22.11.2007, 00:00
Nukkude parade-allez
Jaan Ruus valis poolsajandi jooksul tehtud kahesajast Eesti nukufilmist välja kümme, mis kõnekad omas ajas ja üle aja.
Teekond Nirvaanasse: Mait Laasi film on nägemuslik, hõrk ja irratsionaalne lugu ühe noore mehe tundlemisest kuhugi eemale ja kõrgemale (pildil peaosaline Jaanus Orgusaar). REPRO
Nukk tuletab meelde lapsepõlve. Aga ka karnevali, kus
maskide ümberpööratud maailmas avanevad uued inimeseks olemise
võimalused. Aga kui ta nukuteatris jõnksuliselt jalgu ja
käsi tõstab, justkui seisma jäämist ületades, meenub
tahtmatult, et elus on palju mehhaanilist ja et elu võib kunagi ka
peatuda.
Filmis tulevad nukule appi teised kunstid. Ta “ärkab ellu”. Aja jooksul on nukkudena mängitatud kõikvõimalikke loomi, taimi ja esemeid, ka inimesest on saanud nukk. Viimasel ajal on nukufilm ka juba kui vabavärsiline luuletus, kus värsiridade asemel liikuvad pildid ja filmi ei kanna ei süžee ega tekst, vaid muusika saatel kulgev meeleolu.
“Operaator Kõps seeneriigis”, 1964
R: Heino Pars
Ladus seikluslik metsaaluse maailma aimefilm, mille peal on üles kasvanud neli põlvkonda lapsi. Valge habemik Metsatark tutvustab meie seeni. Kuningas kivipuraviku ja kaunitar punapuraviku kõrval poseerib ekraanil ilus valge kärbseseen nagu Greta Garbo nägu.
Surnupealuu hoiatab: kärbseseenel on nii tupp kui krae kui valged eoslehed ja kõik nad on ühtmoodi mürgised. Jäi minulgi meelde.
Arvo Pärdi kerge elegantne muusika teeb ekskursiooni rõõmsaks ja leevendab filmile omast didaktilisust. Metsatargal on näitleja Alfred Meringu pehme heatahtlik intonatsioon. Näitlejad olid filmi lõputiitritest välja jäänud, restaureerimisel 2006. aastal tulnuks nad sisse kirjutada.
Arvukad ehtsad seened mängivad seisvaid statiste. Kuid puravik ja veel mõned juba “liiguvad” ja demonstreerivad oma kuuepäevast kasvujõudlust.
Edaspidi käis Kõps looduses ekskursioonil veel kahel korral. Ja lavastaja Heino Pars leidis selle filmiga oma keele: ta tegi pärast mitmeid filme, milles seostas nukktegelased ja looduskeskonna (putukad, linnud). Pars müstifitseris filmikaamerat nagu tollane kuulus raadioreporter Valdo Pant oma mikrofoni.
“Hiirejaht”, 1965
R: Elbert Tuganov
Uljas vesternilugu nutikatest hiirtest ja nende tobedatest valitsejatest kassidest. Rõõmsalt tvisti mängiv hiirteansambel kasutab ära kasside tähtsal ilmel peetava koosoleku teemal “Hiired” ja paneb toime kiire röövretke viljapõllule. Lõpuks kihutavad hiired suurel auto-hiirelõksul, kassid sabapidi taga lohisemas, ja lasevad püssidest võidusaluuti. Neid juhib uhke sombreeroga hiir, püstol vööl.
Henno Käo (solist ansamblis Peoleo) tegi kunstnikuna hiirtest vesternikangelased. Hiirte rõivaiks on baieri jahimeeste vorm (on tunda Tuganovi Saksamaa-noorust). Palderjanist purjus kassid jorisevad “Õllepruulijat”.
Hoogne valmilik lugu tobedusest omandas selle esmalinastusel sotsiaalse satiiri maitse. Tvist ja vestern alles tulid meie ellu. Ja seda elu üritasid tähtsad kassid reguleerida oma tähtsate koosolekutega. Kuid elu areneb omasoodu, ütleb Tuganov optimistlikult.
Filmis ei kõneldud sõnagi, tempokat filmi saadab Arvo Pärdi muusika.
“Park”, 1966
R: Elbert Tuganov
Allegooriline satiir eluvõõrast võimust. Uuslinna (üllatavalt modernistlikud “City Plazad”) infrastruktuuri korrastamatuse peal mängitakse maha rahva ja võimu vastandus. Uhke projektina avatakse käänudega asfalttee, kuid rahvas ei hooli käändudest ja läheb alati kõige loomulikumat teed pidi – otse. Rahvas ei pea lugu uhketest tulevikuprojektidest, kuna nende eluvõõrus on läbinähtav. Rumalaid keelde ei p ea kuulda võtma.
Vene ajal sai filmis tegutsevast projekteerimisorganisatsioonist vaataja silmis utoopilise kommunismiehitamise sümbol ja jalutajatest vaataja alter ego. Tollal oli see lugu teisitimõtlejaist. Veel enne seda, kui see sõna poliitilisel areenil kasutuse võeti. Aga film on igal ajal vaadatav humoorika loona rumalatest bürokraatlikest normidest.
Sellises laadis lamenukk-filme (kunstnikuks taas Henno Käo) tehti tollal ka Tšehhis ja mujal. Tempokas montaaž ja Ülo Vinteri hoogne muusika lisavad naudingut.
“Nael”, 1972
R: Heino Pars
Neli allegoorilist sketši inimsuhetest, mille koomika johtub sellest, et inimesi mängivad jäigad naelad, kes käituvad kui inimesed. Armastajapaari tango ja oma taltsutaja areenil ära sööv lõvi panevad kaasa elama ja lustima. Jätame saladuseks, millest tehti need filminaelad.
Nukuna võib filmides mängida ju igasugune ese: surnud rott, taevatäht, kirjutusmasin või paberileht.
Pars oskas leida materjali ja tegelase järsu vastanduse, ja ta tegi naeltefilmi ajal, kui nukumeistrid maailmas polnud veel inimkujulistest nukkudest kaugemale jõudnud. Hiljem, jah, on tehtud filme isegi liivalossidest rannal. Kuid “Nael” tehti kümmekond aastat enne seda, kui John Lasseter Pixari stuudios hakkkas arvuti abil asju elustama. “Naela” ajal veel arvuteid polnud ja ekraanil toimuv on hea ehtne käsitöö, handwerk.
“Imeline nääriöö”, 1984
R: Riho Unt ja Hardi Volmer
Eesti parim nukkudega jõulujutt, Hando Runneli stsenaariumi järgi. Mänguasjade kauplusse on nääriööks jäänud vaid vigase tiivaga üleskeeratav part ja saepurust tühjaks jooksnud nukuneiu. Nad põgenevad vihase roti eest ja rühivad läbi lumise metsa lund täis tuisanud talulauta, kus leiavad põhkudel “turvakodu”. Talu peremees annab pardile leiba ja part tõuseb lendu ja lendab taevasse ära. Nii elustub vana traditsioon jõuluöisest rahust maa peal.
Tundega tehtud meeleolukas jõulufilm ajast, kui jõule ei olnud.
Primitiivsed, parajalt kohmakad nukud äratavad kommunismiehitamise grandioosses palavikus mahatallatud kaastunde. Film oli Undi ja Volmeri debüüdiks nukufilmis. Tundelise, kuid lootusrikka meeleolu loob selles tekstita filmis Lepo Sumera muusika.
“Nõiutud saar”, 1985
R: Riho Unt ja Hardi Volmer
Originaalsete, võimsa fantaasiaga tehtud, lõõtsana lahti ja kinni käivate nukkudega kangelasmuinasjutt.
Tšuktši folkloorne kangelane võidab koletise. Linnusarnased tiibadega olevused kalastavad merel ja üks neist astub merekoletisega kahevõitlusse. Ta hukkub, talle püstitatakse mälestussammas. Kuid elu läheb edasi, kõik kordub. Jälle vajatakse kangelasi, ja mitte ainult postamendil.
See on autorifilm, Unt ja Volmer on nii stsenaristid, kunstnikud kui režissöörid. Lepo Sumera muusika on autoritega kongeniaalne ja kannab jõena seda tekstita nukumoondumisi täis filmi.
“Noblesse oblige”, 1989
R: Rao Heidmets.
Maailm, kus valitseb väline suursugusus ja sisemine tühjus. Kõik kannavad maske. Elusuuruste nukkudega ja nukk-inimestega lavastatud film näeb inimühiskonda vaid kui väliste maskide pinnapealset suhtlemist. Kõrgseltskonna lõunasöök on väljapeetud, kuid formaalne, masendav ja ebasiiras.
See on staatiline tundetu maailm. Põhuhunnikud ähvardavad selle enda alla matta, tuletikud kukuvad p&otil de;randale, seinalt variseb kohe küünlalühter ja maja ähvardab iga hetk süttida. Tänapäeval saab meil – euroopaliku tsivilisatsiooni arenedes – osavalt maskide taha varjumine üha enam hoiatava tähenduse.
“Kapsapea”, 1993
R: Riho Unt
Oskar Lutsu igivana talupojajant on toodud uue iseseisvusaja alguse Paunvere kolhoosi. Vana jändrik Samuel Pliuhkam tahab viia saunanaise hiigelkapsapead väljanäitusele. Selle fakti registreerib New Yorgi ajakirjanik ning kapsapead tulevad endale nõutama vene ja hiina sõjaväelased ning ameerika gangsterid. Pärast pikki märullikke tagaajamisi leiab suur loodusekink oma otsa puskariaparaadi plahvatusel. Aga juba kasvab kuskile hiigelporgand...
Riho Unt on Lutsu aineil (“Kapsapea” ja “Kalevi kojutulek”) ise kirjutanud käsikirja ja tegelasi räägivad sisse paljud tuntud näitlejad. Kuigi kogu tegevus on pretensioonitu, sinna-tänna hüplev kapustnik, on pooletunnises loos mõnusat vestelisust ja pehmet huumorit uue aja segaduste ainetel.
“Teekond Nirvaanasse”, 2000
R: Mait Laas
Nägemuslik, hõrk ja irratsionaalne lugu ühe noore mehe tundlemisest kuhugi eemale ja kõrgemale. Noor mees otsib midagi, mis asub teispool silmapiiri. Kas otsib ta seda, mis senises elus on jäänud puudu? Või teevad seda eneseprojektsiooni hoopis vanad inimesed, kes sõidavad surmarongil? Püüdlused jäävad, jääb ka lootus, et jõuadki Nirvaanasse.
Hallutsinatiivne film-luuletus on täis visuaalset sümboolikat (tiivad, lilled, linnud, trepid, rööpad), teostatud segatehnikas. On piksillatsiooni, teatraalsust ja lüürilist groteski.
“Une instituut”, 2006
R: Mati Kütt
Lummav uinutusmatk koos uneliiva külvava ümara Une-Matiga. Aeglaselt lendavad taevas täiskuu eest mööda pilvepadjad ja maa peal viskab pehmetes lubjaviltides Une-Mati uinutavas rütmis peoga uneliiva. Ta päästab jahimehe käest ilmateate-jänese ja toob maale magama ingli...
Vaimukas sürrealistlik mängufilm, mis kasutab piksillatsiooni ja segatehnikat. Helilooja Andres Tenusaar on liikuvate piltide kulgemise peale asetanud iidse rahvalaulu. Tulemuseks lummav hüpnootiline maailm, mis tõmbab sind endasse.
(esitatud valmimise järjekorras)
Filmis tulevad nukule appi teised kunstid. Ta “ärkab ellu”. Aja jooksul on nukkudena mängitatud kõikvõimalikke loomi, taimi ja esemeid, ka inimesest on saanud nukk. Viimasel ajal on nukufilm ka juba kui vabavärsiline luuletus, kus värsiridade asemel liikuvad pildid ja filmi ei kanna ei süžee ega tekst, vaid muusika saatel kulgev meeleolu.
“Operaator Kõps seeneriigis”, 1964
R: Heino Pars
Ladus seikluslik metsaaluse maailma aimefilm, mille peal on üles kasvanud neli põlvkonda lapsi. Valge habemik Metsatark tutvustab meie seeni. Kuningas kivipuraviku ja kaunitar punapuraviku kõrval poseerib ekraanil ilus valge kärbseseen nagu Greta Garbo nägu.
Surnupealuu hoiatab: kärbseseenel on nii tupp kui krae kui valged eoslehed ja kõik nad on ühtmoodi mürgised. Jäi minulgi meelde.
Arvo Pärdi kerge elegantne muusika teeb ekskursiooni rõõmsaks ja leevendab filmile omast didaktilisust. Metsatargal on näitleja Alfred Meringu pehme heatahtlik intonatsioon. Näitlejad olid filmi lõputiitritest välja jäänud, restaureerimisel 2006. aastal tulnuks nad sisse kirjutada.
Arvukad ehtsad seened mängivad seisvaid statiste. Kuid puravik ja veel mõned juba “liiguvad” ja demonstreerivad oma kuuepäevast kasvujõudlust.
Edaspidi käis Kõps looduses ekskursioonil veel kahel korral. Ja lavastaja Heino Pars leidis selle filmiga oma keele: ta tegi pärast mitmeid filme, milles seostas nukktegelased ja looduskeskonna (putukad, linnud). Pars müstifitseris filmikaamerat nagu tollane kuulus raadioreporter Valdo Pant oma mikrofoni.
“Hiirejaht”, 1965
R: Elbert Tuganov
Uljas vesternilugu nutikatest hiirtest ja nende tobedatest valitsejatest kassidest. Rõõmsalt tvisti mängiv hiirteansambel kasutab ära kasside tähtsal ilmel peetava koosoleku teemal “Hiired” ja paneb toime kiire röövretke viljapõllule. Lõpuks kihutavad hiired suurel auto-hiirelõksul, kassid sabapidi taga lohisemas, ja lasevad püssidest võidusaluuti. Neid juhib uhke sombreeroga hiir, püstol vööl.
Henno Käo (solist ansamblis Peoleo) tegi kunstnikuna hiirtest vesternikangelased. Hiirte rõivaiks on baieri jahimeeste vorm (on tunda Tuganovi Saksamaa-noorust). Palderjanist purjus kassid jorisevad “Õllepruulijat”.
Hoogne valmilik lugu tobedusest omandas selle esmalinastusel sotsiaalse satiiri maitse. Tvist ja vestern alles tulid meie ellu. Ja seda elu üritasid tähtsad kassid reguleerida oma tähtsate koosolekutega. Kuid elu areneb omasoodu, ütleb Tuganov optimistlikult.
Filmis ei kõneldud sõnagi, tempokat filmi saadab Arvo Pärdi muusika.
“Park”, 1966
R: Elbert Tuganov
Allegooriline satiir eluvõõrast võimust. Uuslinna (üllatavalt modernistlikud “City Plazad”) infrastruktuuri korrastamatuse peal mängitakse maha rahva ja võimu vastandus. Uhke projektina avatakse käänudega asfalttee, kuid rahvas ei hooli käändudest ja läheb alati kõige loomulikumat teed pidi – otse. Rahvas ei pea lugu uhketest tulevikuprojektidest, kuna nende eluvõõrus on läbinähtav. Rumalaid keelde ei p ea kuulda võtma.
Vene ajal sai filmis tegutsevast projekteerimisorganisatsioonist vaataja silmis utoopilise kommunismiehitamise sümbol ja jalutajatest vaataja alter ego. Tollal oli see lugu teisitimõtlejaist. Veel enne seda, kui see sõna poliitilisel areenil kasutuse võeti. Aga film on igal ajal vaadatav humoorika loona rumalatest bürokraatlikest normidest.
Sellises laadis lamenukk-filme (kunstnikuks taas Henno Käo) tehti tollal ka Tšehhis ja mujal. Tempokas montaaž ja Ülo Vinteri hoogne muusika lisavad naudingut.
“Nael”, 1972
R: Heino Pars
Neli allegoorilist sketši inimsuhetest, mille koomika johtub sellest, et inimesi mängivad jäigad naelad, kes käituvad kui inimesed. Armastajapaari tango ja oma taltsutaja areenil ära sööv lõvi panevad kaasa elama ja lustima. Jätame saladuseks, millest tehti need filminaelad.
Nukuna võib filmides mängida ju igasugune ese: surnud rott, taevatäht, kirjutusmasin või paberileht.
Pars oskas leida materjali ja tegelase järsu vastanduse, ja ta tegi naeltefilmi ajal, kui nukumeistrid maailmas polnud veel inimkujulistest nukkudest kaugemale jõudnud. Hiljem, jah, on tehtud filme isegi liivalossidest rannal. Kuid “Nael” tehti kümmekond aastat enne seda, kui John Lasseter Pixari stuudios hakkkas arvuti abil asju elustama. “Naela” ajal veel arvuteid polnud ja ekraanil toimuv on hea ehtne käsitöö, handwerk.
“Imeline nääriöö”, 1984
R: Riho Unt ja Hardi Volmer
Eesti parim nukkudega jõulujutt, Hando Runneli stsenaariumi järgi. Mänguasjade kauplusse on nääriööks jäänud vaid vigase tiivaga üleskeeratav part ja saepurust tühjaks jooksnud nukuneiu. Nad põgenevad vihase roti eest ja rühivad läbi lumise metsa lund täis tuisanud talulauta, kus leiavad põhkudel “turvakodu”. Talu peremees annab pardile leiba ja part tõuseb lendu ja lendab taevasse ära. Nii elustub vana traditsioon jõuluöisest rahust maa peal.
Tundega tehtud meeleolukas jõulufilm ajast, kui jõule ei olnud.
Primitiivsed, parajalt kohmakad nukud äratavad kommunismiehitamise grandioosses palavikus mahatallatud kaastunde. Film oli Undi ja Volmeri debüüdiks nukufilmis. Tundelise, kuid lootusrikka meeleolu loob selles tekstita filmis Lepo Sumera muusika.
“Nõiutud saar”, 1985
R: Riho Unt ja Hardi Volmer
Originaalsete, võimsa fantaasiaga tehtud, lõõtsana lahti ja kinni käivate nukkudega kangelasmuinasjutt.
Tšuktši folkloorne kangelane võidab koletise. Linnusarnased tiibadega olevused kalastavad merel ja üks neist astub merekoletisega kahevõitlusse. Ta hukkub, talle püstitatakse mälestussammas. Kuid elu läheb edasi, kõik kordub. Jälle vajatakse kangelasi, ja mitte ainult postamendil.
See on autorifilm, Unt ja Volmer on nii stsenaristid, kunstnikud kui režissöörid. Lepo Sumera muusika on autoritega kongeniaalne ja kannab jõena seda tekstita nukumoondumisi täis filmi.
“Noblesse oblige”, 1989
R: Rao Heidmets.
Maailm, kus valitseb väline suursugusus ja sisemine tühjus. Kõik kannavad maske. Elusuuruste nukkudega ja nukk-inimestega lavastatud film näeb inimühiskonda vaid kui väliste maskide pinnapealset suhtlemist. Kõrgseltskonna lõunasöök on väljapeetud, kuid formaalne, masendav ja ebasiiras.
See on staatiline tundetu maailm. Põhuhunnikud ähvardavad selle enda alla matta, tuletikud kukuvad p&otil de;randale, seinalt variseb kohe küünlalühter ja maja ähvardab iga hetk süttida. Tänapäeval saab meil – euroopaliku tsivilisatsiooni arenedes – osavalt maskide taha varjumine üha enam hoiatava tähenduse.
“Kapsapea”, 1993
R: Riho Unt
Oskar Lutsu igivana talupojajant on toodud uue iseseisvusaja alguse Paunvere kolhoosi. Vana jändrik Samuel Pliuhkam tahab viia saunanaise hiigelkapsapead väljanäitusele. Selle fakti registreerib New Yorgi ajakirjanik ning kapsapead tulevad endale nõutama vene ja hiina sõjaväelased ning ameerika gangsterid. Pärast pikki märullikke tagaajamisi leiab suur loodusekink oma otsa puskariaparaadi plahvatusel. Aga juba kasvab kuskile hiigelporgand...
Riho Unt on Lutsu aineil (“Kapsapea” ja “Kalevi kojutulek”) ise kirjutanud käsikirja ja tegelasi räägivad sisse paljud tuntud näitlejad. Kuigi kogu tegevus on pretensioonitu, sinna-tänna hüplev kapustnik, on pooletunnises loos mõnusat vestelisust ja pehmet huumorit uue aja segaduste ainetel.
“Teekond Nirvaanasse”, 2000
R: Mait Laas
Nägemuslik, hõrk ja irratsionaalne lugu ühe noore mehe tundlemisest kuhugi eemale ja kõrgemale. Noor mees otsib midagi, mis asub teispool silmapiiri. Kas otsib ta seda, mis senises elus on jäänud puudu? Või teevad seda eneseprojektsiooni hoopis vanad inimesed, kes sõidavad surmarongil? Püüdlused jäävad, jääb ka lootus, et jõuadki Nirvaanasse.
Hallutsinatiivne film-luuletus on täis visuaalset sümboolikat (tiivad, lilled, linnud, trepid, rööpad), teostatud segatehnikas. On piksillatsiooni, teatraalsust ja lüürilist groteski.
“Une instituut”, 2006
R: Mati Kütt
Lummav uinutusmatk koos uneliiva külvava ümara Une-Matiga. Aeglaselt lendavad taevas täiskuu eest mööda pilvepadjad ja maa peal viskab pehmetes lubjaviltides Une-Mati uinutavas rütmis peoga uneliiva. Ta päästab jahimehe käest ilmateate-jänese ja toob maale magama ingli...
Vaimukas sürrealistlik mängufilm, mis kasutab piksillatsiooni ja segatehnikat. Helilooja Andres Tenusaar on liikuvate piltide kulgemise peale asetanud iidse rahvalaulu. Tulemuseks lummav hüpnootiline maailm, mis tõmbab sind endasse.
(esitatud valmimise järjekorras)
