Takjaõli või imeseerum?
On tegelannasid, kes kulutavad kuus kosmeetika peale 10 000
krooni ja enamgi (vt naisteajakirjad). On näitsikuid, kes tõsimeeli
kogu palga kreemituubidesse investeerivad. On mehi, kes peavad nonstop
rügama mitte ainult oma BMW ja karpmaja liisinguks, vaid ka pruudi
potsikute nimel. Sest kui vannitoas ei kirenda rahvusvaheliselt
aktsepteeritud kaubamärgid, kuidas on üldse võimalik
endaga (ja sõbrannadega) hästi läbi saada?
Veatute
nägude ja õndsate naeratustega plakatitüdrukud annavad justkui
mõista, et kui sa ostad 1000kroonise kreemi, saad sa sama ilusaks ja
õnnelikuks kui nemad. Ja kui sa ostad 2000kroonise kreemi, saad sa veel
kaks korda ilusamaks ja õnnelikumaks. Reklaame on kõik kohad
täis, samal ajal ei pane eriti keegi tähele teadusnurkadesse poetatud
artikleid, et 50kroonine ja 2000kroonine kreem annavad täpselt
samasuguseid tulemusi. Näiteks USAs testis hiljuti hulk vabatahtlikke
kõige odavamat ja kõige kallimat kortsudevastast kreemi. Selgus,
et ühtviisi ebatulemuslikult võitlesid naharakkude vananemisega nii
vaeste kui rikaste kreem.
Mina isiklikult pole märganud, et
kallis Sebastiani või Redkeni šampoon teeks juuksed paksemaks kui
Balti jaama turult ostetud Vanaema Anastasia 12kroonine šampoon
või kusagilt Lapimaa külapoe kõige alumiselt riiulilt leitud
ühe-eurone tõrvašampoon. Et Body Shopi või Biothermi
kehakoorija puhastaks su poore põhjalikumalt kui 30kroonine käsitsi
tehtud essentsõlidega seep või vana hea kodusaun ühes
kasevihaga. Et 1000kroonine Shiseido päevakreem kaitseks su nahka tuule ja
pakase eest edukamalt kui 60kroonine täisnaturaalne mandli-, jojoba-,
avokaado- või astelpajuõli. Üleüldse on müstika,
miks peaks ostma “nisuiduõliga” kreemi, kui võid osta
naturaalse ja odava nisuiduõli enda! Ja kui su juuksed välja
langevad, oleks mõistlikum mätsida pähe 40kroonist
takjaõli kui 900kroonist spets-seerumit. Pipi trikk lükata
pähe paar munakollast või vanaema vemp teha keefirimaski
võib olla tõhusam kui mõni ahvatleva lõhnaga (ehk
rohkelt keemiat sisaldav) kallis juuksetoode. Näomaskide puhul on palju
räägitud kurgi- ja avokaadoviiludest, ning meie enda meremudast, kuid
ometi ümbritseb teatud firmade näomaske justkui pühaduseoreool.
Ilu-indulgentsi eest ollakse nõus maksma jumalikke hindu.
Ilutoimetajad võivad mind küll nüüd oma potsikutega
loopima hakata, aga... kas ma siis tõesti eksin?
Kõige
jalustrabavam ostupalee, mida seni näinud olen, on Moskva Punasel
väljakul asuv kaubamaja GUM, mis meenutab kangesti katedraali, ja
shoppingu-usku ligimestele ta seda kindlasti ka on – mis siis, et alla
saja dollari ei saa sealt vist midagi. Ent ostukihk tabas mind hoopis Indias,
kus apteegid ja turud kubisesid põnevatest odavatest ayurveda-toodetest
(näiteks kõikvõimalike ravimtaimedega kehaõlid ja
“verepuhastajad”). Meelde jäi ka kohutavalt haisev
“igemeparandaja” ja tumepruunis pudelis “hispaania
kärbes”, mis sisaldas kümmekond taime-essentsi ja kuhu oli
peale kirjutatud, et liigne tarvitamine võib tappa (huvitav, kas
kasutaja või partneri?).
India tänavapildist
võib jääda mulje, et inimesed käivad ringi rasvaste
juustega, ja tegelikult käivadki – kuid pea pole rasvane mitte
mustusest, vaid juustesse kammitud kookosõlist, mis kaitseb nii sudu,
päikese kui soolase ookeanivee eest. Täislooduslikud šampoonid
osutusid aga kasutuskõlbmatuks: need olid taimedest jahvatatud pulbrid,
mida pidi sega
ma veega, – mis aga tähendas seda, et teri pudenes juustest veel
mitu päeva.
Kallite kreemide reklaami võib
võrrelda dieeditablettidega. Ü k s i nad kindlasti ei toimi. Hea
tervise ja välimuse saladus peitub ikka sümbioosis toidust,
stressiastmest, liikumisest, vanematelt pärandiks saadud geenidest,
keskkonnast, ja okei, alles siis äkki kosmeetikast.
Kui sa
sööd rämpstoitu ja suitsetad, võid sa oma juustele ja
küüntele määrida ükskõik millist imeseerumit,
tervemaks nad ei lähe, nagu ka dieet(tablett) ei mõju, kui inimene
end liigutada ei viitsi.
Kui sa elad supersaastatud Donbassis
või kusagil Hiina tööstuslinnas, mis pole iial kuulnud
filtritest ja kus keskmine eluiga on 40 aastat, pole vahet, kas hellitad enda
nägu Diori, L’Oreali või E-vitamiinipommi kreeka pähkli
õliga – su nahk (ja kopsud) sellises keskkonnas just ei
õitse. Kuid olen tähele pannud, et ka London võib naha
ära ehmatada.
Kairos peaksid kaks korda päevas pead
pesema, kuid lihtsam on kanda rätikut – seda soosib ka kohalik
kultuur.
Ma ei taha väita, et kosmeetikal ja kosmeetikal
üldse vahet pole. Kuid sellest ei peaks hulluks minema. Saab näiteks
valida: kas toetada rahaliselt mingi kaubamärgi ülemaailmset
reklaamikampaaniat või minna hoopis turule ja osta tädikeselt tema
enda pressitud porgandiõli. Ja saab valida: keemia või loodus.
Kosmeetika- ja sellega üdini seotud moetööstus annavad
tööd ja leiba miljonitele, täpselt nagu ka muud
tarbimisühiskonna harud. Mida kõik see inim-mass ilma
tarbimiseta peale hakkaks? Soome ökoradikaal Pentti Linkola ütles, et
võiks minna metsa tagasi ja elada nagu keskajal. Ent kogu maakera
inimkond vist looduse rüppe ära ei mahuks ja Linkola idee
“ülejääk” likvideerida meenutab teatud
härrasmehe ettevõtmisi Lebensraum’i kindlustamisel.
Tarbida saab aga ka nii, et süda ei valuta ja samas on huuled
värvitud ja nahk kooritud.