Harald Rajamets in memoriam

Harald Rajamets 13.05.1924 – 12.11.2007 in memoriam

Harald Rajamets oli Eesti suurimaid värsimeistreid – mitte küll luuletajana, vaid luuletuste eestindajana, kelle tõlked jäävad kauni eesti keele mõõdupuuks.

Harald Rajametsa elukäigu esimene pool oli seikluste ja katsumuste rohke. 1942. aastal lõpetas ta Jõhvi gümnaasiumi ja 1944 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, kus pidi tööle hakkama tõlgina. Taan­dunud Vene vägede eest Saksamaale, veetis järelejäänud sõjakuud hospidalis.

Sõja lõpuks oli ta jõudnud Sloveeniasse, kus langes ameeriklaste kätte vangi. Esimene rahuaasta möödus mitmes vangilaagris Prantsusmaal ja Belgias, kuni 1946. aasta aprillis ameeriklased ta oota­matult ja vastu tema enda tahtmist Nõukogude vägedele välja andsid.

Õnneks kestsid ta vintsutused Vene laagrites ainult viis kuud ja sama aasta lõpuks jõudis ta tagasi Eestisse. Ta astus Tartu ülikooli, kus tal aga kaua õppida ei lastud. Küüditamist ennetades “küüditas” ta ennast 1951. aastal ise – sõitis tööle Ukrainasse ja koguni Kamtšatkale. Sula ajal pöördus ta tagasi Jõhvi ja alates 1958. aastast leidis tööd tõlkijana.

Läinuks ajalugu teisiti... Intervjuus ajalehele City Paper 1999. aastal tunnistas ta: “Ma ei kujuta ette, et oleksin paguluses saavutanud seda, mida olen saavutanud siin.” Harald Rajametsa teadaolevaks suursaavutuseks on William Shakespeare’i poeemide ja sonettide tõlked ning Shakespeare’i “Kogutud teoste” toimetamine koostöös Georg Merega. Selle kõrval tõlkis ta ohtralt ukraina luulet ja renessansiaegseid itaallasi. Läbilõike Rajametsa luuletõlgetest annab 2004. aastal ilmunud raamat “Pegasos ja peegel”, mis pälvis kultuurkapitali tõlkeauhinna.

Harald Rajametsal oli nii-öelda abso­luutne keelekõrv ja seetõttu valmistas talle kokkupuude igapäevase ajakirjandus- ja ärikeelega lausa füüsilist piina. Nooremas eas võttis ta keelekorralduslikes küsimustes ka sõna, loobus sellest aga ajapikku.

Rajamets oli inimesena klassikaline džentelmen, pedantne, aga mitte ilma huumorimeeleta. Kui temas oleks olnud kübeke rohkem enesearmastust ja häbematust, siis võinuks temast ka väljapaistev luuletaja saada. Aga ta eelistas hoiduda varju, Eesti Kirjanike Liitu ei astunud ta kunagi, ning vältis – viimasel ajal ka tervisehädade tõttu – raamatuesitlusi ja auhinnatseremooniaid. Ometi kirjutas ta meisterlikke juhuluuletusi ja elegantseid vormimänge, mis on koondatud raamatusse “Aeg astuda” (1997). Ühes jutuajamises mainis ta möödaminnes ja ilma vähimagi kibeduseta, et kaustik tema noorpõlveluuletustega hävis 1960. aastatel, kui Georg Meri, kellele see oli lugemiseks jäetud, selle läbiotsimishirmus ära põletas.

Viimased aastad pühendas Rajamets Dante “Jumaliku komöödia” tõlkimisele. Ühel viimastest jutuajamistest ütles ta mulle, et tõlge on peaaegu valmis, ning kirjeldas sellega kaasnenud vaevasid. Nimelt üritanud ta algul panna suurteose kõik sada laulu originaalipäraselt kolmekordsete riimidega tertsiinidesse ja jõudnud niimoodi tõlkida kümmekond laulu “Põrgust”.

Kuid ajapikku saanud ta aru, et tõlke- ja ajakaod oleksid seda meetodit järgides liiga suured, ning hakanud otsast peale tõlkima riimideta blankvärssi. Olen kindel, et selle töö avaldamine isegi fragmentaarsena kujutaks endast eesti kultuuri suursündmust.

v>