06.12.2007, 00:00
"'Artur Alliksaar mälestustes"'
“Artur Alliksaar mälestustes”
Toimetanud Kristina Schmidt.
Ilmamaa, 2007. 240 lk.
Alliksaare värvikat isikut on tema kaasaegsed kirjeldanud päris sageli – kõhn kookus kuju kimedal häälel Werneris oma luuletusi ette lugemas või mõttelõnga lahti kerimas. Ongi tulnud aeg meenutused ühte koguda – seda enam, et tuleval kevadel täitub Alliksaare sünnist 85 aastat.
Raamat algab poeedi kirjadega vangilaagrist ja asumiselt. Need ei ole masendavad kirjad, vaid arutlused, kus poeet kirjutab end lootusetutest oludest kõrgemale. Ilusal mängleval mõttel kannul püsides tekib küsimus, kas nõnda vaba vaimu üldse saab vangistada. Nagu kuulipildujast kalambuure tulistav tekst on terav ja äge nagu Alliksaare luule, mille kohta Arne Merilai on öelnud “kolossaalne keelemets, lihasööja lill”. Ja nagu Harri Haamer kusagil meenutas: Alliksaar oli uskumatult vapper oma raskeimat karistusmäära kandes, tegelikult kunagi lõpuni uskumata, et sinnasamasse oblastisse võib ta kõngedagi. Täiesti talumatuks nimetab Alliksaar oma olukorda alles hiljem, Tartus. Juba isaks saanuna ja poja eest vastutust tundes kurdab ta piinavat vaesust. Lugeja ei saa nende kirjade kaudu poeedile oluliselt lähemale kui tema luulet lugedes. Seesama lennukas mõte, mis omapäi uitama läheb, sama uljas optimism, sama kurbus, aga seesama elegantne reserveeritus.
Raamatu teise ossa on koondatud käputäis eri aegadel kirja pandud mälestusi, mõni juba aastakümneid tagasi ajakirjanduses avaldatud, mõni kirjutatud selle raamatu jaoks. Õnneks on toimetaja jätnud mõnegi ebaadekvaatse avalduse või segasevõitu mälestuskatke korrektseks toimetamata – nii on raamat saanud ehedam ja suhtumised kooruvad paremini välja. Kildudest joonistuv pilt on intrigeeriv, ka kriipiv – mis puudutab poeedi elutingimusi, tõrjutust ja tagakiusamist –, kuid jätab otsad lahti ja ajab hamba verele, nii et tekib endal tahtmine otsida ja küsitleda veel neid, kes mäletavad. Ja tekib janu lugeda rohkem süvitsi minevaid meenutusi Alliksaare sõpradelt Jaan Kaplinskilt, Ain Kaalepilt, Paul-Eerik Rummolt.
Päris ootamatult mõjusid ehk ainult Karin Torpatsi meenutused – et jah, tõepoolest, selline mees lähemas tutvuskonnas võis ka tõsiselt tüütu olla.
Tervikuks seoks sellise raamatu ilmselt põhjalik ja üldistusjõuline saatesõna. Päris lõpus on küll ilmumisandmed ja märkused, kuid elulugu Mart Orava sulest on nii tihedalt viiteid täis, et lugeja peab end sellest matšeetega läbi raiuma.
Põnev, aga oleks oodanud enamat.
Toimetanud Kristina Schmidt.
Ilmamaa, 2007. 240 lk.
Alliksaare värvikat isikut on tema kaasaegsed kirjeldanud päris sageli – kõhn kookus kuju kimedal häälel Werneris oma luuletusi ette lugemas või mõttelõnga lahti kerimas. Ongi tulnud aeg meenutused ühte koguda – seda enam, et tuleval kevadel täitub Alliksaare sünnist 85 aastat.
Raamat algab poeedi kirjadega vangilaagrist ja asumiselt. Need ei ole masendavad kirjad, vaid arutlused, kus poeet kirjutab end lootusetutest oludest kõrgemale. Ilusal mängleval mõttel kannul püsides tekib küsimus, kas nõnda vaba vaimu üldse saab vangistada. Nagu kuulipildujast kalambuure tulistav tekst on terav ja äge nagu Alliksaare luule, mille kohta Arne Merilai on öelnud “kolossaalne keelemets, lihasööja lill”. Ja nagu Harri Haamer kusagil meenutas: Alliksaar oli uskumatult vapper oma raskeimat karistusmäära kandes, tegelikult kunagi lõpuni uskumata, et sinnasamasse oblastisse võib ta kõngedagi. Täiesti talumatuks nimetab Alliksaar oma olukorda alles hiljem, Tartus. Juba isaks saanuna ja poja eest vastutust tundes kurdab ta piinavat vaesust. Lugeja ei saa nende kirjade kaudu poeedile oluliselt lähemale kui tema luulet lugedes. Seesama lennukas mõte, mis omapäi uitama läheb, sama uljas optimism, sama kurbus, aga seesama elegantne reserveeritus.
Raamatu teise ossa on koondatud käputäis eri aegadel kirja pandud mälestusi, mõni juba aastakümneid tagasi ajakirjanduses avaldatud, mõni kirjutatud selle raamatu jaoks. Õnneks on toimetaja jätnud mõnegi ebaadekvaatse avalduse või segasevõitu mälestuskatke korrektseks toimetamata – nii on raamat saanud ehedam ja suhtumised kooruvad paremini välja. Kildudest joonistuv pilt on intrigeeriv, ka kriipiv – mis puudutab poeedi elutingimusi, tõrjutust ja tagakiusamist –, kuid jätab otsad lahti ja ajab hamba verele, nii et tekib endal tahtmine otsida ja küsitleda veel neid, kes mäletavad. Ja tekib janu lugeda rohkem süvitsi minevaid meenutusi Alliksaare sõpradelt Jaan Kaplinskilt, Ain Kaalepilt, Paul-Eerik Rummolt.
Päris ootamatult mõjusid ehk ainult Karin Torpatsi meenutused – et jah, tõepoolest, selline mees lähemas tutvuskonnas võis ka tõsiselt tüütu olla.
Tervikuks seoks sellise raamatu ilmselt põhjalik ja üldistusjõuline saatesõna. Päris lõpus on küll ilmumisandmed ja märkused, kuid elulugu Mart Orava sulest on nii tihedalt viiteid täis, et lugeja peab end sellest matšeetega läbi raiuma.
Põnev, aga oleks oodanud enamat.