Kriminaalne Soome
Ei möödu nädalatki, kui Soome suuremates
lehtedes poleks uudiseid mõne mõrvaprotsessi kohta. Artikleid
ehivad pealkirjad, mis sobiksid hästi ka õudusfilmile:
“Vanemad lubatakse kohtuma õdedetapjaga”,
“Prokurör nõuab jäätuuramõrvarile
eluaegset”, “Insuliinimõrvar loobus
kaitsjast” jne.
Kes meist poleks kuulnud, et meie
lähinaaber on vaikne ja rahumeelne, isegi heas mõttes
uimane heaoluriik. Äärmiselt turvaline paik, nagu sealsed
võimud tavatsevad rõhutada, kuhu aeg-ajalt eksib eesti või
vene rahvusest kurjategijaid. Vähem on neid, kes teavad, et
flegmaatilistele soomlastele on läbi aegade olnud omane teineteist asja
eest, teist taga surnuks pussitada. Euroopa mõrvaedetabelites on Soome
kõrgel kohal – 2 mõrva 100 000 elaniku kohta aastas on
Lääne-Euroopa riikide seas suurim number. Baltimaad on muidugi
omaette klass umbes neli korda suurema suhtarvuga.
Ent ilmselt
teavad väga vähesed, et just tänavu on Soome avalikkust
vapustanud rida elajalikke tapmisi. Jokela koolitulistamise järgsel
nädalal on palju räägitud Soome relvaseaduse liigsest
lõtvusest ja soomlaste püstolilembusest – neil on 100 elaniku
kohta 56 käsitulirelva, millega ollakse USA ja Jeemeni järel maailmas
kolmandal kohal. Seda rabavam, et viimastel kuudel on Soomes kohtusse
jõudnud hulk mõrvu, mis toime pandud spordivahendite
või tööriistade – hang, haamer, jäätuur
– abil.
Alles sel teisipäeval
mõistis Jyväskylä kohus kümneks aastaks ja kuueks kuuks
vangi 31aastase mehe, kes tappis samuraimõõgaga nelja lapse isa.
Tapja ning tema viis kaaslast tungisid juuli lõpus
Jyväskyläs Kuokkala linnaosas juhuslikku korterisse, peksid
peremeest golfikepiga ja tapsid ta samuraimõõgaga. Mitu naabrit
helistas hädaabisse, aga selleks ajaks, kui politsei kohale jõudis,
oli mees surnud. Süüdistaja nõudis tapjale eluaegset karistust
ja kolmele kaasosalisele, kelle hulgas on üks naine, kaheksa-aastast
vangistust, kuid kohus oli märksa leebem. Ohvril oli neli last,
nendest kolm olid alaealised.
Vaid mõni nädal
varem, oktoobri keskel vapustas Tallinna sõpruslinna Kotka
elanikke uudis, millesarnast polnud linnakeses varem kuuldudki. 21aastane
noormees, “heade kommetega” majandustudeng, nagu hiljem
öeldi, tappis oma kaks õde – 14aastase ja 16aastase
–, kasutades mõrvarelvana muuhulgas haamrit. Tüdrukud
olid tublid sportlased, tapja ei olnud napsu- ega suitsumees ja kogu peret
peeti musterperekonnaks. Veretöö sai alguse noormehe
sõnavahetusest noorema õega.
Oktoobris
tapsid neli 17–22aastast noorukit Tamperes 59aastase ja
33aastase mehe, isa ja poja, viimaste kodus ning panid kuriteo varjamiseks maja
põlema.
Septembris tuli avalikuks,
et lesbidest hooldusõed tapsid Tampere lähistel
invaliididekodu patsiendi, kasutades “relvana” insuliini, mis
on tuntud diabeediravim, kuid alates teatud kogusest eluohtlik. Tapetu oli
21aastane nägus tüdruk, ent raske vaimse puudega. Nii
otsustasid hooldajad, 35- ja 51aastane naine, et patsiendi elu pole elamist
väärt, ja süstisid talle surmavat ravimit. Praegu uurib
politsei, kas tegu oli selle paari toime pandud ainsa tapmisega. Muide, naised
olid kodukülas tuntud rõõmsate ja viisakate inimestena.
Juulis pussitas 35aastane mees Porvoos
kaubanduskeskuse ees juhuslikult tema teele
sattunud hollandlasest turisti. 75aastane hollandlane oli koos abikaasaga
tulnud vaatama rahuliku ja muretuna reklaamitud põhjamaad ning
ühtlasi tähistama 48. pulma-aastapäeva. Mõrtsukas teatas
hiljem, et teda sundisid veretööle “hääled”.
Mees oli sündmuskohal nii pöörane, et politsei pidi tema
rahustamiseks teda jalga tulistama.
Juulis tappis
57aastane muusik oma 29-aastase naise, lüües teda 10–15 korda
haamriga pähe. Seejärel kattis ta naise hirmsad haavad leukoplastiga
ja jättis naise keldrisse surema. Kümme tundi hiljem helistas ta
hädaabi numbrile. Kohale tulnud kiirabi leidis mehe oma surnud
abikaasat süles hoidmas. Juhtumi taustaks oli käimasolev
lahutusprotsess – naine valmistus koos lastega mehe juurest ära
kolima. Prokurör nõudis mehele oktoobri lõpus eluaegset
vangistust.
Veel üks juulikuine mõrv. 27aastane aednik
tappis 62aastase mehe, kasutades selleks kirvest ja jäätuura.
Prokurör nõudis aednikule eluaegset vangistust. Mingit motiivi
kuriteol ei olnud. Mõrvar tegi “oma töö”
rahulikult, lausa aeglaselt ja helistas ise mõne tunni pärast
politseisse. Tapatööle eelnes meeste ühine napsivõtt.
Juuni alguses toimus uskumatult elajalik tegu Pori
linnas. Õhtusel ajal tutvusid tantsubaaris 19aastane noormees ja kaks
naist, 22- ja 26aastane. Neiud palusid noormehelt öömaja ja une pealt
mees naised tappiski, lastes ühele kuus, teisele seitse korda
vibupüssist pähe. Nii umbes meetri kauguselt, tõmmates noole
pärast iga lasku ohvri peast välja ja laadides siis mõni
nädal varem internetipoest ostetud vibupüssi uuesti. Naised tapetud,
jõi mees rahulikult teleka ees õlut edasi. Järgmisel
päeval helistas ta sõbrale ja kiitles, et oli kaks naist
“rajalt maha võtnud”. Kolm päeva hiljem, kui surnukehad
suvekuumuses halba lõhna hakkasid eraldama, helistas nooruk politseisse.
Hiljem tunnistas ta, et oli tarvitanud kangeid antidepressante koos
õllega.
16. mail leidsid Vammala metsas
jalutanud inimesed puu küljest kinniseotud surnukeha. Selgus, et
tegemist oli endise politseiniku, 55aastase mehega, kelle hukutasid
viinavõlad. Võlanõudjad tungisid mehe koju, lasksid tema
kehasse elektrivoolu ja piinasid teda. Lisaks peksti meest
jalaga. Pärast korteris toimunud piinamist viidi verine ohver metsa,
kus teda peksti labidavarrega. Öösel külmus kinniseotud mees
surnuks.
Märtsi alguses tappis 19aastane poeg
oma 56aastase ema rohkem kui 50 pussihoobiga. Tüli sai alguse sellest, et
poeg ei tahtnud prügikasti välja viia.
26.
oktoobril jättis Vaasa ringkonnakohus jõusse 40aastase
inseneri Jarmo Björqvisti eluaegse vangistuse. Mees tappis mullu
suvel oma abikaasa Paula. Naise kehal oli 69 terariistahaava. Vaid
päev varem oli perekond tähistanud pisitütre teist
sünnipäeva.
Ning oktoobri lõpus
vahistas politsei 36aastase mehe, keda kahtlustatakse oma vanemate tapmises.
Perekond Varjakoskid on juba mitu nädalat kadunud, neid otsitakse nii
maalt kui merelt, ent seni tulutult.
Milles siis asi? Spetsialistid
usuvad, et soomlaste kinnine loomus on välismõjudest palju
haavatavam kui lõunamaalastel. Erilist rolli etendab niisugustes
kuritegudes meedia, s.t paljud veretööd vastavad nn copycat-kuriteo
tunnustele. Eriti torkab see silma suvekuudel, mil meedias on vähem
tõsiseid uudiseid ja rohkem “veidrat meelelahutust”,
näiteks lugusid välismaal aset leidnud kurioossetest k
uritegudest.
Põhjamaade suurima krimiajakirja Alibi peatoimetaja Mika Lahtonen:
“Soome politsei on tihti kinnitanud, et olukord on suhteliselt stabiilne. Ma olen selle nägemusega nõus, aga ma imestan, kuidas need kuriteod on muutunud nii jõhkrateks. Tihti on selline tunne, et tegijad on lausa valinud kõige imelikuma surmariista või viisi, et pöörata tähelepanu endale. Muidugi Jokela-juhtum on üle kõige. Samas Soomes on sooritatud sellel aastal selliseid kuritegusid, mis on nii omalaadsed, et on tekkinud tunne, kas inimeste ettekujutusel on üldse olemas mingeid piire. Lõpuks ma veel kordan, et alati on Soomes toime pandud raskeid kuritegusid, aga minu teada, mitte sellises mahus.”