15.11.2007, 00:00
Tui Hirv „Tähe tänav"'
Tui Hirv
“Tähe tänav”
Petrone Print, 2007.
183 lk.
Tui Hirve debüütromaan “Tähe tänav” on teos eneseotsingust. Ja mitte ainult peategelase (võluv tütarlaps Hedda), vaid ka romaan ise on autori eneseotsing kirjanikuteel. Algus on paljulubav, sulg jookseb ja teema tundub intrigeeriv. Nimelt on Hirv võtnud vaatluse alla ühe neiu sisenemise Eesti muusikamaailma telgitagustesse, mida vürtsitavad neiu armuseiklused oma lauluõpetajate ning lapsepõlvesõbraga.
Kõik tundub justkui by the book, kuid poole romaani peal huvi peategelase vastu jahtub. Ei hakka Hedda lugeja jaoks elama ega tekita olulisi äratundmismomente. Natuke kaugeks jääv kaunitar ei sunni kuidagi enam raamatut haarama.
Kui nüüd peategelase kaugeks jäävate motiivide lahtikirjutamatus esikromaanile andestada ja pöörduda romaani helgete külgede juurde tagasi, siis kindlasti sobib ta rahulikule lugejale, kellel on aega mõtiskleda iseenda, elu ja sellega kaasneva üle. Hea veel, kui temas oleks annus rohelist mõtlemist ja huvi kaunite kunstide vastu.
Üldiselt võib romaanile ette heita vähest sotsiaalsust – on küll käsitletud klassivahesid, kuid malbelt, ilma servadeta. Lõpuks jääb ikkagi mulje, et klassivahed kui sotsiaalne probleem on ületatavad ühe naeratuse ja unustamise abil. Autor pole oma teemasid lõpuni selgeks mõelnud ning iga alustatud teema summutatakse ei teagi täpselt kuhu. Lugudel on algused, aga lõppe pole. On kaunid misanstseenid, aga neid matab peategelase naiivsus, mis ei suuda teda kuidagi sümpaatseks teha. Jään huviga ootama Hirve edasist arengut ja miks mitte järgmise romaani kujul. Seekordne jäägu pigem proovitööks.
“Tähe tänav”
Petrone Print, 2007.
183 lk.
Tui Hirve debüütromaan “Tähe tänav” on teos eneseotsingust. Ja mitte ainult peategelase (võluv tütarlaps Hedda), vaid ka romaan ise on autori eneseotsing kirjanikuteel. Algus on paljulubav, sulg jookseb ja teema tundub intrigeeriv. Nimelt on Hirv võtnud vaatluse alla ühe neiu sisenemise Eesti muusikamaailma telgitagustesse, mida vürtsitavad neiu armuseiklused oma lauluõpetajate ning lapsepõlvesõbraga.
Kõik tundub justkui by the book, kuid poole romaani peal huvi peategelase vastu jahtub. Ei hakka Hedda lugeja jaoks elama ega tekita olulisi äratundmismomente. Natuke kaugeks jääv kaunitar ei sunni kuidagi enam raamatut haarama.
Kui nüüd peategelase kaugeks jäävate motiivide lahtikirjutamatus esikromaanile andestada ja pöörduda romaani helgete külgede juurde tagasi, siis kindlasti sobib ta rahulikule lugejale, kellel on aega mõtiskleda iseenda, elu ja sellega kaasneva üle. Hea veel, kui temas oleks annus rohelist mõtlemist ja huvi kaunite kunstide vastu.
Üldiselt võib romaanile ette heita vähest sotsiaalsust – on küll käsitletud klassivahesid, kuid malbelt, ilma servadeta. Lõpuks jääb ikkagi mulje, et klassivahed kui sotsiaalne probleem on ületatavad ühe naeratuse ja unustamise abil. Autor pole oma teemasid lõpuni selgeks mõelnud ning iga alustatud teema summutatakse ei teagi täpselt kuhu. Lugudel on algused, aga lõppe pole. On kaunid misanstseenid, aga neid matab peategelase naiivsus, mis ei suuda teda kuidagi sümpaatseks teha. Jään huviga ootama Hirve edasist arengut ja miks mitte järgmise romaani kujul. Seekordne jäägu pigem proovitööks.
