Kulunud kummitused

Kunstikriitik Andreas Trossek vaatleb distantsilt Kumu nüüdiskunstinäitust nõukogude märkidest Eesti kunstis.

Näitus “Kestev minevik. Nõukogude aja märgid uuemas Eesti kunstis” Kumus lahti kuni 30. märtsini 2008.

Kui esitasin kolleeg Anu Allasele enda arvates kiuslikult provotseeriva küsimuse, et kuidas on tema kureeritud näitus nõukogude aja märkidest uuemas eesti kunstis seotud suvel Kumus eksponeeritud Viktor Misiano väljapanekuga “Mälu tagasitulek. Uus kunst Venemaalt”, sain väga lihtsa ja ammendava vastuse: muuseumi näituseplaan oli tolleks hetkeks ammu paigas.

Of course, it figures. Ei mingit aprillirahutuste sabas jooksmist; seda ei olnuks muuseumi näitusegraafikute jäik süsteem lihtsalt võimaldanud. Puudus seega ka soov vastata repliigi korras Venemaa ühele mainekamale kaasaegse kunsti kuraatorile, kes tõi nendesamade aprillirahutuste kiuste Kumusse ühe viimase aja põnevama nüüdiskunstinäituse üldse.

Kumu püsiekspositsioonide taustal ei ole tegelikult midagi imelikku katsetes defineerida uusimat “olevikukunsti” lähiminevikumärkide kaudu. Vastupidi, see on täielikult museoloogilisest loogikast kantud protsess, pedagoogiline ja varasemaid teadmisi kinnistav.

Eesti kunsti areng on möödunud 20. sajandil olnud “asümmeetriline”, kui võtta taustaks metropolikesksed üldkunstiajalood, ning erandiks pole ka 1990. aastate kunstiruum, näituse ajaline stardipakk. Kuni taasiseseisvumise aastateni võib kohaliku institutsionaalse kunstielu kokku võtta paljutsiteeritud “elevandiluutorni-sündroomi” abil. “Tõeline eesti kunstnik” nõukogude ajal oli ennekõike igapäevaelust eemalseisev uitav unistaja, kes impeeriumi või poliitpropagandat puudutavaid sümboleid tellimustöödeväliselt ei näppinud, eelistades igasugustele realiteedipeegeldustele esteetiliselt täiuslikku omaulma.

Üleminekuaastate kannapööre Idast Läände tõi kaasa aga muutuse ja soovmõtlemine pigem sotsiaal-poliitiliselt aktiivsest anarhilisest kunstnikutüübist sai Eestis samasuguseks ideaalparadigmaks, nagu see oli mujalgi juba 1960. aastatest peale. Siiski ei kaasnenud sellega üleüldist nõukogude temaatikale tagantjärele “ärapanemist” vene kontseptualistide stiilis ning nagu ikka saame Eesti kontekstis rääkida näidetest, aga mitte nähtusest. Meie hulgast praeguseks lahkunud John Smith’i ja Margareete Fuksi “Sovhoos Tallinn” (2005) võiks vabalt olla üks neist hiljutisematest näidetest, aga ei enamat.

Mida veel? Näib, et Mare Tralla from London on ka kahetuhandendatel aastatel lausa järjepidevalt pilanud ajakirja Nõukogude naine ideaale, aga nüüd võib-olla juba liiga ajale jalgu jäänult. Siit nähtub ühtlasi, kui oluline on postsovelikus ruumis ikkagi inimese sünniaasta: mida vanem on inimene, seda rohkem projitseerib tema aju aktiivsesse olevikku traumamälestusi. Ja mida noorem on inimene, seda rohkem asendab traumat süütu pull ja pila.

Seal, kus kon­tseptuaalse foto ühed maaletoojad Peeter Linnap ja Eve Kiiler sorisid antropoloogi kirega rahvusliku kogemuse valulikes fotosalvedes, polnud veel kohta puhtinstrumentaalsele nõukafetišismile, mida illustreerivad siinkohal August Künnapu või Maarit Murka maalitud hommage’id. Karl Nagel portreteerib oma vana lemmikut ­Eduard Limonovit, aga palju on sel vene marurahvuslasest kultusfiguuril seost Nõukogude Liiduga, kust ta omal ajal emigreerus, jäägu iga vaataja enese otsustada. Sovetlik või venelik? Need kaks kategooriat on eestlastel lootusetult sassis ilmselt kuni viimsepäevani.

Ootuspäraselt on näha Tõnismäe monumendiga seotud töid, mida ei ole viimase aja kunstipildis kokkuvõttes sugugi vähe. ­Kristin Kalamehe lühifilm “Igavene tuli” (2002), millele sekundeerib ­Hanno Soansi “Backdoor Performance’i” videodokumentatsioon (1998), on säärased tööd, et kui ma oleks Heie Treier, siis ma õhkaks, et küll kunstnikud on olnud prohvetlikud ja näinud ette 21. sajandi “monumendikastratsioone”. Siiski, Silja Saarepuu statement nn pronkssõduri aadressil 2006. aasta sügisel töötas paremini oma algses eksponeerimispaigas: nelke niitev neiukõnõ võis Draakoni galeriist üle tänava tõtt vaadelda terve Vene saatkonna hoonega ja Kumu IV korruse kitsukesel näitusepinnal ei ole midagi lisada algsele lahendusele. Löövaim kommentaar eesti-vene rahvussuhete peamisele valukoldele oli nagunii hoopiski Rüütelkonna hoones äsjalõppenud Tallinna noorte kunstnike biennaalil – soomlase John Philip Mäkineni töö, nii Eesti kui Venemaa lipuvärvides kahepoolne kaagijope “Children of the Revolution” (2007) on nii lihtsa pointiga, et isegi peaminister peaks aru saama.

Ekspositsiooni ühe peatööna joonistub välja järjekordne minimalistlik pealkirjata video Ene-Liis Semperilt – aastast 2002, kus näeme Eesti Televisiooni telelavastuse salvestisest sämplitud kunstnikku lapsena. Sellelgi tööl pole nõukogude temaatikaga muud seost kui aeg, milles oli paljudel põlvkondadel paratamatus kasvõi osaliselt elada. Mis jääb üldisemaltki silma, on kinnitus kuraatori väitele, et “nooremate kunstnike jaoks tähendab nõukogude aeg sageli veidi veidrat ja võõrastavat, kuid üldjoontes siiski turvalist lapsepõlvemaailma”. Jasper Zoova aastakümnetaguse maali “Vigri Beats” remake on sellele tõdemusele ka suurepärane illustratsioon.