dylanesque’i” – osa lugusid valisin meelega sellised,
mis juba on populaarsed, teine osa, tundmatum, on see, mis huvitab rohkem mind
ennast.
Tulles korraks tagasi Bill Murray juurde, temal
õnnestus laulda sinu laulu veel kurvemalt kui sul endal. Ja sa lauladki
kogu aeg nii nukralt oma asju – isegi 70ndatel neid diskolugusid.
Miks?
Mind on alati tõmmanud nukra muusika poole,
hämaramasse kohta. Näiteks Billie Holiday – ma imetlen, kuidas
ta võis võtta kui tahes lõbusa laulu ja pöörata
selle kuidagi kummituslikult ärevaks. Mulle meeldib muusika, millel on
juures valu element. Olen küll püüdnud teha lõbusamaid
lugusid...
Nagu näiteks?
...näiteks
“Do The Strand”. Ja “Love Is The Drug” – olgu,
see on vähemalt selline erksa rütmiga. Kuid mu enda lemmikud on
siiski lood nagu “In Every Dream Home A Heartache” ja nii edasi.
Kes sulle tänapäeva popmuusikutest
meeldivad?
Mulle meeldib väga Arcade Fire. On selline Kanada
bänd. Kuid kõige rohkem, tundub, meeldib mulle üks väga
hea laulja, kelle nimi on Amy Winehouse. Tal on võimas
külgetõmbejõud. Ja, mõistad, ta nagu seisab ühe
jalaga minevikus. Tal on väga huvitav retro-kõlaline bänd.
Ning muidugi väga andekas produtsent, Mark Ronson.
Vahepeal lubati, et Roxy Music – ja veel koos Brian
Eno’ga – teeb uue plaaditäie muusikat ning see ilmub aastal
2007. Olete asjaga juba valmis?
Oh, jumal, ei! Ma arvan, et sinna
läheb veel vähemalt kaks aastat.
Miks
nii?
Sest ma sattusin liiga kauaks tuuritama. Mul polnud
õrna aimugi, et “Dylanesque” osutub nii menukaks ja mind
oodatakse korraga nii paljudesse eri riikidesse. Samuti ei arvanud ma, et see
tuuritamine mulle nii palju meeldima hakkab. Ma naudin seda turneed. Kui see
lõpeb, üritan ilmselt ennast peatada, mõelda, mida edasi
teha. Võimalik, et jätkan uue sooloasjaga, võimalik, et asun
Roxy Musicu kallale.
Oled sa vähemalt Roxy Musicu
järgmise albumi kaanemodelli välja valinud?
Ahhahhaa!
Ei! Sellised asjad on alati jäänud viimasele minutile.
Aga kui praegu oleks see viimane minut?
Et kelle ma
siis valiksin? Ilmselt Kate Mossi. Kuna ta on nii kuulus. Ja ta on kena
tüdruk. Kuid, eks ole, uusi nimesid tu
leb kogu aeg peale. Ma vaatan selle pilguga moeajakirju – mind huvitab
mood väga, tead. Ja ausalt öeldes meeldib mulle nii-öelda
avastada uusi nägusid. Selle asemel, et loota vanade tuntute peale. See
puudutab kusjuures ka muusikuid.
Lõpetuseks veel
üks Eesti-teemaline küsimus. Sa oled pärit Sunderlandi
kandist...
...nojah, Sunderlandi ja Newcastle’i vahelt
tegelikult...
...oled sa ikka Mart Poomi vana klubi
Sunderland AFC pöidlahoidja?
Ei, ma olen eluaeg olnud
Newcastle’i poolt. Läksin omal ajal sinna kooli ja nii see
läks...
Bryan Ferry poolt järgneb nüüd lühikese
monoloogi moodi jalgpallirubriik, milles tõusevad esile väljendid
“Aga samas”, “Sunderlandi renessanss”, “Roy
Keane” ning “Kesk-Inglismaa on alati olnud äge”.
Muidugi on. Varsti kuuleme.
Viis esmajärgulist heliplaati Bryan Ferryga
Roxy Music
“Roxy Music”
(1972)
Nii mõnedki – bänd ise sealhulgas – peavad Roxy parimaks plaadiks järgmist LPd “For Your Pleasure”. Kuid ikkagi oli just nende debüütalbumi erandlikkus tollases Briti rock’is eriliselt rabav. Kui 60ndate rock armastas elada ekstaatilises nüüd-hetkes, siis 70ndatel pöördus pilk järjest enam minevikku. Roxy oli samuti nostalgiline, kuid seejuures kukkus nende minevik välja avangardsem ja irreaalsem kui enamik tollal käibinud tulevikuvisioone. Roxy esimesi plaate hinnatakse tagantjärele klahvpillimängija ja kontseptualisti Brian Eno elektrooniliste isepäisuste tõttu, ent Ferry pole vähem radikaalne – kuulake, kuidas ta külmaverelise osavusega hoiab siin kõrvale nii Briti kui Ameerika vokaalmaneeridest.
Võtmelugu: “Re-make, Re-Model”
Roxy Music
“Stranded”
(1973)
“Stranded” valmis juba ilma Eno osavõtuta, kes hiljem küll nimetab seda suuremeelselt bändi ajaloo parimaks plaadiks. Ferry ja tema eriliselt rafineeritud aristokraatlik melanhoolia kerkisid siitpeale Roxy vaieldamatuks keskpunktiks. Kui mitte temaatiliselt, siis väljenduslikult saab just siit alguse Ferry armastuslaulude väga peen stilistika. Võib öelda, et teda huvitab vähem naine ise kui tema enese pilk, millega ta seda naist vaatab. 60ndate seksuaalne rock’i naturalism tundus sellise ülevalt masohhistliku allaheitlikkuse kõrval juba koomiline.
Võtmelugu: “Mother Of Pearl”
Bryan Ferry
“These Foolish Things”
(1973)
Võib tagantjärele paista üllatavgi, kuid plaaditäis cover’eid oli tollal midagi väga haruldast ja riskantset – tõeliselt loov rock-muusika pidi ikkagi oma laulud ise kirjutama. Kunstikooliharidusega Ferry valikut vanadest lugudest (Dylan, Presley, biitlid, Stones, Smokey Robinson, Eric Maschwitzi sentimentaalne nimilaul) toestasid ka vastavad teoreetilised vihjed – konkreetselt avangardist Marcel Duchamp’ile. Kui Duchamp pani näitusele välja lumelabida, et see esteetilise kaalukuseta objekt seal kunstiväärtuse saaks, siis Ferry mõtles oma cover’itega midagi samasugust – laulud on uues esituses just nii väärtuslikud, kui neutraalsetena neid vaadata. Paljud leidsid, et ta ajab jama.
Võtmelugu: “These Foolish Things”
Bryan Ferry
“Bride Stripped Bare”
(1978)
Ferry ajaloo kõige alahinnatum LP ning tema esimene arvestatav kommertslik läbikukkumine. Taas koosneb pool plaadist cover’itest, kuid seekord on kogu tonaalsus isiklikum, häiritum ja haavatum. “Bride...” on nimelt lahkumineku järgne plaat ja see võtab ehk Ferry emotsioonidelt vähemaks kaunist nukrameelsust ja toob sisse rohkem valusat agressiivsust. Nagu öeldud, mitte kõigile tulemus ei meeldinud, kuid Ferry ise on sellesse teosesse väidetavalt sügavasti kiindunud.
Võtmelugu: “Sign Of The Times”
Roxy Music
“Avalon”
(1982)
Ferry polnud kunagi kuigivõrd hoolinud nn noortekultuurist selle sõna traditsioonilises mõttes ja nüüd, 37aastasena, ta lausa otsis võimalust olla elegantselt keskaealine. “Avalon” on kaalutletult väsinud plaat (“Now the party’s over / I’m so tired,” algab nimilugu) ning samas on see väsimus kaunilt poleeritult, puhas ja kirgastunud. Ferry armastab varemeid ja koltumist, just nagu iga tõeline aristokraatlik klassitsist. Plaadil pole varaste aegade teravaid nurki ja küsivat eneseirooniat. Kõik on lõpetatud ja staatiline. Oleks raske välja mõelda suurejoonelisemat hauamonumenti bändile, kelle viimaseks stuudioplaadiks see jäi.
Võtmelaul: “Avalon”
Tõnis Kahu