Maastik kui intiimne kogemus

Eesti kunstnikud interpreteerivad kodumaa maastikku suurepäraselt, arvab Eero Kangor.

Näitus “Eesti maastik” Tartu Tigutornis, kestab kuni 16. detsembrini.
Maastik on tühjus või täidetus olenevalt sellest, kuidas me neid mõisteid enda jaoks mõtestame. Maale sattunud linnainimene näeb rohelistel aasadel ja pimedas padrikus tühjust, sest seal pole inimesi. Maainimene seevastu tunneb linnas üksindust, sest igatseb oma maja taha istutatud tammepuu õdusat varju. Ühe jaoks tähendab maastik muutlikku tegevust, teise jaoks aga muutumatuse märkamatut vaheldumist. Maastik on taust või tegelane, täidetud või tühi.

Kunstniku ülesandeks on siiski tühjust täita. Maalides maastikku, ei saa kunstnik seda varastada nagu ühes vaimukas sürrealistlikus pildis, kus kunstnik jalutas lõuendile maalitud loodusmotiiviga lihtsalt minema ja tegelikku maastikku jäi tühi auk. Ka kopeerimiseks ei saa seda nimetada, sest kunstnikul on oma stiil.

Kui 35-le eesti kunstnikule antakse teemaks “Eesti maastik”, siis saab neid eristada vaid stiil. Järjekordne AS Linnaehituse sihtkapitali vabariiklik teemanäitus demonstreerib suurepäraselt seda, mil määral kunstnik on oma stiili ori. Väga lihtne on ära tunda Jaan ­Elkeni, Jüri Kase ja Andres Toltsi maale ja kui võrrelda neid eelmise aasta teemanäitusega “Tähendusrikas linn”, mis toimus Tartu Kunstimajas, on muutunud vaid värv, täidetus või taust.

Stiili paratamatusele on viidanud ka kunstiteadlane E. H. Gombrich oma raamatus “Art and Illusion”, rõhutades muu hulgas kunstniku ajastusõltuvust. Tõepoolest, kuna näitusel eksponeerivad töid eri põlvkondade kunstnikud, tuleb esile ka see aspekt. Kuigi teema on üks, valitakse selle väljendamiseks erinevad vahendid. Kui võrrelda äärmusi – ­Lembit Sarapuud Rauno Thomas ­Mossiga või Aili Vinti Maarit Murkaga – tulevad erinevused selgelt ilmsiks. Pean siin silmas seksuaalsuse rõhutamise või sõnumi edastamise muutumist agressiivsemaks. Kui esimeste puhul on sisemine pinge viimse detailini viimistletud, siis nooremate kolleegide puhul on tähelepanu kontsentreeritud ühele detailile. Kui Sarapuu neitsi ratsutab hobusel ilusa maastiku taustal, siis Mossi alasti keha on jäetud hõljuma tühjusse. Vindi tasasele, vaiksele lainetusele vastandub Murka sõnaga EESTI perforeeritud must pind, mille tagant vaid katkendlikult paistab vahutav meri. Kui vormiliselt nooremad kunstnikud ongi muutunud pinnalisemaks, on tähenduslik tasand rohkem tihendatud.

Mõnede kunstnike jaoks on vormist või ideest tähtsam emotsioon, mida peab väljendama värv. Just nimelt rõõmsad värvid tõidki ilmselt Peeter ­Mudistile sel aastal AS Linnaehituse maali eripreemia. Maria-Kristiina Ulas aga kirjutab oma silmirõõmustavate ja Rousseau’ eeskujul tagasi loodusesse kutsuvate naivistlike akvarellide kohta järgmist: “Ma olen kooliajast alates suviti maastikus akvarellinud. Seepärast seondus Eesti maastiku teema vesivärvi sulamiste ja rikkalike toonivõimalustega. Mees luigega looduses ja Masingu hilisemad luulekatked – see on minu jaoks praegu võimalik tõlgendus “Eesti Maastikule”.”

Maastik ei ole pelgalt taust või täidetus, vaid koht, kuhu põgeneda, pageda tagasi lapsepõlve. Ma tean üht sommeljeed, kes veinide eristamiseks leiab lõputult inspiratsiooni poisipõlves suvevaheaegadel vanaema juures kogutud lõhnadest. Olgu see siis mustikatest siniste huulte maik pärast suudlust või lõhn, mis õhkub hommikusele samblale heidetud juustest. Maastik on intiimne kogemus .

Aga kunstipreemia laureaadiks tunnistatud Jüri Ojaver toob esile Eesti maastiku tänapäevase reaalsuse. Teos “Metsarannas ootab sind asfalt” kujutab endast iroonilist autokeskse mentaliteedi kriitikat, mida annab edasi samblaga kaetud kapike, mille uste tagant paljastub asfalteeritud tee. Linnavurled, kes nädalavahetusel kontoritööst väsinuna teevad väljasõidu ilusasse loodusesse ja vaatavad rannas päikeseloojangut, jätavad maha lõkke ja prügi ja bensiinihaisu. Tahmast tumeneb taevas.

Rõõmustagem siiski selle suurepärase näituse üle ja tänagem kuraator Külli Aleksandersoni, kes on koostanud väga hea kataloogi ning leidnud ekspositsiooni jaoks uue ja huvitava koha Tartu Tigutornis. Näib justkui oleks tandem Künnapu & Padrik selle koha just selleks puhuks projekteerinud. Tahaks loota, et ka tulevikus võib sellel ideaalsel galeriipinnal näitusi näha. Sel korral aga sulasid teosed Eesti maastikust ja hoonest avanevad vaated üheks, mida on kirjeldanud Imat Suumann: “Eesti maastik. Ilus ja igav. Omane ja õndsust tekitav. Napp, kasin ja kordumatu. Tasane, lame ja võsane.”