Poolteist tundi nõukogude aega

Jüri Kotšinev ja Kadri Kõusaar nägid Vene Teatris haltuura­maigulist palagani.

Kellele oli vaja laulvat revolutsiooni?

Lavastus kandis autorite poolt pandud nime “Suur mees väikeses linnas”, kuid mina ei näinud laval ei suurt meest – pigem vene klassikalisest kirjandusest tuntud Gogoli “väikest inimest” – ega ka väikest linna – pigem lõputut steppi, kus reisis laadapalagani killavoor.

Lavastaja Eduard Toman mängib peakangelast, kehastudes jutustuse kulgedes ümber teatud tegelasteks. Siit tuleneb kohe tüki esimene probleem – selle asemel, et kuskiltki oleks näha Dovlatovi enda traagilise ning dramaatilise elukäiguga isiku kuvand, seisab vaataja ees pidevalt positivismist ja hilisnooruslikust entusiasmist pakatav mees, kes on parajalt paks ja parimais aastais ning meenutab mulle ei kedagi muud kui kurikuulsat ajakirjanikku Dmitri Klenskit. Ka Klenskil on suunurgad pidevalt naeratavalt ülespoole ning temastki kiirgab entusiasmi ning teotahet.

Mis on aga kõigel sellel pistmist Dovlatovi isikuga ja loominguga? Tõsi jah, originaaltekstid olid Dovlatovi omad ning nad on jätkuvalt võimsad, ent kas tõesti nägi Dovlatov omaaegset tegelikkust sellise palaganina? Traagikat võib pikkida ka satiirilisse esitusse, ent see nõuab suurt tööd ja annet. Dovlatovi mõtted emigrandist literaadi saatuse üle ei kõlanud lavalt minu jaoks veenvalt.

Jah, selle eest oli väga veenev muusikaline kujundus ning võimatult talumatu nõukogudeaegne helikvaliteet. Oli see taotluslik või mitte, aga see, mis fonolt tuli, mõjus 1972. aasta tavalise nõukogude tööinimese hommikuna, kus mingist Selgast või VEFist (veneaegsed transistorraadiod) võis kuulda midagi taolist. Meeldiva mulje jättis muide noor näitlejanna Ksenia Agarkova, kes ei mänginud üle, ei karjunud mõttetult ega pigistanud endast välja emotsiooni, kui selleks mingit vajadust polnud.

Jah, samas sai mulle etenduse lõppedes selgeks, et sel oli ka üks hea omadus. Nimelt nägin ma ise oma silmaga, mida võib teha isegi Dovlatovi tekstidega, kui on ainult tegutsemistahet ning entusiasmi ja pealehakkamist. Paar päeva pärast Vene Teatrist lahkumist mõtlesin ma ikka, et oleks tore, kui tunne nõukogude ajas olemisest oleks tekkinud teatrirahva töö tulemusel, laval nähtu põhjal, aga... Kahjuks tuli see mulje hoopis sellest, et nähtu kuidagi ei vastanud minu ettekujutusele Dovlatovi ajastust ning selles mõttes oli etenduse kvaliteedi taseme latt nõukogude ajastule omasel kõrgusel.

Rõhuma jäi tõdemus, et need inimesed, kelle sünniaasta pole võimaldanud neil endil puutuda kokku Dovlatovi ajastuga, saavad tollest epohhist ettekujutuse, et polnud sel nõukogude ajal ju häda midagi. Pidevalt käis üle terve maa selline naljategemine, et isegi vanglatsooni verdtarretavad lood on nii armsalt naljakad ja huvitavad. Isegi nõukogudeaegsed tavad, aga ka kirjutatud ning kirjutamata seadused kujutasid endast nii suurt allikat humoreskideks, et kokkuvõtteks – mis oli viga nii elada. Tegelikkus oli aga hoopis teine.

Õigluse mõttes tulebki öelda, et viimaste aastate jooksul on meil Eestis liigagi tihti kujutatud nõukogude ajastut väga leebetes ning nostalgilistes värvides – seda eriti teledokumentalistikas. Silma on torganud mitte niivõrd faktidega manipuleerimine, vaid just kogu okupatsiooniajastu vaimse olustiku teisendamine sellises plaanis, et oli ikka palju mõnusalt mäletamisväärset ning praegugi meenutades südantsoojendavat.

Eks kõik see ole tegijate südametunnistuse küsimus, kuid mulle tundub , et ju siis pol nud sellise lähenemise kandjatel endil Nõukogude Eesti tingimustes häda midagi. Muud moodi ei saa ma seletada seda alatooni, mis paneb asjasse pühendamatu (noorema põlve vaataja) küsima: kas siis elu punavõimu ajal oligi tegelikult nii halb, et laulvat revolutsiooni teha tasus?

Jüri Kotšinev
sündinud nõukogude porilombis 1960. aastal

Häbitu haltuura

Dovlatovi eksistentsiaalse alatooniga, vaimukatest ja isiklikest kirjatükkidest on Vene Teatri etenduses koorunud odav, maitselage farss. Tekstide kohandaja Jelena Skulskaja on Dovlatovi pärleid südikalt põiminud enda keskpäraste luuletustega ja lavastaja Eduard Toman on neile saateks leidnud plekise süntesaatorimuusika, mis jätab mulje, nagu oleks see eelmisel päeval kellegi andetu moosekandi poolt kiiruga kokku klopsitud.

Kui Dovlatov oli (etenduses kasutatud tekstide toimumisajal) pikakasvuline, tumedapäine kolmekümnendates aastates mees, kellele naised järele jooksid – siis end peaossa sättinud Eduard Tomani kehastuses on Dovlatov kuuekümnene, väiksekasvuline hallpea. Välise sarnasuse puudumist saaks korvata sisemise sarnasuse loomisega, ent ka siin on piinlik vahe. Ujeda, tundliku ja nukrailmelise Dovlatovi asemel tatsab laval ringi keegi joviaalne ja räuskav onu.

Karakteriloomisest on asi kaugel – olukord on isegi nii hull, et Toman loeb teksti maha! Kogu etenduse dramaatika on lahendatud nii, et Dovlatov käib mööda lava paberipatakaga ringi ja loeb ette katkendeid. Kui lehekülg läbi, siis viskab Dovlatov paberi maha – ja selline lehtede langemine (mis ilmneb tüütul viiel korral ka videoprojektsioonil) peaks vist olema sümbol. Ühes pildis ta seda ka oleks, kuid kogu etenduse vältel sümboliseerib see pigem haltuurat – näitleja pole viitsinud teksti pähe õppida, rääkimata nende tekstide taga peituvate emotsioonide väljendamisest, lavastaja omakorda pole viitsinud välja mõelda stseenilahendusi ega pingeastmeid, kunstniku fantaasia piirdub aga paari nõukogude lipu, trükimasina ja sektsioonkapiga, kostüümikunstnik on üldse puhanud.

Kui taotleti minimalismi, oleks võinud siis leida kellegi dovlatovliku noormehe ja panna ta lihtsalt tooli peale Dovlatovi paremaid palu ette lugema, ilma igasuguste kujunduslike, muusikaliste või tegelaslike illustratsioonideta

Paljud katkendid, mida Toman lõbusasti ette loeb, oleksid olnud tuhat korda võimsamad, kui nad oleks olnud välja mängitud. Dovlatovi kirjeldatud inimgalerii oli ju kirev – alates koketeerivast muuseumiprouast kuni joobnud retsidivistini. Oleg Štšigorets tüpaažide väljamängimisega toime ei tule – ka tema näib deklameerivat, mitte rolle kehastavat. Ainus pahvak värsket õhku saabub lavale koos Ksenia Agarkova episoodilise rolliga.

Kellele on see etendus mõeldud? Dovlatovi fännid ei saa siit ühtegi meeldivat emotsiooni, uusi fänne aga see etendus kohe kindlasti juurde ei too. Parem jääge koju ja lugege ükskõik millist Dovlatovi raamatut. Teil ei ole vaja vaadata näidet sellest, kuidas briljantne alustekst on hämmastavas vastuolus käpardliku ettekandega.

Kadri Kõusaar

“Suur mees väikses linnas”
Lavastaja Eduard Toman. Tekstid Sergei Dovlatov, luuletused Jelena Skulskaja.
Mängivad Eduard Toman, Ksenia Agarkova, Oleg Štšigorets.
Esietendus Vene Teatris 14. novembril.