08.11.2007, 00:00
Lauri Vahtre "'Ajaloo pööripäevad 2"'
Lauri Vahtre
“Ajaloo pööripäevad 2”
Tammerraamat, 2007. 256 lk.
Kogenud publitsisti ja ajaloolasena hoiab Lauri Vahtre oma teemasid tasakaalukates raamides. Tema teosest kumab elegantsi ja läbitunnetatust nagu vanast veinist, mille nüansirohkus pole pealetükkiv. Vahtre on suutnud hakkama saada ebatraditsioonilise ja seetõttu värskeilmelise kollaažiga ajaloo suurkujudest ning sündmustest – elav-lakoonilise ajalooklippide kogumiga.
Osalt on see ju üsna lollikindel võte – tuua ajalugu “keskmisele lugejale” taldrikul koju kätte.
Paraku on aga sellisel võttel ka oma ohud, ent küps ja kogenud ajaloolane oskab neid vältida ning tõestab kujukalt, et on üks parimaid Liivimaa ratsutajaid sellisel jonnakal hobul, nagu ajalugu seda on.
Tunnistan, et üks raamatu peatükk jäi mul lugemata, kuna põhimõtteliselt ei loe ma enam ühtki rida Leninist. Ülejäänu lugemine on aga õpetlik ja kasulik kõigile. Saab teada, kes oli ja mida tegi Batu-khaan, kelle poeg Sartak oli muide Aleksander Nevski “nimetatud vend” (meie mõistes väga lähedane sõber); mis toimus Burgundias Charles Südi ajal ning mis juhtus samal ajastul moskoviitide juures; kuidas olid lood Julius Kuperjanoviga (suur tänu autorile, et ta mainis ära piiskop Platoni)...
Vahtrelt saab vähese vaevaga teada asju, mida iga haritud inimene teada võiks. Lugedes teost kui meelelahutuslikku leksikoni, ei pane tähelegi, kuidas mõni tähtis ajalooseik justkui kogemata ajju kinnistub. On ju ammu teada, et kui loetava materjaliga tekib mõnus emotsionaalne side, jääb materjal mällu paremini.
See, et ajalugu võib esitada kui kunsti, tegemata seejuures mööndusi faktidele ning karmile ajalootõele, sai “Ajaloo pööripäevad 2” puhul selgelt tõestatud.
Lauri Vahtre on ajaloost teinud mõnusa formaadi ning selle eest peaks lugeja teda tänama.
“Ajaloo pööripäevad 2”
Tammerraamat, 2007. 256 lk.
Kogenud publitsisti ja ajaloolasena hoiab Lauri Vahtre oma teemasid tasakaalukates raamides. Tema teosest kumab elegantsi ja läbitunnetatust nagu vanast veinist, mille nüansirohkus pole pealetükkiv. Vahtre on suutnud hakkama saada ebatraditsioonilise ja seetõttu värskeilmelise kollaažiga ajaloo suurkujudest ning sündmustest – elav-lakoonilise ajalooklippide kogumiga.
Osalt on see ju üsna lollikindel võte – tuua ajalugu “keskmisele lugejale” taldrikul koju kätte.
Paraku on aga sellisel võttel ka oma ohud, ent küps ja kogenud ajaloolane oskab neid vältida ning tõestab kujukalt, et on üks parimaid Liivimaa ratsutajaid sellisel jonnakal hobul, nagu ajalugu seda on.
Tunnistan, et üks raamatu peatükk jäi mul lugemata, kuna põhimõtteliselt ei loe ma enam ühtki rida Leninist. Ülejäänu lugemine on aga õpetlik ja kasulik kõigile. Saab teada, kes oli ja mida tegi Batu-khaan, kelle poeg Sartak oli muide Aleksander Nevski “nimetatud vend” (meie mõistes väga lähedane sõber); mis toimus Burgundias Charles Südi ajal ning mis juhtus samal ajastul moskoviitide juures; kuidas olid lood Julius Kuperjanoviga (suur tänu autorile, et ta mainis ära piiskop Platoni)...
Vahtrelt saab vähese vaevaga teada asju, mida iga haritud inimene teada võiks. Lugedes teost kui meelelahutuslikku leksikoni, ei pane tähelegi, kuidas mõni tähtis ajalooseik justkui kogemata ajju kinnistub. On ju ammu teada, et kui loetava materjaliga tekib mõnus emotsionaalne side, jääb materjal mällu paremini.
See, et ajalugu võib esitada kui kunsti, tegemata seejuures mööndusi faktidele ning karmile ajalootõele, sai “Ajaloo pööripäevad 2” puhul selgelt tõestatud.
Lauri Vahtre on ajaloost teinud mõnusa formaadi ning selle eest peaks lugeja teda tänama.