Tervise andmebaasid ja arsti-patsiendi suhted
„Me teame teie lugu küll … Siin on
kõik kirjas.” Kui kuulda sedalaadi lauset näiteks Verekeskuse
doonorina, tekitab see arvatavasti vaid positiivse ja sõbraliku
reaktsiooni. Nad teavad, et loo omanikul pole raskeid haigusi, et tema veri on
okei ja et ta soovib abivajajaid aidata.
Aga kuulda sama lauset
üldarsti juures pärast komplitseeritud kuluga sõltuvusravi?
… Seadus, mis e-tervise andmebaasid kohustuslikuks muuta lubab, on
praegu Riigikogus esimesel lugemisel. Kui see praegusel kujul vastu
võetakse, pole patsiendil õigust oma haigusloo kokkuvõtete
andmebaasi saatmist takistada.
Arstid eriarvamustel
Eesti Arstide liidu ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna
korraldatud meditsiinieetika konverentsil „Arsti-patsiendi suhtest algab
kõik” vallandas hoogsaima ja teravaima diskussiooni arutelu
e-tervise andmebaaside ja digitaal-sete terviselugude teema.
Mitte-arstina kohal viibinu võib seisukohad jämedate joontega
kaheks jagada – on arste, kes pooldavad e-tervise andmebaase, sest need
peaksid hõlbustama info leidmist, rahva tervise uurimist ja arendamist
ning kokkuvõttes kvaliteetsema meditsiiniteenuse pakkumist. Ja on arste,
kelle arvates e-tervise teemad on praegu veel liialt toored ning läbi
mõtlemata, et süsteem käivitada ning lasta osadel patsientidel
käivituva süsteemi rataste vahele jääda.
Metafoorina
iseloomustab esimest seisukohta ütlus: „Laeva, mis on veel valmis
ehitamata, ei saa ometi kohe põhja lasta” ning teist
„Tundub, et kui on vaja herilane kinni püüda, siis ehitatakse
selleks helikopter”.
Veel ühe hea kalambuurina
kõlas lause: „Digitaliseerimine on hea, üledigitaliseerimine
aga võib lõppeda letaalselt.” Tõepoolest –
haigusloo digitaliseerimine kõlab kahtlaselt samamoodi nagu
südameravimi digitalise kasutamine.
Näib, et seaduse
plaanimisel on siiski palju vaidlusi läbi vaidlemata jäänud.
Näiteks on e-tervise kohta küsitud radioloogide ja perearstide
arvamust – ja saadud mõlemailt positiivne hinnang – ent
jäetud küsimata veneroloogide seisukoht. Kuna aga näiteks
suguhaigus kannab stigmat ja gripp mitte, võivad neid ravivad arstid
patsiendi terviseinfo digitaliseerimisse erinevalt suhtuda.
Eri tasandid info hoiuks
„Infotehnoloogia
mõistlik rakendamine on vajalik, aga e-tervise puhul on senimaani
ebaselge, kuidas patsientide kohta kogutud infot haldama hakatakse, mida see
patsientide jaoks tähendab ja kuidas see patsientide jaoks näima
hakkab,” arutles dr Vallo Volke oma ettekandes „Arsti-patsiendi
suhe ja planeeritavad e-tervise andmebaasid”.
Praegu lugemisel
oleva seaduse kohaselt peaks tekitatav tsentraalne superandmebaas koguma infot
kõigi haigusjuhtumite kohta, andmete esitamine sinna on praeguses
versioonis kohustuslik. Patsient saab oma info sulgeda, kuid mitte
kõrvaldada. Teatud haiguste korral, mille esialgne nimekiri on
küllalt pikk, andmeid sulgeda ei saa, neid nimetatakse aegkriitilisteks
andmeteks. Esialgses nimekirjas on näiteks ka psühhiaatrilised
andmed. „Lisaks sellele, et süsteem on turvaline, peab see ka
näima turvaline,” märgib Volke.
Vallo Volke loetleb
erinevad tasandid, kus patsiendi kohta käivat infot hoitakse. Hippokratese
aegadel salvestus info arsti ajju ning sinna see ka jäi. Arsti ja
patsiendi vaheline suhe oli vaid kahe inimese suhe. Arstiteaduse arenedes
tekkisid kirjutatud haiguslood, infotehnoloogia arenedes salvestati need
arvutisse. Haiglapõhine andmebaas on täna Eestis reaalsus ja hea
arstiabi osutamiseks igati põhjendatud.
Jä
;
;
;rgmine tase hakkab olema n-ö superandmebaas. Selle eelkäijaks
võib lugeda näiteks röntgenipiltide andmebaasi, mida
digitaalsest terviseloost rääkides tihti eeskujuna mainitakse.
Tõsi küll, röntgenpilt ei anna üldjuhul infot, mida heas
seltskonnas kramplikult varjata püütaks
…
Vallo Volke näeb erinevaid ohtusid, mis uue süsteemi
käivitumisel võivad esile kerkida – kaheks suuremaks neist
ajaressursi kulutamine digiandmete sisestamisele ja varasemate andmete
lugemisele, mis tuleb kas patsiendi kuulamise ja uurimise või
järgmiste patsientide vastuvõtuaja arvelt ning patsiendi hirm, et
superandmebaasi sattumise järel võivad tema andmed lekkida.
„Uute ravimite hindamisel küsitakse alati, mis see maksab ning
millist lisaväärtust see patsiendile loob. Miks ei küsita seda
digitaalse andmebaasi puhul?”
Usaldus ja
ravitulemused
Vallo Volke: „Konfidentsiaalsus on üks
kolmest vaalast, millel arstieetika seisab ning mis tagab arsti ja patsiendi
vahelise hea suhte. See aga on heade ravitulemuste saamiseks ülioluline.
Patsiendil peab olema hea alus arvata, et räägitu ja nähtu
jääb üksnes tema arsti ning ravimeeskonna teada ning tunda, et
tema kui patsiendi autonoomiat austatakse.”
Võimalike
hirmudena, mida e-tervise seadus patsientides võiks tekitada, näeb
Vallo Volke kindlustusfirmade, krediidiasutuste ning tööandjate
kõrgendatud huvi delikaatse terviseinfo vastu. „Me elame
merkantiilses maailmas. Inimene, kes omab infot, on kindlasti paljude firmade
kuldklient. Peaks jääma patsiendi enese otsustada, kas ja kuipalju ta
avaldab oma tervise ja selle probleemide kohta igapäevases
asjaajamises,” märkis dr Volke.
Kui aga rääkida
konkreetsetest ravitulemustest, siis on oht, et usaldamatus tsentraalse
andmebaasi vastu pöördub usaldamatuseks raviarsti vastu. Patsient
võib püüda olukorra üle kontrolli saavutada kahel viisil
– salates maha osa isiklikku infot ning jättes arsti poole
pöördumata. Esimesel juhul on arstil tema probleemidest ebatäpne
ülevaade, mis võib ravimise kvaliteeti alandada, teisel juhul
satuvad patsiendi tervis ja elu veelgi suuremasse ohtu. Arstiteenuste musta
turu tekkimiseni on siit vaid veel üks samm.”
Võimaliku info lekke puhul eristab Vallo Volke samuti kaht tasandit
– üksikute andmete lekke meditsiinitöötajatelt ning
katastrofaalse olukorra, mis võiks tekkida, kui kellelgi
õnnestuks varastada terve andmebaas. „Süsteemi turvalisust on
võrreldud elektrooniliste pankade turvalisusega, kuid minu arvates pole
ohud võrdsed – info inimese finantsilise olukorra ja
pangatehingute kohta on sageli oluliselt vähem isiklik kui info tema
tervise kohta. Pealegi on Eestis võimalik valida seitsme erineva panga
vahel ning pangateenuste kasutamine pole kellelegi seadusega kohustuslikuks
tehtud. Ka e-tervise andmebaasi puhul peaks patsiendil olema õigus
keelduda oma andmete keskandmebaasi esitamisest.”
Tundlikud haiguste grupid
Valdkonnad, millega
keskandmebaaside puhul suure tõenäosusega probleeme hakkab tekkima,
on psühhiaatria, veneroloogia ja günekoloogia.
Kui kahe
viimase puhul kardetakse eelkõige teatavat stigmatiseerimist ja varjatud
ühiskondlikku hukkamõistu, siis esimene võib kaasa tuua ka
reaalseid majanduslikke ja toimetulekuga seotud probleeme. Saab näiteks
teatavaks, et inimesel on diagnoos ning see info võib pöörduda
tema vastu kohtuvaidluses, omandiõiguse jalule seadmises või
eestkosteküsimustes.
Eesti Arstide liidu ju
ht Andres Kork kirjeldab maailma arstide konverentsi kogetu põhjal, et
52 maalt tulnud arstide esindajate hulgas oli vaid ühe riigi, Uus-Meremaa,
esineja seda meelt, et selline keskandmebaasi mudel, nagu Eesti kavandab, on
õige tee.
HIVi spetsialist dr Nelli Kalikova ütleb, et tema jaoks on keskandmebaasi ja digitaalsesse terviseloosse suhtumine kahetasandiline teema, mistõttu kindlat „poolt” või „vastu” seisukohta on raske välja tuua.
„Kui ma mõtlen nagu HIV-positiivne, kes ei ole kapist väljas ega soovi, et teised tema haigusest teaksid, siis ma olen tsentraalse andmebaasi vastu. Eesti mure on selles, et ükski andmebaas ei pea – nad on augulised, neid saab osta. Kui ma oleksin HIV-positiivne, poleks
mul mingit kindlust, et mu andmed jääksid konfidentsiaalseks.
Kahjuks on Eestis moraalne areng infotehnoloogilisest kõvasti vähem arenenud, tolerantsuse kasv ei jõua avatuse kasvule kuidagi järele.
Teine tasand on arsti tasand. Õppisin omal ajal Peterburis ja meie kursuse lõpetanud töötavad praeguseks üle maailma. Kui ma küsisin e-tervisesse suhtumist oma Iisraelis töötavalt kolleegilt, ei saanud tema aru, mis mul selle vastu saab olla – rohkem infot muudab ju ravimise kergemaks. Tõsi ta on. Kui arst ei tea, et patsient on HIV-positiivne, on tal raske välja mõelda, miks on patsiendil näiteks ajukasvaja või tuberkuloos. On aga HIV-positiivsus diagnoositud, on nende ja paljude muude tervisehäirete tekkimine arusaadavam.
Nii et mulle kui arstile peaks e-tervise andmebaasid meeldima, ent kui ma ennast patsiendi rolli asetan, tekitab see mõte minus ebakindlust.”