15.11.2007, 00:00
Läbi mõistuse prisma
Leonhard Lapini näitus “Avangardi aegadest”
Haus-galeriis, kuni 14. detsembrini.
Fantastiliselt viljaka ja mitmekülgse Leo Lapini graafika näitusel on pealkirja all “Avangardi aegadest” väljas valik tema 1970. aastate graafikast. See esindab üht eesti modernismi viimastest suundadest, geomeetrilist kunsti. Tööd avavad üldisi ideid ja kujutavad ebaisikulisi struktuure, kus puudub kunstniku spontaanne reageering ning maailma tõlgendatakse läbi mõistuse prisma. Iseloomulikuks objektiivsuse ja tööstuslikkuse ülistamisel saab masin, mis on ka vihje jõule ja korrapärasusele.
Kuid Lapini kunst on mitmekihiline. Tööde valikus pääseb domineerima utoopiline unistus luua taevasse tõusvaid torne, nende struktuurid näivad hoopis jälgedena inimese hävitustegevusest. Igatahes teadvustas Lapin eesti kujutavas kunstis esimesena nii otsustavalt arhitektuuri, industriaalsuse ja kunsti seost. Kuid masinast võib tal taas saada looduse osa – fallose kujul, milleks on muudetud masina keps. Lapini kunst vaatab maailma kriitiliselt ja irooniliselt ning väldib lõplikkude hinnangute andmist. Nii näib lahtiseks jäävat, kas ta naiskujud on anduvad armukesed või prostituudid.
Lapini koomiksid loovad seose massikultuuriga. Lihtsa ja kokkusurutud jutustuse ja iroonia kõrval on neis teinekord ka piisakene helgust. Äralennanud süda muutub naise pilgu all täheks.
Näituse valiku enamiku tööde taga kumab ajajärgu äng, eriti neis, kus kunstnik kasutab sõna kui semantilist märki. Löövalt selge on “Tsss” ajast, kus telefonikõnesidki pealt kuulati. Siin pole irooniat, vaid karm tegelikkus. Selgelt aja õhkkonda hindav on ka märk “Ptüi”. Isiksuse saatusest 70. aastate nõukogulikus Eestis räägib ristilöömine punasel taustal ja samuti autoportree punaste lippude piiramisrõngas (“Autoportree lippudega”, 1974).
Enesekesksena, nagu andekad loojad enamasti on, ei saa Lapin läbi autoportreeliste kujutusteta. Siin pakkus võimalusi iseenda satiiriline kõrvutamine kehtiva ideoloogilise ikooniga, poliitilise mässumeelse ülbuse kõrval ka nartsissistlik.
Leo Lapin on isiksus, kes peegeldab oma nägemust kunstis alati jõuliselt ja taotleb valitud laadis maksimalismi.
Fantastiliselt viljaka ja mitmekülgse Leo Lapini graafika näitusel on pealkirja all “Avangardi aegadest” väljas valik tema 1970. aastate graafikast. See esindab üht eesti modernismi viimastest suundadest, geomeetrilist kunsti. Tööd avavad üldisi ideid ja kujutavad ebaisikulisi struktuure, kus puudub kunstniku spontaanne reageering ning maailma tõlgendatakse läbi mõistuse prisma. Iseloomulikuks objektiivsuse ja tööstuslikkuse ülistamisel saab masin, mis on ka vihje jõule ja korrapärasusele.
Kuid Lapini kunst on mitmekihiline. Tööde valikus pääseb domineerima utoopiline unistus luua taevasse tõusvaid torne, nende struktuurid näivad hoopis jälgedena inimese hävitustegevusest. Igatahes teadvustas Lapin eesti kujutavas kunstis esimesena nii otsustavalt arhitektuuri, industriaalsuse ja kunsti seost. Kuid masinast võib tal taas saada looduse osa – fallose kujul, milleks on muudetud masina keps. Lapini kunst vaatab maailma kriitiliselt ja irooniliselt ning väldib lõplikkude hinnangute andmist. Nii näib lahtiseks jäävat, kas ta naiskujud on anduvad armukesed või prostituudid.
Lapini koomiksid loovad seose massikultuuriga. Lihtsa ja kokkusurutud jutustuse ja iroonia kõrval on neis teinekord ka piisakene helgust. Äralennanud süda muutub naise pilgu all täheks.
Näituse valiku enamiku tööde taga kumab ajajärgu äng, eriti neis, kus kunstnik kasutab sõna kui semantilist märki. Löövalt selge on “Tsss” ajast, kus telefonikõnesidki pealt kuulati. Siin pole irooniat, vaid karm tegelikkus. Selgelt aja õhkkonda hindav on ka märk “Ptüi”. Isiksuse saatusest 70. aastate nõukogulikus Eestis räägib ristilöömine punasel taustal ja samuti autoportree punaste lippude piiramisrõngas (“Autoportree lippudega”, 1974).
Enesekesksena, nagu andekad loojad enamasti on, ei saa Lapin läbi autoportreeliste kujutusteta. Siin pakkus võimalusi iseenda satiiriline kõrvutamine kehtiva ideoloogilise ikooniga, poliitilise mässumeelse ülbuse kõrval ka nartsissistlik.
Leo Lapin on isiksus, kes peegeldab oma nägemust kunstis alati jõuliselt ja taotleb valitud laadis maksimalismi.