Nos habebit humus
Paar pühapäeva tagasi sattusin Raadi kalmistule. Pole
paremat viisi kõige kaduva üle mõtisklemiseks kui
ennelõunane jalutuskäik ülikoolilinna paarisaja-aastase
ajalooga kalmistul. Sügispäike, mis ei soojenda, ebadelikaatselt
kärarikkad hakid, kuulsad hauakivid ajalooõpikutest, roostes
ristid.
Mind üllatas selle paiga mahajäetus. Ei, mitte
korratus või räpasus. Lihtsalt minnalaskmine, leppimine.
Öeldakse, et ajalugu lõpeb viimase mäletaja surmaga. Muidugi
on viimse kõrrekeseni sätitud hauaplatse, kuid kaugelt rohkem on
neid, kus ristidelt pole enam võimalik nimesid ega daatumeid lugeda, kus
hauapiire on mattunud krõbisevate pruunide vahtralehtede alla.
Maapäälset aujärge sümboliseerinud kabelite aknad on sisse
kukkunud, sepised murtud ja roostest puretud. Neil kivihunnikutel pole enam
kedagi, kellele oleks edasi pärandatud kohustus memoriaale korras hoida.
Lihtsalt kui märki mäletamisest endast.
Aastal 2004
valiti muinsuskaitseameti ettepanekul Raadi kalmistu ainsana Eestist Euroopa
Silmapaistvate Kalmistute Ühendusse. Selle ühenduse eesmärk on
kaitsta ja tutvustada kalmistuid kui tähtsaid kultuurimälestisi.
Raadi peaks olema meie Père Lachaise, see tähendab – kultuuri
elav osa.
Ma ei tahaks riisumata lehtede ja sammalduvate
skulptuuride pärast kommunaaltüli üles võtta.
Olgu peale need lehed seal riisumata, see sobib surnuaia vaimuga.
Lõppeks saab ju kõigest huumus. Olnu hävib, sest mälu
kaob – ja üsna kiiresti.