Maja, kust eestlased ära kolivad

“Maja, kus elavad sõjaväelased ja militsionäärid”. Selline oli kunstnik Eve Kase esi­mene mulje, kui ta oma projekti kallale asus. Naabrite pildistamise käigus hakkas projekt tooma ka reaalset kasu – Eve leidis oma tütrele vene keele õpetaja. Kärberi 37 maja külastas Viktoria Ladõnskaja.

Tavaline eriline maja

“Inimestel on hing. Majadel ei ole hinge,” oli “Sügisballi” arhitekt Maurer veendunud. Oma projektiga tõestab fotokunstnik Eve Kask, et majal Kärberi 37 on oma hing. See maja valmis 1985. aastal eriprojekti järgi. Ülemisele korrusele olid juba tollel ajal kavandatud kahekorruselised korterid. Praegu öeldaks nende kohta penthouse, siis oli see “kunstnike õnn”. Niisuguse ruumilahendusega maju oli Lasnamäel ühtekokku 8 (seega kõigest 16 sellist ­korterit).

Leningradi blokaadi tunnistaja

Möödunud nädala laupäeval kogunes Kärberi 37 ühte korterisse kolm põlvkonda. Selles majas elavale pensionil vene kirjanduse õpetajale Albina ­Anatoljevna Gratšovale ja tema abikaasale tulid külla väimees ja tütrepoeg. Tulid, et vaadata koos jalgpalli. Venemaa-Iisraeli mäng lõppes küll Venemaa kaotusega, kuid kaasaelamine on püha kohus.

Albina Gratšova tuli Eestisse 1984. aastal. Mees – sõjaväelane – määrati Tallinna. Enne seda jõudis Gratšovide pere elada nii Saksamaal kui ka Kamtšat­kal. Pärast saabumist asus Albina Anatoljevna tööle Maardu, selleks hetkeks ainsasse sealsesse kooli. Kui Lasnamäe elamurajoon hakkas ilmet võtma, avati siin ka uued koolid. Vestlus tolleaegsesse 65. kooli (praegusesse Läänemere gümnaasiumisse) tööleasumiseks toimus otse ehitussoojakus. Nüüdseks juba meie seast lahkunud koolidirektor Ivan Petrovitš jäi nii õpetajatele kui ka õpilastele meelde sellega, et seisis igal hommikul uue kooli lävel ja ütles kõikidele sisenejatele “Tervist!”.

Kui Eesti taasiseseisvus, oli Albina Anatoljevna mees juba pensionil. Algul mõtlesid nad ära sõita, aga kuhu? Konkreetset kohta, kus keegi või miski neid oleks oodanud, ei olnud. Perekonda ootasid ees probleemid elamisloa saamisega. 55aastasena hakkas vene kirjanduse õpetaja õppima eesti keelt. Siis tegi ära C-taseme keeleeksami.

Praegu õpetab Albina Anatoljevna vene kirjandust eraviisiliselt.

“Vabandage, kui vana te olete?”

“Ma sündisin 1941. aastal. Leningradis. Samal aastal meid evakueeriti, ja tuleb välja, et minust
sai viiekuusena blokaadi alguse tunnistaja.”   

Hobi – soomussärkide punumine

Eestis sündinud Jelena (28) ja Vassili (28) Rusmanovi sünnipäevade vahe on kõigest 13 päeva. Nad tutvusid rannas, kui õppisid 11. klassis. Pärast käisid koos TTÜs. Vassili õppis informaatikat, Jelena soojustehnikat. Ühtekokku on nad tuttavad olnud kaksteist aastat, nendest kuus aastat seaduslikus abielus. Kärberi 37 korter on nende esimene ühine kodu.

Kohe esimesel päeval pärast sissekolimist tassis Vassili korterist välja kõik (kaasa arvatud tapeedi), mis oli sinna ­jäänud endistest elanikest – asotsiaalidest. Pärast seda algas lõputu remont. See maja nägi ka rõõmu esiklapse, tütar Anastassia sünni üle. Viie aasta pärast kolis Rusmanovite pere teise majja. Tõsi, jälle Lasnamäele ja samale tänavale. Miks? Sellepärast, et mõlema vanemad elavad Lasnamäel; sellepärast, et siin möödusid lapsepõlv ja noorus; sellepärast, et siin on tütre lasteaed; sellepärast, et see rajoon on saanud südamele armsaks.
“Kui siin oleks veel kino ka, siis ei pruugiks Lasnamäelt üldse välja sõita – kõik on olemas,” ütleb energiaaudiitorina (see tähendab eksperdina, kes selgitab välja, mida ja kus on vaja soojustada) töötav Jelena.

Programmeerijast mehel on lisaks tööle terve hulk hobisid. Näiteks soomussärkide punumine. Ta ei kuulu küll mingitesse sõjaajaloo klubidesse, kuid õhtul teleri ees väikest õlut rüübates on mõnus punuda mõni päris ehtsat rõngassärki – nii kuuekilost. Veel on Vassili numismaatik. Ja oma naabrid avastas ta juba pärast kolimist ühel numismaatikute kokkusaamisel. Selgus, et Kärberi tänava majas 37 huvituvad müntidest vähemalt kaheksa korterit.

Alistas Hollywoodi

1985, kui Natalja ja tema mees Viktor said korteri aadressil Kärberi 37, oli esimene asi, mis nad oma uude koju tulles tegid, see, et läksid rõdule ja karjusid õnnest. Sellel hetkel olid maja ümber vaid kraavid ja pooleliolevad majad, kuid see ei pisendanud nende rõõmu.

Praegu viibib laste loomingu keskuse Diapasoon lauluõpetaja Natalja ­Zentšenko oma Kärberi 37 maja korteris harvemini kui loomingukeskuses.

Hiljuti tuli Natalja koos oma hoolealuse, seitsmeaastase Beatrice’iga Hollywoodist. Tuli koos võiduga. Pärast seda, kui noor staar oli Ameerika konkursil esitanud laulu “Show Me Your Love” ja vene “????? ?? ?????”, kuulutati tüdruk viie- kuni seitsmeaastaste laste laulmise maailmameistriks.

2009. aastal tähistab Natalja Zentšenko 20 aastat laste laulu- ja tantsukeskuse Diapasoon loomisest. Kunagi unistas Habarovskist pärit tüdruk ise laulmisest, kuid sõjaväelasest mees seadis ta valiku ette: perekond või karjäär. Natalja valis perekonna ning ütleb, et ei kahetse.

Aga edasi tuli määramine ja juba Tallinnas olles suunas Natalja kogu oma ande teiste ande arendamisele.

Teletüdruk

Seda, et nende majas elab ajakirjanik Jelena ­Solomina, teavad kui mitte kõik naabrid, siis peaaegu kõik. Sest igal õhtul edastab ta Esimesel Balti Kanalil Eesti uudiseid.

Aga sündinud on Jelena Leningradi oblastis Puškini linnas. Eestisse tuli ta koos vanematega. Sünoptikust ema ja okeanoloogist isa lõpetasid Piiteri Hüdrometeoroloogia Instituudi ja määrati tööle Tallinna. Lasnamäele sattus Jelena, kui vanematele anti kauaigatsetud korter.

Lena tohutuks õnneks sai temast erakordse luksuse – isikliku toa omanik!

Erilised tunded tekkisid Jelenal mitte niivõrd elurajooni kui Pirita jõe ja läheduses asuva metsa vastu – oaas keset kividžunglit. “Mäletan lapsepõlvest, et me ronisime mööda kanalisatsioonikaeve, pooleliolevaid maju. Väga huvitav oli jälgida, kuidas kunagisele lennulagendile kerkib Kärberi tänav, majad, lasteaiad,” meenutab Jelena.

Lena mäletab ka naabreid. “Meie korruse “oma” naabrid olid kõige paremad naabrid maailmas. Eesti pere, pereema Marika teadis meie kõigi sünnipäevi, tegi meile pühadeks piparkooke.”

Jelena kolis päris hiljuti teise majja. Kuid ikka Lasnamäele, ainult teisele tänavale, vanematekodu ja kooli vahele, kus käib tema tütar Irina (Linnamäe Vene Lütseumi õpilane, viieline).

“Ühest küljest on narkomaanid ja joodikud Lasnamäel igapäevane nähtus, teisest küljest aga on rajoonil päris head perspektiivid, see areneb väga kiiresti,” selgitab Jelena oma valikut.

“Sellistes rajoonides elamine annab hea kogemuse – siin v&o tild e;ib kohata väga erinevaid inimesi, elus on hiljem lihtne leida ühist keelt igasuguste inimestega. Ma arvan, et rafineeritud eksisteerimine “eliitrajoonides” on tegelikust elust päris kaugel.”

3500 tundi vee all

1999. aastal lõppes tuuker Aleksandr Zaitsevil leping Angolas ja ta muretses oma perele teenitud raha eest suurema korteri. Nii sattus Zaitsevite pere (mees, naine ja kaks poega) elama Kärberi tänava majja.

Gorki linnast pärit Aleksandr lõpetas Krimmis tuukrite kooli. Krimmist suunati ta Leningradi oblastisse, seejärel aga Eestisse, Loksale. Aleksandr Zaitsev, allveelaevade tuuker-päästja, kellel on lubatud töötada kuni 200 meetri sügavusel vee all, tuli Eestisse 1977. Siin kohtas sõjalise ettevalmistusega tuuker oma tulevast abikaasat. Sündiski kaks poega. 1994, kui Vene sõjavägi Eestist lahkus, sai Aleksandrist kiirendatud korras sõjaväepensionär. Eestist ei tahtnud ära sõita siin sündinud abikaasa.

Vee all töötatud tunnid võimaldasid Aleksandril jääda pensionile juba 36aastaselt. Tuleb välja, et ta läks pensionile neli aastat varem kui tema oma isa. Selsamal 1994. aastal jäi sõjaväelinnak tühjaks ja Aleksandr tõi pere nende esimesse korterisse Lasnamäel.

Pärast aga töötas Aleksandr Tallinna tuukriteenistuses instruktorina ja tuletõrjes tuuker-päästjana.

“Räägitakse, et tuleb käia läbi tule, vee ja vasktorude,” arutleb Aleksandr. “Tulest – 12 aastat tuletõrjujana – olen läbi käinud, veest – 17 aastat tuukrina – samuti. Nüüd töötan juba kuuendat aastat “torudega”. Minu valdkonnaks on nüüd ventilatsioonisüsteemide paigaldamine.”

Nüüdseks on Aleksandri pojad juba täiskasvanud ja elavad kumbki oma korteris. Tõsi, kõik nad elavad ühel ja samal – Kärberi tänaval.

Kunst pildistada oma naabreid

Lasnamäel vändatud film “Sügisball” just nagu toonitas selle linnaosa eripära. Mõttega “siin ei taha keegi elada” langetab arhitekt Maureri abikaasa filmis Lasnamäele kohtuotsuse.

Mitte filmi-, vaid reaalne kunstiinimene Eve Kask, kes elab Lasnamäel ja Käsmus, jätkab tööd projektiga, mida võib iseloomustada nimega “Meie maja inimesed”. Eve Kask on teinud fotod 49 perest, kelle elukoht on Kärberi tänavas asuv 72 korteriga maja.

“Sellelaadsed projektid nagu “Käsmu inimesed” ja “Kärberi 37” tegelevad minu ümbruskonna dokumenteerimisega,” ütleb Eve Kask, kes oma naabritest tehtud fotosid eksponeerinud kahel korral Saksamaal, kuid mitte kordagi Eestis.

Idee “lihtsalt jäädvustada kõiki neid, kellega me ühe katuse all elame” hakkas Evet köitma 2004. aasta aprillis. Seejärel läks paar kuud aega – mitte niivõrd pildistamiseks, kui naabrite “tabamiseks”. 2004 osales Eve näitusel “E.U. positive – Kunst aus dem neuen Europa” ning 2005 “Subjektives im Objektiv”. Mõlemad olid Berliinis. Nüüd aga kavatseb Eve naasta projekti “Kärberi 37” juurde ja jäädvustada oma naabreid ka videosse.