29.11.2007, 00:00
Mart Kivastik "'Teener"'
Mart Kivastik
“Teener”
Ilmamaa, 2007. 96 lk.
Mul on kahju, et ei viibinud 2. mail 2003 Rahvusraamatukogu teatrisaalis. Ega ma teakski, et mul kahju on, aga targad inimesed on taibanud raamatuna välja anda Mart Kivastiku toona esietendunud näidendi “Teener”. Samas – see raamat võib enda poolt mittevalitud seltskonnaga teatrisaalis nihelemisest kasulikumgi olla, loed ja jood õlut ja igatahes on ta parem kui DVD, ei pea pulti näppima, kui ära tahad käia.
Pilt on nagunii kogu aeg nii kuramuse ees, et see on suisa imetabane.
Nii elavat kujutlusvõimet mul pole, et suudaks uskuda, et Kivastik ei kirjutanud seda tükki ja neid rolle just nimelt ja täpselt Aleksander Eelmaale, Aarne Ükskülale ja Tõnu Ojale. Stereotüübid selle sõna kõige paremas mõttes töötavad. Mis siis üldse toimub? Kolm meest, erinevad staatused ja saatused ning kogu võimalik ja võimatu leeride- ning suhetematemaatika, mis sellise arvu tegelastega toimuda saab. Allumine, kehtestamine, üksindused-traumad, hoolimine, võõrandumine jne. Ega neid kõiki siinkohal polegi vaja loetleda, raamat mängib ennast pea sees ise ette ja teeb seda pärast kaante sulgemist edasigi, hea raamat on, ilus kah. Kivastikul vist üheksas-kümnes, sama palju on Eestis tema näidendeid lavastatud, kümme aastat tagasi tuli esimene ja sai kohe kultustükiks: Von Krahli “Peeter ja Tõnu”. Kivastik paneb kümnesse, on garantiiga mees, soovitan.
“Teener”
Ilmamaa, 2007. 96 lk.
Mul on kahju, et ei viibinud 2. mail 2003 Rahvusraamatukogu teatrisaalis. Ega ma teakski, et mul kahju on, aga targad inimesed on taibanud raamatuna välja anda Mart Kivastiku toona esietendunud näidendi “Teener”. Samas – see raamat võib enda poolt mittevalitud seltskonnaga teatrisaalis nihelemisest kasulikumgi olla, loed ja jood õlut ja igatahes on ta parem kui DVD, ei pea pulti näppima, kui ära tahad käia.
Pilt on nagunii kogu aeg nii kuramuse ees, et see on suisa imetabane.
Nii elavat kujutlusvõimet mul pole, et suudaks uskuda, et Kivastik ei kirjutanud seda tükki ja neid rolle just nimelt ja täpselt Aleksander Eelmaale, Aarne Ükskülale ja Tõnu Ojale. Stereotüübid selle sõna kõige paremas mõttes töötavad. Mis siis üldse toimub? Kolm meest, erinevad staatused ja saatused ning kogu võimalik ja võimatu leeride- ning suhetematemaatika, mis sellise arvu tegelastega toimuda saab. Allumine, kehtestamine, üksindused-traumad, hoolimine, võõrandumine jne. Ega neid kõiki siinkohal polegi vaja loetleda, raamat mängib ennast pea sees ise ette ja teeb seda pärast kaante sulgemist edasigi, hea raamat on, ilus kah. Kivastikul vist üheksas-kümnes, sama palju on Eestis tema näidendeid lavastatud, kümme aastat tagasi tuli esimene ja sai kohe kultustükiks: Von Krahli “Peeter ja Tõnu”. Kivastik paneb kümnesse, on garantiiga mees, soovitan.