Jätkatud teemaarendused, Zeitgeist

Anu Põdra näitus “Super”
Tallinna Kunstihoone galeriis, lahti kuni 22.
detsembrini.
Ladies first. Kujurite
Ühenduse sügisesel suurnäitusel Tallinna Kunstihoones oli
väljas Anu Põdra teos, mis näitas skulptorit heas vormis
olevana. Nii-öelda seestpoolt söestunud kõnepult (koos
veeklaasiga) pidi küll iga poliitiku, pressiesindaja või muidu
palgalise jutuvääniku tallaalused sügelema panema ja kurgu
kuivaks tõmbama.
Umbes kümme aastat
tagasi valmistas Põder seebikivist ja rasvast veisekeeli,
lüües lihtsa ja võimsa allegooriaga, ja nii leiab vaataja ka
22. detsembrini avatud personaalväljapanekult mõne varasemast
tuttava teema jätkamist. Keelitaja, keelepeksja, keelekandja, ütlus
“keelt kõrva ajama”. Keel kui olulisim organ meie
sõbralikult sotsiaaldarvinistlikus eluvõitluses. Lisaks rasvast
ja (jumala)sõnast lookas söögilaud – nagu monument pead
tõstvale uuskonservatismile – ja meekärgedest installatsioon
– nektari, putukasülje ja puidu mahepõllumajanduslik
kombinatsioon. See on modernistlik skulptuuritraditsioon oma parimas
installatiivses vormistuses ja ainult õel kriitik kisuks siinkohal
formaalseid paralleele Joseph Beuysi või mõne teise
lähikunstiajaloo globaalse superstaariga. Ja veel: üllatusmunad
lastele, ilusti rivis nagu supermarketis. Elu on tõesti
“super”, nagu ütleb Põdra näituse pealkiri.
Või “ideaalne/totaalne”, nagu deklareeris
Dénes Farkasi ja Neeme Külma ühisnäitus Tallinna
Linnagaleriis, mida oli võimalik näha 2. detsembrini. Üks
korralik “poistenäitus”, millest kriitik võib hea
tahtmise korral välja lugeda nii alati-aktuaalset kapitalismikriitikat kui
viiteid näiteks Iraagi sõjale, sisaldaks muuhulgas kindlasti ka
sääraseid makette, mida näitab Farkas galeriisse koopiapabereid
kuhjates. Ühel lehel on näiteks fotol oleva mooduli selgituseks
ingliskeelne entsüklopeediadefinitsioon, mis asi on pommitamine.
Külm on jätkanud oma napisõnaliste
videokujunditega, mis on andnud alust rääkida temast kui ühest
Jaan Toomiku “mantlipärijast”, kuigi enamasti käib Toomik
talviti pigem tagasihoidliku jopega ringi. Külma installeeritud
roostekarva teraskonteinerist näeb pilti end trenažööril
hingetuks jooksvast mehest. Kusagil siseruumides üles võetud
trenažöör on paigutatud täpselt klaasseina juurde, nii et hoogu
võttes võiks jooksja end otse puulatvadesse lennutada. Korralik
teostus, aga mitte nii efektne lahendus, kui olid Külma videoskulptuurid
mullusel isiknäitusel “Purskkaev” Draakoni galeriis. Aga
väidetakse, et selline asi nagu runner’s high (järjepidevast
füüsilisest pingutusest tulenev eufooriatunne) ei pruugigi esineda
kellelgi peale maratonijooksjate, nii et rohkem trenni, seltsimehed.