Freudistlikult muinasjuttudesse

Bruno Bettelheim
“Muinasjuttude
võlujõud. Muinasjuttude tähtsus ja
tähendus”
Tõlkinud Mall Tamm. Tartu, Atlex 2007.
224 lk.
“Muinasjuttude
võlujõu” põhipaatos on lihtne:
lapsevanemad, jutustage oma lastele traditsioonilisi muinasjutte, sest need
arendavad laste hakkamasaamist inimsuhetes ja ühiskonnas. Bruno
Bettelheim, keda selle raamatu järgi põhiliselt tuntaksegi, oli
freudistist lastepsühholoog ja pedagoogikateadlane, kes on raamatu
eest võitnud mitmeid auhindu. Mõnel pool on Bettelheim saanud
lausa klassiku staatuse.
Võrreldes teiste freudistlike
muinasjutu-uurimustega, armastab ja tunneb Bettelheim muinasjutte kahtlemata
rohkem ja suhtub neisse suurema pieteeditundega, kui võiks eeldada
tõsiusklikust freudistist. Isegi kui Bettelheim muinaslugusid
psühhoanalüütilistesse seostesse põimib, ei unusta ta
nende sisemist loogikat.
Veidi kahju, et eesti
keelde pole veel jõudnud Vladimir Propi “Muinasjutu
morfoloogia” või mõni muu puhtfolkloristlik
muinasjutu-uurimus. Aga mis teha, psühhoanalüüs müüb
ju paremini kui filoloogia – ja nüüdseks saab ka eesti keeles
lugeda kirjutist, mis kuulutab muinasjutusõpradele
psühhoanalüüsi ja vastupidi.
Raamatut lugedes saab
selgeks, et Bettelheim on sattunud sama konksu otsa, kuhu muinasjuttude tohutu
varasalvega kokkupuutujad kipuvad langema. Seda kirjeldab ka armastatud itaalia
kirjanik Italo Calvino “Itaalia muinasjuttudes”: hakkad
mõistma muinasjutu žanrit omaette väärtusena, eelistad
arhailisemaid tekste neile, mida on kohandatud
“lastepärasemateks”, ja kujundad välja oma lemmikud
vähemtuntud lugude seast, mida peab siis täienisti ümber
jutustama, et saadaks aru, millest räägid.
Samuti on
parandamatu muinasjutuarmastuse tunnus Tolkieni tsiteerimine sel teemal. Ka
selles raamatus esineb kuulus Tolkieni lause “I desired dragons with a
profound desire” (“Ma ihaldasin lohesid südamepõhjast
tuleva ihaga”), mille tõlge on siinses väljaandes küll
aia taha läinud ja kaotanud elegantsi.
Kuigi
Bettelheimi huvitab eelkõige muinasjuttudes sisalduv
“psühholoogiline tõde”, mitte lugude ülesehitus,
motiivide algupära või jutustajate maailmapilt (sellistest asjadest
räägitakse folkloristide konverentsidel), kurdab ka tema, et teised
psühhoanalüütikutest muinasjutu-uurijad kipuvad oma
käsitlustes pealiskaudsed olema.
Oma monograafias
“Muinasjuttude tõlgendamine” kinnitab ka mõjukas
taani muinasjutu-uurija Bengt Holbek, et reeglina on
psühhoanalüütikute uuritud muinasjutud lahutatud neid
vorminud kontekstist. Kui muinaslood sündisid maapiirkondade alamklassi
meelelahutusena, siis nüüd loevad-kuulavad neid pigem linna
väikekodanlaste järeltulijad.
Bettelheim kasutab
põhiliselt vendade Grimmide ja Perrault’ tekste, kuigi viitab
võimalusel nende süžeede esimestele kättesaadavatele
üleskirjutustele varasemast ajast.
Iseasi, kas Holbeki
etteheide väljaspool tema kitsamat huviala väga etteheitena maksab.
Enamiku õhtumaalaste jaoks on ju muinasjutud juba ammu
muutunud kirjaoskamatute täiskasvanute meelelahutusest raamatuteks, mida
lastele ette loetakse või mida lapsed ise loevad.
Bettelheim
peatub pikemalt žanriküsimusel, kritiseerides uuemat lastekirjandust,
mille sündmused on sarnased lugeja või kuulaja argioludega.
Bettelheim väidab, et lapsed võ
;
;ivad selliseid realistlikke lugusid hakata ümbritsevaga segi ajama ning
võtta neid liiga otseste tegevusjuhistena.
Valm ja
müüt (näidetena Heraklese tsükkel, Piibel ja
pühakute elulood) kirjutavat samuti otsesõnu ette, mida millises
täbaras olukorras teha tuleks, jätmata valikuvõimalusi.
Muinasjutt seevastu on soovituslik. Bettelheim selgitab mitut puhku, et Indias
olla muinasjutte tarvitatud teraapiliselt: vaevatule räägitakse lugu,
mille üle ta mõtlema peab. Loost, mis on rõhutatult
fantastiline ja mida justkui tulekski tõlgendada allegooriliselt,
võib nõnda kooruda mõni kasulik soovitus.
Kindla paiga või reaalse juhtumiga seotud hoiatusmuistendid-tondijutud
aga Bettelheimi arust laste õpetamiseks ei sobi, sest ei anna kriisile
positiivset lahendust, vaid lõpevad peategelasele traagiliselt.
Seda oli algul kummaline lugeda, sest kõiksugu hiiglastes, koletistes,
libahuntides ja nõidades võib ju näha rahvausu ja
mütoloogia jäänukeid, mis viitavad ikkagi muinasjutu
päritolukandi kunagisele käibereaalsusele, kus kõiksugu
huvitavaid loomi ringi liikus.
Teisalt on see mõistetav: ka
Uku Masingu romaanis “Rapanui vabastamine” mõtiskles
professor Vari Marama lõunamere mütoloogilisse maailma sisenedes
1930ndate õhtumaise ühiskonna ahistusest – alateadvuse hirmud
ja kompleksid polevat eurooplaste keeles muud kui needsamad iidsed kiusajad ja
tondid. Freudismi sõnavara sobib õhtumaisesse materialistlikusse
mõtteviisi kenasti, võimaldades näha samalaadseid tonte kui
varemgi, lihtsalt teiste nimedega.
Bettelheimi raamatust kumab
läbi evolutsionistlik mõtlemine: “primitiivsed”
ettekujutused maailmast seatakse samale redelipulgale laste arenguga. Kui
poliitilist korrektsust taga ajama hakata, võib sellist lähenemist
pidada eurotsentristlikuks ja moestläinuks, aga raamat ise – kuigi
ilmunud pärast läänemaist meelemaastikku kõvasti
ümber kujundanud 1968. aastat – kuulubki vaimult pigem siiski 20.
aastasaja keskpaika ja Viini akadeemilisse traditsiooni.
Raamatu teine osa “Muinasjutumaal” on sisuliselt
kogu tuntumate muinasjuttude kirjanduskriitilised kommentaarid koos juttude
endi joonealuse tõlkega freudistidele. Kuna Bettelheim on vaoshoitud ja
viisaka stiiliga, väga käredaid teooriaid ta lugejale ette ei
sööda, aga näiteks konnade seostamine suguelunditega üksnes
lima tõttu, millele ta vihjab “Konn-kuningapoja”
analüüsis, pole vahest sedavõrd automaatne, kui autor
arvata tahaks.
Enamasti jäävad aga Bettelheimi seosed
vanale heale rajale: Oidipuse kompleks, id-ego-superego.
Isegi
kui freudistlik osa vahele jätta, leiab siit vähetuntud teavet
üldtuntud lugude kohta.
Näiteks kirjutab Bettelheim, et
peenutseja Charles Perrault tegi Punamütsikese lugu sõna otseses
mõttes söödavamaks, pidades silmas Prantsuse kuningakoja
kõrgemat maitset.
Bettelheim avaldab, et hunt pakkus
Punamütsikesele süüa vanaema liha ja juua vanaema verd (sarnase
motiivi leiab muide eesti regilaulust “Haned kadunud”: hanesid
otsivale karjusele pakutakse mõisas istet tema oma hanede luudest tehtud
toolil, süüa hanede liha ja juua verd).
Tavaliselt
ohvriks peetud Punamütsikese enda kohta on samuti kompromiteerivat
materjali: oma seitsesada aastat enne kõigile teada sündmusi olla
Punamütsike elanud huntide seas, mis seletab kenasti tema võimet
hundiga vestelda ning ebaproportsionaalselt suurt usaldust tema vastu.