Jaht ja eetika
aastal 1981 tegid ettevõtlikud Eesti noored mehed
ühe ekspeditsiooni Valge mere äärde
polaaralale. Eesmärk oli teha välitöid eri õpilas-
ja üliõpilasteaduste tarbeks. Aga hoiti ka muidu silmad
lahti. Ja nii saigi ekspeditsiooni üheks kõrvalproduktiks, aga
täna vaat et peamiseks tulemuseks üks tagasihoidlik artikkel Rootsi
keskkonnaväljaandes. Artikli pealkiri vabas tõlkes
võiks olla “Hülgemõrv”.
Selle
artikli autor oli toonane 10. klassi poiss Mart Saarso ja jutt kirjeldas,
kuivõrd jõhkralt N Liidu polaaraladel hülgenahkade saamise
eesmärgil tegutseti. Konda asula inimesed lendasid lihtsalt
sõjaväehelikopteritega jää kohal ja korjasid
vastsündinud hülgepojad kopterite küljes rippuvatesse korvidesse
ja võrkudesse. Saak viidi paika, mida hüüti
“farm”, kus hülgeid aedikus niikaua näljutati, kuni
titekarv päris nahaga asendus, ning seejärel löödi loomad
lihtsalt nurkraua lattidega surnuks. Mardi klassiõde
Kristiina, kes oli paar aastat varem emaga Rootsi emigreerunud,
tõlkis selle loo rootsi keelde ja korraldas smugeldamise üle piiri
ja avaldamise. Mina puutusin asjasse vaid niipalju, et Mart küsis
minu käest nõu, et kas tasub otsekohese nõukogudevastase
materjali avaldamisega riskida.
Olime ühel
meelel selles, et venelaste jahinduslik tegevus oli vägagi
ebaeetiline. Aga samuti olime ühel meelel selles, et ega ükski
vägi selle teadmise toel ei hakka N Liidule midagi tegema ja et
maailmaajalooliselt poleks sellel artiklil mingeid soovitud
tagajärgi. Pigem ehk soovimatuid, eelkõige
autori tulevikule helges sotsialismimaailmas. Mina ei teadnud tollal
põhjarahvaste traditsioonilistest küttimisviisidest midagi,
küll aga oli juttu olnud hüljeste väikesest ja üha
vähenevast arvukusest inimtegevuse mõjul. Kas või Soome
TV vahendusel sellest ikka aimu sai.
Niisiis otsustasime
(õigupoolest otsustas Mart, mina ainult n-ö ässitasin), et
oleks ebaeetiline mitte püüda mingil kombel reageerida ega loota
rahvusvahelisele abile olukorra muutmiseks. Ja nõukogude
võim ning tema tallalakkujad olid tegelikult väga ära
tüüdanud oma loosungiga, et looduselt ei tasu armuande
oodata. Ajaloolise tausta selgitamiseks lisagem nooremale lugejale, et
näiteks Ain Seppik mõistis samal ajal Eesti poisse 1. detsembri
mässu samba määrimise eest reaalselt vangilaagrisse. Ja
paljud seltsimehed (sealhulgas Rüütel ja Ansip) plaksutasid
pleenumitel, kuuldes Valge mere äärsete kommunistide saavutustest
hülgerasva üleplaanilisel tootmisel...
Avatud maailmas on üldteada asi, et näiteks
Kanadas peetakse päris tuliseid vaidlusi ja kohati
käsikähmlusigi nendesamade hüljeste küttimise
üle. Ühed ütlevad, et hülgeid on aegade algusest peale
jäält kütitud ja see peab jätkuma nii kalavaru kaitseks kui
ka traditsioonilise põhja elustiili hoidmiseks. Teised leiavad, et
hülgejaht tuleks keelata. Ja siingi jagunevad argumendid: ühtede
meelest on hüljes hävimisohus liik, teiste meelest on hüljes
lihtsalt nii nunnu ja loomade tapmine iseenesest on kurjast. Viimane
argument pääses mõni aeg tagasi maksvusele ka demokraatia
ühes kantsis, vanal heal Inglismaal, kus urbanistlike inimeste argumenti
rebasejahi keelamisest toetas ülekaalukalt rohkem inimesi kui maainimeste
argumenti traditsiooni hoidmisest ja rebaste populatsiooni arvukuse
reguleerimise
tarvidusest.
Kui jätta
kõrvale ultraortodokssed loomakaitsjad, kes karusnahkse krae
kandjat nii Viini kui Berliini tänavatel vänge värvipommiga
rünnata võivad ning farmist karusloomi karjakaupa loodusesse
lasevad – ega pane mikski kahju, mida see metsaeluga kohanematutele
farmiloomadele ja teisalt sääraseks invasiooniks ettevalmistamata
looduskooslusele teeb –, siis meinstriim-arutelu jahieetikast saab Eestis
pidada küll. Sest tegelikult ei leidu jahimeest, kes avalikult
soosiks näiteks huntide jahtimist sellises safaristiilis, et lendame
kopteriga üle ja käristame karja kuulipildujast maha. (Ehkki ma
arvan, et mõned meie küttidest on eluteel ka sellistest jahtidest
Venemaa avarustel osa saanud.) Kogukondki, kes seda arutelu on pidanud ja
edaspidi peab – Eesti Jahimeeste Selts –, on täiesti
elujõuline. Kuid kes peaks olema selle kogukonna partner selles
keerulises arutelus? Mingi müstiline Riik? Ehk
teisisõnu Keskkonnaministeerium, olgu selle eesotsas siis
Kranich või Reiljan? Pealegi on EJSi liikmeskond ka ise
äärmiselt erinevatel arvamistel eri küsimustes (olgu siis teras-
versus tinahaavel või jahikoerte kasutamine ajujahis). Tegelikult
on kokkuleppe leidmine ühingus, mille liikmed materiaalses mõttes
on eri planeetidelt, väga keeruline. Kuidas leida konsensust kahe
mehe vahel, kellest üks valib enne Aafrikasse jahireisile sõitmist
üksnes kaasavõetavat püssi paar nädalat –
heites tunnustavaid pilke kõikidele oma relvadele, nii ajaloolise
hõnguga kui tehnoloogia viimast sõna esindavatele – ja
teine puudub kohustuslikust ajust, sest samal ajal on Kaitseliidu
õppused Harglas... mitte et ta nii väga tahaks riigikaitsesse
panustada, aga kui harjutustel ei käi, ei saa Kaitseliidust tasuta
saapaid. Ja paljajalu pole novembrikuises metsas just
lõbus. Samad mehed võivad jääda ka väga
erinevale arvamusele selles osas, kas looma peab laskma söögilaua
või auhinnalaua täiendamiseks.
Rikas ühiskond teeb üha enam viimast. Jahipidamise
algne mõte, toidu ja rõiva hankimise vajadus, hakkab
kaduma. Seda näitab ka asjaolu, et trofeede valmistamisega
tegeleb Eestis rohkem inimesi ja ettevõtteid kui
tarbimisväärtust omava nahaparkimise ja vorstitootmisega
ulukilihast. Rikkaks saamiseks on vaja ka metsa raiuda, kaevandusi
tühjendada ja teid ehitada. Ja müüa jahiõigust
maksujõulistele klientidele. Kõik kokku viib mõistagi
loomade elukeskkonna kahjustamiseni. Aga ka kohastumiseni. Kajakas on
juba linna kolinud, rebaseidki kohtab linna lähedal rohkem kui
ürglaanes. Võib-olla tuleks hakata mõtlema eetilisest
jahipidamisest urbanistlikus keskkonnas? Mitmendalt korruselt tuleks tuvi
laskmist lubada ja mitmendalt mitte? Kuid ilma naljata –
traditsioonilisse ruhnlaste hülgejahti tahaks pääseda küll.
Kui oleks vaid hülgeid ja traditsioonilisi ruhnlasi. Ja
muidugi pakaselist talve, mis mere jääga kaanetaks.