08.11.2007, 00:00
Setu mehe muusikaline lahkaja
Nii muusikalise kui kunstilise kõrgharidusega Erki Meister (40) toob rahva ette setuainelise oratooriumi “Peko esä”. Heliloojat ja dirigenti küsitles Veiko Märka.
“Peko esä” on
pühendatud Saatsest nelja kilomeetri kaugusel, teisel pool praegust piiri
asuvale kunagi rahvarikkale Vedernika külale, kus praegu suitseb veel
ainult üks korsten.
Oratooriumi idee käis välja Meistri sõber, Saatsest pärit setu ja lukuvabrikant Aivar Piirisild. Piirisild on kõva setu aktivist: isegi oma pojale pani oma rahva müütilise kangelase järgi nimeks Peko, nõnda et teda võib lisaks oratooriumi idee väljapakkujale nimetada ka selle nimitegelaseks. Umbes aasta tagasi kutsus ta Erki külla ja sealsamas puskaripudeli kõrval valmis teose põhiidee: näidata setu mehe elu sünnist surmani, koos vahepealsete sõlmpunktidega – esimene armumine, lapse sünd, keskea kriis, vanadus, rahu tulek ja filosoofiline kokkuvõte.
Oratooriumi kannavad ette Kalevi Kammerkoor ning solistid Liisi Koikson ja Marko Matvere. Kalevi kooriga on 1991. aastal peda koorijuhi-kultuurikorraldaja eriala lõpetanud Meister seotud loomisest peale. “Mina selle tegingi.” Koor loodi kümne aasta eest reklaamifirma Inorek ja Gray töötajate initsiatiivil, kes pärast tööd koos laulda tahtsid. Juba järgmisel aastal esineti laulupeol. Hiljem sai sponsoriks Kalevi kommivabrik, nüüd on selleks Kalev Meedia. Meister: “Julgen öelda, et oleme praegu Eesti harrastuskooride tipus.”
Solistide kutsumine läks libedalt. Meister: “See oli meile rõõmus üllatus, et Matvere nii kiiresti nõusse jäi – ühe telefonikõne peale. Aga eks ta ole varemgi rahvamuusikat teinud, Väikeste Lõõtspillide Ühinguga. Tore, et ta suureks staariks saades sellest loobunud pole. Õrn, varem džässiga tegelnud Koikson ja Matvere on väga tore paar, ühtpidi vastandlikud, teistpidi teineteist täiendavad.”
Meister rõhutab, et kuigi “Peko esäs” kasutatakse rahvamuusika intonatsioone, on tegu siiski tänapäeva heliteosega, kus lisaks koorile ja solistidele tegutseb ka rock-ansambli koosseis – bass- ja elektrikitarr, trummid –, aga ka bajaan ja kandled. “Setu muusika on nii atraktiivne, et patt oleks olnud sellest täiesti mööda minna.”
Oratooriumi tekstiks on mitmetes eri murretes kirjutatud luule, autoriteks Kauksi Ülle, Contra, Jaan Kaplinski, Lembit Eelmäe, Mats Traat, Rihhard Iher. Meister leiab, et kõiki tekste ühendab asjaolu, et neid on lihtsam ümber panna setu keelde kui kirjakeelde. Osa tekstist on ka tema enda ja Piirisilla sulest.
Muusikalist suurvormi on helilooja viljelenud varemgi. “Kahe aasta eest kirjutasin poole pop-muusikalist “Blondid surevad välja”, mida mängisime koos sõpradega ansamblist Primitivistid kolm korda Kanuti maja Gildisaalis. Muusikal oli meesšovinistlik, naljakas ja provokatiivne.”
Lisaks oratooriumi esiettekandele valmistub kunstiakadeemias 2003. aastal maalieriala lõpetanud Meister kaheks näituseks. Veebinäitus aadressil http://www.kunstikeskus.ee/ avatakse novembri lõpus, maale saab näha detsembris Kadriorus Kastellaanimajas. Veebinäitus koosneb fotodest ja oma kunstfotograafilisi töid on Meister kasutanud ka maalipõhjadeks.
Koorimuusika pole Erki ainus eriala helide vallas. Popbände on ta teinud palju, ise peab neist kõige kuulsamaks – vähemalt kõige mängitavamaks – Eestis haruldast reggae’d mängivat stuudiobändi Päikesejänkud. Praegu tegutseb aktiivselt pop-punki viljelevas Pronksveduris.
“Ma olen põhimõtteliselt muusikakirjutaja ja laulja, aga Pronk sveduris mängin ka kitarri.”
14. detsembril esineb Pronksvedur Kinomajas filmiõhtul.
Ka filme on Meister teinud – neli aastat koos filmiklubiga Laulev Laboratoorium, mis kasvas välja Kalevi koorist. Meister nimetab neid pseudodokumentaalfilmideks. Edukaim, meelega valesti mängivast puhkpilliorkestrist kõnelev “Tomahawk Brothers” oli Pärnu antropoloogiliste filmide festivali kavas, praegu linastub festivalil USAs ja rändab sealt Islandisse. Ka selle filmi tegi Erki koos Aivariga.
Meistrile meeldivad India ja budism. Esimeses on ta kolm korda seljakotituristina rännanud. Teise ainetel, täpsemalt maailma kõige põhjapoolsemast, Peterburi budistlikust templist, tegi kunagi näituse. “See usund on mulle sümpaatne, aga ma ei pea ennast budistiks.”
Veidi rohkem kui tunnipikkune “Peko esä” tuleb ettekandele kahel korral, 24. novembril Tallinna Kunstihoones ja päev hiljem Tartus ülikooli aulas. Miks mitte selle tegevuspaigas Setumaal?
Meister: “Meil on tahtmine ka Setumaale minna, aga mõnel soojemal aastaajal. Plaan on olemas, aga mitte midagi konkreetset. Vaatame, kuidas esimesed esinemised lähevad.”
Oratooriumi idee käis välja Meistri sõber, Saatsest pärit setu ja lukuvabrikant Aivar Piirisild. Piirisild on kõva setu aktivist: isegi oma pojale pani oma rahva müütilise kangelase järgi nimeks Peko, nõnda et teda võib lisaks oratooriumi idee väljapakkujale nimetada ka selle nimitegelaseks. Umbes aasta tagasi kutsus ta Erki külla ja sealsamas puskaripudeli kõrval valmis teose põhiidee: näidata setu mehe elu sünnist surmani, koos vahepealsete sõlmpunktidega – esimene armumine, lapse sünd, keskea kriis, vanadus, rahu tulek ja filosoofiline kokkuvõte.
Oratooriumi kannavad ette Kalevi Kammerkoor ning solistid Liisi Koikson ja Marko Matvere. Kalevi kooriga on 1991. aastal peda koorijuhi-kultuurikorraldaja eriala lõpetanud Meister seotud loomisest peale. “Mina selle tegingi.” Koor loodi kümne aasta eest reklaamifirma Inorek ja Gray töötajate initsiatiivil, kes pärast tööd koos laulda tahtsid. Juba järgmisel aastal esineti laulupeol. Hiljem sai sponsoriks Kalevi kommivabrik, nüüd on selleks Kalev Meedia. Meister: “Julgen öelda, et oleme praegu Eesti harrastuskooride tipus.”
Solistide kutsumine läks libedalt. Meister: “See oli meile rõõmus üllatus, et Matvere nii kiiresti nõusse jäi – ühe telefonikõne peale. Aga eks ta ole varemgi rahvamuusikat teinud, Väikeste Lõõtspillide Ühinguga. Tore, et ta suureks staariks saades sellest loobunud pole. Õrn, varem džässiga tegelnud Koikson ja Matvere on väga tore paar, ühtpidi vastandlikud, teistpidi teineteist täiendavad.”
Meister rõhutab, et kuigi “Peko esäs” kasutatakse rahvamuusika intonatsioone, on tegu siiski tänapäeva heliteosega, kus lisaks koorile ja solistidele tegutseb ka rock-ansambli koosseis – bass- ja elektrikitarr, trummid –, aga ka bajaan ja kandled. “Setu muusika on nii atraktiivne, et patt oleks olnud sellest täiesti mööda minna.”
Oratooriumi tekstiks on mitmetes eri murretes kirjutatud luule, autoriteks Kauksi Ülle, Contra, Jaan Kaplinski, Lembit Eelmäe, Mats Traat, Rihhard Iher. Meister leiab, et kõiki tekste ühendab asjaolu, et neid on lihtsam ümber panna setu keelde kui kirjakeelde. Osa tekstist on ka tema enda ja Piirisilla sulest.
Muusikalist suurvormi on helilooja viljelenud varemgi. “Kahe aasta eest kirjutasin poole pop-muusikalist “Blondid surevad välja”, mida mängisime koos sõpradega ansamblist Primitivistid kolm korda Kanuti maja Gildisaalis. Muusikal oli meesšovinistlik, naljakas ja provokatiivne.”
Lisaks oratooriumi esiettekandele valmistub kunstiakadeemias 2003. aastal maalieriala lõpetanud Meister kaheks näituseks. Veebinäitus aadressil http://www.kunstikeskus.ee/ avatakse novembri lõpus, maale saab näha detsembris Kadriorus Kastellaanimajas. Veebinäitus koosneb fotodest ja oma kunstfotograafilisi töid on Meister kasutanud ka maalipõhjadeks.
Koorimuusika pole Erki ainus eriala helide vallas. Popbände on ta teinud palju, ise peab neist kõige kuulsamaks – vähemalt kõige mängitavamaks – Eestis haruldast reggae’d mängivat stuudiobändi Päikesejänkud. Praegu tegutseb aktiivselt pop-punki viljelevas Pronksveduris.
“Ma olen põhimõtteliselt muusikakirjutaja ja laulja, aga Pronk sveduris mängin ka kitarri.”
14. detsembril esineb Pronksvedur Kinomajas filmiõhtul.
Ka filme on Meister teinud – neli aastat koos filmiklubiga Laulev Laboratoorium, mis kasvas välja Kalevi koorist. Meister nimetab neid pseudodokumentaalfilmideks. Edukaim, meelega valesti mängivast puhkpilliorkestrist kõnelev “Tomahawk Brothers” oli Pärnu antropoloogiliste filmide festivali kavas, praegu linastub festivalil USAs ja rändab sealt Islandisse. Ka selle filmi tegi Erki koos Aivariga.
Meistrile meeldivad India ja budism. Esimeses on ta kolm korda seljakotituristina rännanud. Teise ainetel, täpsemalt maailma kõige põhjapoolsemast, Peterburi budistlikust templist, tegi kunagi näituse. “See usund on mulle sümpaatne, aga ma ei pea ennast budistiks.”
Veidi rohkem kui tunnipikkune “Peko esä” tuleb ettekandele kahel korral, 24. novembril Tallinna Kunstihoones ja päev hiljem Tartus ülikooli aulas. Miks mitte selle tegevuspaigas Setumaal?
Meister: “Meil on tahtmine ka Setumaale minna, aga mõnel soojemal aastaajal. Plaan on olemas, aga mitte midagi konkreetset. Vaatame, kuidas esimesed esinemised lähevad.”