06.12.2007, 00:00
Soulja Boy Tell"'em „souljaboytellem.com"'
DAVE HILL
Soulja Boy Tell’em
“souljaboytellem.com”
(Collipark Music/Interscope)
Nürimeelne, aga uimastavalt haarav crunk-räpp.
Soulja Boy Tell’em on 17aastane laps Ameerikast. Poiss. Ta on tänavune lemmik-seinakaunistus temast nooremate ja veidi vanemate ameerika tüdrukute hulgas. Kerge popsensatsioon – räppar ja produtsent. Ja vahest ei ole sedasi Ühendriikides varem juhtunud, et koduste vahenditega salvestatud muusika – Soulja Boy konstrueeris oma esimese päris albumi muusika omapäi, võrdlemisi lihtsa muusikaprogrammiga Fruit Loops – jõuab Billbaordi tabelis esimesele kohale. Soulja Boy singliga “Crank That (Soulja Boy)” just niiviisi läks.
Selle kõrval, et Soulja Boy on menukas poster-boy, on ta ka uus näidiskangelane, kelle külge naelutatakse teateid hip-hop-muusika räigest mandumisest, lamendumisest ja koguni surmast. Teda ei kiru seepärast mitte ainult palgalised kriitikud, vaid ka vanemad kolleegid (50 Cent, Snoop Dogg jne). Ja pahandab väike usin Soulja Boy kuuliprooviga härrasid just hip-hop-muusika pealmisega – riimide sepistamisega. Kus on nutikad metafoorid, leidlikud riimid, olulised teemad, küsivad nad, sest ei kuule riimikulda Soulja Boy äärmiselt laisalt, veidi trossis ja täiesti pingutusevabalt serveeritud räpivoos.
Tõesti-tõesti, nii see on. Soulja Boy parasiitsõna on “Soulja Boy”. Tema lugudes on tähtsal kohal huikavad häälitsused “yuh! yuh! yuh!”, “ayyee!”, “ay!” ja “yahh!”. Ta ei räägigi peaaegu millestki, kui välja arvata üksluised, tömbid ja düsgraafsed tähelepanekud uutest rõivastest, tüdrukutest, koolielust ja spermast. Lisaks on tal jabur komme üksikuid sõnasid või sõnapaare lõpmatult korrutada – vapustavalt briljantse pala “Sidekick” refräänis korrutab loiul rütmil kaheksa korda jutti “for my sidekick”, mille otsa samamoodi ja kaheksa korda “on my sidekick”.
Jah, see numbistab, paneb pea tuikama ja on täielik hüpnoseanss. Ja kuidas ta pöördub õpetaja poole, kui avastab tunnistusel hinded, mis kõik on – selge see – ühed (ehk “F-id”): “I just got my report card / Throw some D’s on that bitch”. Vabas tõlkes: “Bitch, pane mulle veidi kolmesid!” Ohkan sügavalt: see on nii nüri, et hakkab mõnus.
Ning see muusika, mille Soulja Boy kompuutri taga nikerdades enda mumina alla on programmeerinud – see on samavõrd vähene kui poisi tekst. Minimalistlikud plaksuvad rütmid.
Kraapivalt toored süntesaatorid. Läbi loo kumiseb harilikult vaid üks põhja-idee. Kõik see on väga ilutu, tume ja süngetooniline nagu dubstep, kust puudub igasugune kunstiline tase ja musikaalsus. Seejuures on see mõeldud peomuusikana. Reivi, kus on alles vaid taldrikulöögid ja udusireenid, peab oskama muidugi kuulata.
Ülejäänud crunk- ja snap-muusika – lõunaosariikide päritolu minimalistlikud ja ka paukuvad hip-hopi alažanrid – tuututajatega võrreldes möllab Soulja Boy aga sümpaatselt väheagressiivselt. Ta ei pressi peale jõuga, valjuse või haukumisega. Pigem käib ta ajudele oma kordustega ja vastutustundetu mittepingutamisega.
Ma ei salga, et suure osa Soulja Boy võlust moodustab see, kui jõhkralt ta närvidele võib käia. Ma ei mõtle siin ainult vanemaid räppareid. Muusikaspetside jaoks on ta jälk kommerts (oh, kamoon!). Valgest tublist haritlases t ma ei räägikski. Aga see on toores, aus ja julge muusika otse ühe noore ameeriklase arvutist ja südamest. 8
“souljaboytellem.com”
(Collipark Music/Interscope)
Nürimeelne, aga uimastavalt haarav crunk-räpp.
Soulja Boy Tell’em on 17aastane laps Ameerikast. Poiss. Ta on tänavune lemmik-seinakaunistus temast nooremate ja veidi vanemate ameerika tüdrukute hulgas. Kerge popsensatsioon – räppar ja produtsent. Ja vahest ei ole sedasi Ühendriikides varem juhtunud, et koduste vahenditega salvestatud muusika – Soulja Boy konstrueeris oma esimese päris albumi muusika omapäi, võrdlemisi lihtsa muusikaprogrammiga Fruit Loops – jõuab Billbaordi tabelis esimesele kohale. Soulja Boy singliga “Crank That (Soulja Boy)” just niiviisi läks.
Selle kõrval, et Soulja Boy on menukas poster-boy, on ta ka uus näidiskangelane, kelle külge naelutatakse teateid hip-hop-muusika räigest mandumisest, lamendumisest ja koguni surmast. Teda ei kiru seepärast mitte ainult palgalised kriitikud, vaid ka vanemad kolleegid (50 Cent, Snoop Dogg jne). Ja pahandab väike usin Soulja Boy kuuliprooviga härrasid just hip-hop-muusika pealmisega – riimide sepistamisega. Kus on nutikad metafoorid, leidlikud riimid, olulised teemad, küsivad nad, sest ei kuule riimikulda Soulja Boy äärmiselt laisalt, veidi trossis ja täiesti pingutusevabalt serveeritud räpivoos.
Tõesti-tõesti, nii see on. Soulja Boy parasiitsõna on “Soulja Boy”. Tema lugudes on tähtsal kohal huikavad häälitsused “yuh! yuh! yuh!”, “ayyee!”, “ay!” ja “yahh!”. Ta ei räägigi peaaegu millestki, kui välja arvata üksluised, tömbid ja düsgraafsed tähelepanekud uutest rõivastest, tüdrukutest, koolielust ja spermast. Lisaks on tal jabur komme üksikuid sõnasid või sõnapaare lõpmatult korrutada – vapustavalt briljantse pala “Sidekick” refräänis korrutab loiul rütmil kaheksa korda jutti “for my sidekick”, mille otsa samamoodi ja kaheksa korda “on my sidekick”.
Jah, see numbistab, paneb pea tuikama ja on täielik hüpnoseanss. Ja kuidas ta pöördub õpetaja poole, kui avastab tunnistusel hinded, mis kõik on – selge see – ühed (ehk “F-id”): “I just got my report card / Throw some D’s on that bitch”. Vabas tõlkes: “Bitch, pane mulle veidi kolmesid!” Ohkan sügavalt: see on nii nüri, et hakkab mõnus.
Ning see muusika, mille Soulja Boy kompuutri taga nikerdades enda mumina alla on programmeerinud – see on samavõrd vähene kui poisi tekst. Minimalistlikud plaksuvad rütmid.
Kraapivalt toored süntesaatorid. Läbi loo kumiseb harilikult vaid üks põhja-idee. Kõik see on väga ilutu, tume ja süngetooniline nagu dubstep, kust puudub igasugune kunstiline tase ja musikaalsus. Seejuures on see mõeldud peomuusikana. Reivi, kus on alles vaid taldrikulöögid ja udusireenid, peab oskama muidugi kuulata.
Ülejäänud crunk- ja snap-muusika – lõunaosariikide päritolu minimalistlikud ja ka paukuvad hip-hopi alažanrid – tuututajatega võrreldes möllab Soulja Boy aga sümpaatselt väheagressiivselt. Ta ei pressi peale jõuga, valjuse või haukumisega. Pigem käib ta ajudele oma kordustega ja vastutustundetu mittepingutamisega.
Ma ei salga, et suure osa Soulja Boy võlust moodustab see, kui jõhkralt ta närvidele võib käia. Ma ei mõtle siin ainult vanemaid räppareid. Muusikaspetside jaoks on ta jälk kommerts (oh, kamoon!). Valgest tublist haritlases t ma ei räägikski. Aga see on toores, aus ja julge muusika otse ühe noore ameeriklase arvutist ja südamest. 8
