Sojaproduktid – bioaktiivsed toiduained

Soja on kõrge toiteväärtusega ning palju bioaktiivseid aineid sisaldav toiduaine, mis kuulub iidsemate kultiveeritud põllutaimede hulka, ent annab teadlastele uurimisainet tänapäevani.

Sojaproduktidest rääkides tuleb eristada kaht aspekti. Keegi ei ole kahtluse alla seadnud sojaoa kõrget toiteväärtust ning võimalust rakendada seda ülerahvastatud maailma toiduvajaduste rahuldamiseks – ühel pindalaühikul on võimalik kultiveerida oluliselt rohkem sojat teiste kultuuridega võrreldes, mis teeb temast ka kõige odavama valguallika maailmas. Vastuolulisemad on andmed sojaproduktides sisalduvate kõrge bioaktiivsusega ainete, ennekõike isoflavoonide ning neis salduvate fütoöstrogeenide genisteiin, daidzeiin ja glütsteiini efektist inimorganismile eri vanuses ja eri haiguste puhul.

Kuna sojaproduktide näol on tegemist toiduainetega, siis ei osutu võimalikuks teha nende toime kindlaksmääramiseks teaduslikke uuringuid, mis eeldavad randomiseeritust, topelt-pimedust (s.o ei uuritav ega uurija ei tea, kas igal konkreetsel juhul saab patsient aktiivset ainet või platseebot) jne, mistõttu tuginetakse eeskätt empiirilistel vaatlustel ning üksikute aktiivsete komponentidega läbiviidud inimuuringutel ja loomkatsetel.

Oluline valgu- ja õliallikas
Sojaubade kõrge toiteväärtus seisneb selles, et tema kuivaine sisaldab kuni 40% valku. Arvatakse, et sojavalk on täisvalk, s.t sisaldab kõiki vajalikke aminohappeid, sealhulgas ka asendamatuid (isoleutsiin, leutsiin, lüsiin, metioniin jne), mida inimorganism ei ole ise võimeline sünteesima. Seega on nad oluliseks valguallikaks inimestele, kes ei soovi toituda lihast – küllastamatute aminohapete tavapärasest allikast.

Valkude kvaliteedi hindamiseks kasutatakse alates 1990. a PDCAAS (Protein Digestibility Corrected Amino Acid Score) näitajat, mille põhjal on sojavalgu toiteväärtus ekvivalentne liha- ja munavalguga. Sojavalk on üsna temperatuurikindel, mis võimaldab temast teha selliseid toiduaineid nagu tofu, sojapiim, sojapulber, jt.

Sojaoad on ühed neist põllukultuuridest, mida on ulatuslikult geneetiliselt modifitseeritud. Kui 1997. a oli USA-s geneetiliselt modifitseeritud umbes 8% kogutoodangust, siis 2006. a tõusis see protsent 89-le. Soja genoomi sisestatud teiste elusolendite, ennekõike bakterite geenid muudavad vilja resistentseks herbitsiidide suhtes. Võimalus külavata seemneid kultiveerimata pinnasesse võimaldab olulist keskkonnaalast kokkuhoidu. Samas on selgunud, et vähemalt 8% USA kooliõpilastest on allergia sojavalgu suhtes, kusjuures ei ole täheldatud erinevust geneetiliselt modifitseeritud ja loodusliku sojaoa vahel.

Sojaubade kuivaine õlisisaldus on ligikaudu 20% ning see on oluline oomega-3 rasvhapete allikas. Sojaoast toodetud toiduainete vere kolesteroolisisaldust langetavat omadust kinnitas pärast kestvaid vaidlusi ka USA toidu- ja ravimiamet 25. oktoobril 1999, pärast mida tõusis sojaproduktide müük ajavahemikus 1992.–2003. a 300 miljonilt USD-lt 3,9 miljardi USD-ni. Samas jääb sojaõli ateroskleroosivastane toime mõnevõrra alla kalaõlidele, sest sisaldab vähem kõige olulisemaid pika ahelaga rasvhappeid – oomega-6 ja oomega-3 rasvhapete suhe sojaõlis on 6:1.

Mineraalid ja vitamiinid
Sojauba on rikas mineraalainete ja vitamiinide poolest – esindatud on vitamiinid A, B1, B2, B3, B6, P, K, E, C, provitamiin PP. B1 vitamiini on sojas kolm korda rohkem kui lehmapiimas, B2 vitamiini on 6 korda rohkem sojas kui nisus, tatras või odras ning 3 korda rohkem kui maisis. Soja on rikas organismis kergesti omastuva kaaliumi, kaltsiumi, fosfori ja raua poolest – kaltsiumi on 12 korda, fosforit 8 korda ja rauda 7 korda rohkem kui nisus.

Nagu öeldud, on kõige vastuolulisemaid uuringuandmeid publ itseeritud sojaproduktides sisalduvate isoflavoonide kohta, mis kuuluvad fütoöstrogeenide hulka ja kujutavad endast taimset päritolu naissuguhormooni östrogeeniga sarnanevaid bioaktiivseid aineid. Kuigi nende toime on östrogeeniga võrreldes 50–20 000 korda nõrgem, sisaldub neid kuni 3 mg ühe grammi sojaubade kuivaine kohta. Kui Lääne toitumisharjumuste järgi saab inimene keskmisel 5 mg fütoöstrogeene päevas, siis Jaapani dieedis on see 5–20 korda suurem. Isoflavoonide loodusliku hormoonasendusravi taolise toimega on seletatud, miks kogukondades, kus tarbitakse rohkelt sojatooteid, on naistel üleminekuperioodi vaevused vähem väljendunud või lausa olematud – nii näiteks puuduvat jaapani keeles sõna kuumahoogude tähistamiseks.

Mõjud eri haigustele
Mitmetes uuringutes on kinnitust leidnud sojaproduktide soodne toime insuliinsüsteemile metaboolse sündroomi ja teist tüüpi dia-beedi korral. On täheldatud osteoporoosi harvemat esinemist kogukondades, kus süüakse palju sojatooteid. Seda on seletatud soja võimega vähendada kaltsiumi kadu ja luude hõrenemist.

Sojaproduktides sisalduvad fütoöstrogeenid vähendavad mitmete uurijate arvates rinnavähi väljakujunemise riski dehüdroepiandosterooni (DHEA) kontsentratsiooni suurendamise kaudu – on teada, et selle defitsiit tõstab rinnavähi tekkevõimalust.

Samas kätkeb östrogeenide toimes ka teatud riske – on näidatud, et 100 g sojavalguga omastab organism sama palju hormoone, kui seda on ühes antibeebipillis. Peetakse võimalikuks, et liigse sojadieedi tagajärjel võib tüdrukutel tekkida varasem füüsiline küpsus kõikide sellest tulenevate tagajärgedega, poistel aga toimuda seksuaalse orientatsiooni muutus. Täiskasvanud meestel võib liigne sojadieet ebasoodsalt mõjutada viljakust ja kilpnäärme funktsiooni, eakatel kiirendada aju vananemist.

Põhja-Caroline’i ülikoolis tehtud uuringutes söödeti meessoost vabatahtlikke sojakogustega, mis kuni 30 kordselt ületasid toitumisteadlaste sooovitatu. Tagajärjeks oli üksnes mõningane rindade suurenemine ning testosterooni kontsentratsiooni langus. Arvatakse, et just fütoöstrogeenide tõttu aitab sojadieet üle 60aastastel meestel aeglustada eesnäärmevähi arengut algstaadiumis, samas väljakujunenud vähi korral osutub sojadieet ebaefektiivseks.

Ühes Rootsis Karolinska instituudis läbi viidud uuringus võrreldi 1499 eesnäärmevähiga ning 1130 neile ealt ja teistelt füsioloogilistelt parameetritelt vastava mehe toitumisharjumusi. Fütoöstrogeeniderikas toit, mis koosnes ennekõike ubadest, sojaproduktidest ning lina- ja päevalilleseemnetest, vähendas eesnäärmevähi tekkevõimalust kuni 26%.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sojaproduktid on kasulikud ja perspektiivsed toiduvalkude allikad, mille tarbimine teaduslikult põhjendatud kogustes võib parandata läänemaailmas levivat ülekaalulisuse ja rasvumise epideemiat ning seega alandada suremust südame-veresoonkonna haigustesse. Teiste teraviljadega võrreldes suurema bioaktiivse toime positiivsed ja negatiivsed aspektid, mis on tingitud ennekõike fütoöstrogeenide hormonaalsest efektist, vajavad erapooletuid teadusuuringuid ning väited soja kasulikkuse või kahjulikkuse kohta iga konkreetse terviserikke korral kipuvad olema subjektiivsed ja puht-empiirilised.