Tõde tules
Tzvetan Todorov
“Elu tules. Marina
Tsvetajeva”
Tõlkinud Mirjam Lepikult. Sinisukk, 2007. 584
lk.
Tzvetan Todorovi tunneb eesti lugeja raamatu
“Ameerika vallutamine. Teise probleem” (Varrak, 2001)
põhjal. Lisaks teavad paljud tema töid fantastikast, poeetikast,
sümbolist, Bahtinist, vene vormikoolkonnast jne. Todorovi kõlbelisi
otsinguid tähistavad teosed on aga vähem tuntud. 1991 avaldas ta
raamatu “Ajaloo moraalid”, milles võib näha
intellektuaalidele mõeldud üleskutset põlistada oma
töödes rohkem üldiseid väärtusi. Antud raamatus
tähendab see seose otsimist fakti ja väärtuse, tõe ja
väljamõeldise ning interpretatsiooni ja selle väljendamise
(artikulatsiooni) vahel.
1999. aastal ilmutas
Todorov kaks raamatut oma sünnimaast Bulgaariast. Ühe on ta
toimetanud (“Gulagi hääled: elu ja surm kommunistlikus
Bulgaarias”) ja teise on ta koostanud ja kommenteerinud (“Headuse
haprus: miks Bulgaaria juudid elasid üle holokausti”).
Mõlemad raamatud on osa sellisest elulookirjutusest, mida Eestiski
hästi tuntakse.
Todorovi positsiooni selgitab ehk tema
aastatagune artikkel “Mure tõe pärast”
(Libération 19. dets 2006), milles ta väitis, et totalitaarsetes
maades on tõde süstemaatiliselt ohvriks toodud võitluses
võidu nimel. Samas kui demokraatlikes maades peab mure tõe
pärast juba ühiskonna aluste nimel püha olema. Ta toob
näiteks varase vastupanuliikumise liikme Germaine Tilloni 1941 kirjutatud
üleskutse, mis kutsub austama tõde iga hinna eest, sest
kodumaale on väärtuslik vaid selline võitlus, milles tema
nimel tõde ei ohverdata. Püha mure tõe pärast on
aluseks ka Todorovi värskele eestindusele.
Todorov on vene
luuletaja Marina Tsvetajeva kirjadest ning dokumentidest koostanud teose, mille
ülesehituse aluseks on üldine kronoloogia, juhtides lugeja poetessi
enesetapuni viimases peatükis “Lõpp”.
Eesti
lugeja on kindlasti pisut raskemas olukorras kui prantsuse oma, sest puudub
eraldi saatesõna ja Todorovi siduvad kommentaarid on tihti just
prantslastele orienteeritud.
Tsvetajeva elulugu
kuulub eriti raskesti mõistetavate elulugude kilda, sest tema erakordne
siseelu ja ümbritsev sotsiaalne tegelikkus on liiga keerukalt ja osalt
nähtamatult läbi põimunud. Tsvetajeva kasutas
revolutsioonijärgse Venemaa suhtes poeedi inimõigust –
jääda kõrvale. Tulemusena väidab Todorov küll, et
Tsvetajeva “oli üks neist paljudest inimestest, kelle elu
hävitas Venemaal ja Euroopas käivitunud kommunistlik
masinavärk” (lk 11). Kuid ta jätab ka küsimärgi:
“Kas see masin kannab kogu vastutust Marina Tsvetajeva kaotuste
eest?” (lk 11).
Todorov pühendab oma raamatu L.
Muhhinile ja J. Korkinale, kellest esimene on kirjade ja teine
märkmete kommenteerija ning publitseerija. Need kaks tõid
tõe vene lugeja kätte. Eeltööna on oluline ka N. ja G.
Struve toimetatud Tsvetajeva “Avaldamata kirjad”, mis ilmus 1972
venekeelsena Pariisis.
Todorov pakub sellele tõele toetudes
nii sotsiaalseid kui poeetilisi seletusi. Ta ei saa mööda ka
võrdlusest Vincent van Goghiga, kelle elulugu on Tsvetajevaga
mõneti sarnane. Siiski on olulisem Todorovi tunnistus, et elu
võib olla kujundatud kui kunstiteos ning kunstnik võib
järgida loomingu põhimõtteid nii kunstis kui elus. Ja veel
ühe olulise nüansi toob Todorov eessõnas esile:
“Kirjutamine oli Tsvetajevale vahend, mis aitas avastada
igapäevase elu mõtte” (lk 10). Nii kirju kui märkmeid
ühendab pihtimuslikkus, mida tähistab ka raamatu alapealkiri
“Pihtimused”. Õpetas ju Tsvetajeva isegi endast nooremaid:
“Te peate elama ühte elu, mida Te enamasti pole saanud ise valida,
vaid mis on juhuslik” (lk 204).
Oma eessõna
lõpus väidab Todorov, et kirjade ja märkmete lugemine
on raske isegi spetsialistile, sest olulise ja ebaolulise eristamine eeldab
laialdasi teadmisi. Et Todorov ei pea ennast Tsvetajeva uurijaks, siis on ta
valinud subjektiivsuse tee: “Seepärast otsustasin valida
käesolevasse raamatusse Tsvetajeva erakirju ja isiklikke
märkmeid väga subjektiivselt, koostades raamatu nii, nagu ta seda ise
oleks teinud, kui vaid oleks jõudnud sellele lõpliku vormi
anda” (lk 57).
Seega seostub subjektiivsus siin enesele
omistatud empaatiaga. Sellest empaatiast on kantud ka eessõna esimene
lehekülg: ““Elu tules” on selle kirgliku elu
kokkuvõte, tema teostamata jäänud kavatsuse hiline
täideviimine. See on vapustav jutustus temast endast ja tema elust, aga ka
tema ajast. Ja poleks liialdus näha käesolevas raamatus Marina
Tsvetajeva kõige viimistletumat teost: see elu-kirjutus –
bio-graafia sõna otseses mõttes – on niisama kompromissitu
ja isegi liigutavam kui tema luule ja proosa” (lk 7–8). See on
näide sellest, kuidas kaob ära piir materjali ja materjali
analüüsi vahel ning lõpptulemuse hindamine muutub keeruliseks.
Kindlasti taotleb Todorov oma raamatus tõde, seda ka oma
empaatilises subjektiivsuses. Kuid see on narratiivne empaatia, mis on
allutatud tõese loo jutustamisele. Siin võib olla vastuolugi,
sest Todorov toob siiski esile ka Tsvetajeva jaoks nii olulise
autokommunikatiivsuse: “Ta viib meid teispoole kirjanduse piire, luues
eheda elumudeli ja tuues nähtavale inimolemise varjatud poole” (lk
8). Kuid iseendaga suhtlemine, poeedi individuaalne sisekõne ei ole
lineaarne.
Tsvetajeva on kirjutanud oma suhtlemisest maailmaga
unenägude kaudu. Kirjas Boriss Pasternakile on read “Minu
armastatuim suhtlemisviis on teispoolne: unenägu: näha unes. Aga
järgmine on kirjavahetus. Kiri kui teispoolse suhtlemise teatud viis on
unenäost vähem täiuslik, kuid seadused on samad” (19. nov
1922). See kirjavahetuse ja unenäolisuse erilisus tuleb kõige
paremini välja kirjade dialoogis. On tõenäoline, et “Elu
tules” toetub just sellisele eeskujule, mis ühendab kirjade
kirjutajad ja kirjadele vastajad üheks ansambliks; i-le paneb aga
täpi võimekas kommenteerija. Venekeelsena ilmus taoline raamat 1990
pealkirjaga “Rainer Maria Rilke. Boriss Pasternak. Marina Tsvetajeva.
1926. aasta kirjad” ja selle valmistasid ette K. Azadovski, J. B.
Pasternak ja J. V. Pasternak. See raamat pakub ka käekirjanäiteid
ning fotosid.
“Elu tules” on konstrueeritud
narratiiv, mis taotleb tõde ja loob võimalikult ausa
käsitluse ühe haruldase luuletaja elukäigust. Sel taustal
võib kolme luuletaja kirjavahetust nimetada lavastuseks, milles aeg on
tihendatud ning tekib mitmekeeleline ja -tasandiline tervik. Pilt, sõna,
käekiri ja intonatsioon pääsevad kõik esile ja muutuvad
“sisemaailma välisteks märkideks” (lk 370). See
võiks ehk olla samm sama teema süvendamise suunas. Lineaarne tervik
on aga kena sissejuhatus, sest otsest tsitaatidega manipuleerimist raamatus ei
ole.
Eestlasele on raamat lisaks ühele eluloole veel
väärtuslik ka saatuse kujundanud totalitaarse režiim
i analüüsi poolest. Seega igati väärt raamat, kuigi tahaks
näha eestindusi ka Todorovi kirjandusteooretilise kuldaja teostest. Et ka
Todorovist endast tekiks meil tõesem ettekujutus.