Leebe talvejook on siider
Siider on naturaalsest siidriõunamahlast
kääritatud värskendav jook. Pirnimahlast kääritatud
joogi nimetuseks on perry, mitte pirnisiider, nagu seda ekslikult
kutsutakse.
Kääritamisprotsessi tulemusena saadakse
värskendavale joogile kerge alkoholisisaldus.
Maksimaalselt
võib siidri alkoholisisaldus olla 8,5 protsenti. Õiges siidris
puuduvad keemilised lisaained. Kõige olulisem on ikka toormaterjal ehk
siis õige õunasort, millest sõltuvad nii siidri
maitseomadused kui ka kangus. Siidri valmistamiseks on aretatud sadu
õunasorte, kuid Chris Fairs, kelle jälgida on Herefordis 3300
hektaril laiuvate õunaaedade saak, tõstab eriliselt esile
õunasorte Dabinett, Kingston Black, Malus Pumlia ja Prince William.
Siidriõunad klassifitseeritakse laias laastus suhkrusisalduse
järgi: mõru, magusmõru, magus ja happene. Siidrimeistrid
armastavad neid ka segada, kuid maitses peab domineerima ikka üks
kasutatud sortidest. Jahedamas kliimas kasvanud siidriõunad on
kõvad, väikesed ja oma kibeda-mõrkja maitsega niisama
söömiseks ei kõlba.
Saagikoristamisel, mis toimub
septembrist detsembrini, raputatakse õunad eriliste raputajatega
puudelt, korjatakse puude alt masinaga, kogutakse hoidlasse ja pestakse voolava
vee all. Õunu ei koorita, sest koored sisaldavad siidrile olulisi
tanniine. Puhastatud õunad purustatakse ühtlaseks massiks, mis
suunatakse edasi mahlapressi. Mahl filtreeritakse puhtaks ja seejärel
kääritatakse. Kääritamistöö teeb õuntes
leiduv pärm. Esimene kääritamine toimub sarnaselt
veinivalmistamisega, tulemuseks on tavaline vaikne vein. Teine
kääritamine kestab mitu nädalat madalal temperatuuril suletud
terasmahutis, kus vein rikastub süsihappegaasiga ja tekib elav siider. Kui
teine kääritamine katkestada, saab magusama siidri.
Jooki
miinuskraadideni jahutades settivad jääkained mahuti põhja ja
tulemuseks on kirkalt puhas siider, mida enne pudelisse villimist veel kord
filtreeritakse.
Siidritootmine on Inglismaal kiirelt arenenud ja kui
varem isutati 80 puud hektarile, siis nüüdseks on puude tihedus 600
hektari kohta. Tonnist õuntest saab kolmveerand tonni siidrit.
Siidri võidukäik
Vanadest ürikutest
selgub, et siidrit hakati jooma juba Vana-Roomas, kui roomlased oma
vallutustega Normandiasse ja Inglismaale laienesid ning alustasid sealsetel
viinamarjaistandusteks sobimatutel aladel siidriõunte kultiveerimist.
Julius Caesar hakkas siidrit tootma Inglismaal, Kenti linnas. Muiste joodi
siidrit suurest savist kylix’ist, mis käis käest kätte.
Hispaanlased näiteks võtsid esimesena kasutusele
oliiviõlipressid siidri pressimiseks.
14. sajandi
Prantsusmaal oli siider sama populaarne kui vein. 17. sajandil aga vahetas
siider vaid hooajati veini välja. 18. sajandil sai siider Ameerika
rahvusjoogiks, aga juba järgmisel sajandil trumpab õllekultuur
Ameerikas ja Euroopas siidri üle. 1990ndatel siidritarbimine Inglismaal
kasvas, seal juuakse seda 8 liitrit ja Iirimaal 18 liitrit elaniku kohta
aastas.
Inglismaal valmistatakse täna üle 350
siidrisordi, millest enamik on kuivad siidrid. Tööstuslik siider on
Inglismaa juurtega ja seda tuntakse maailmas kui Inglise tüüpi
siidrit. Scottish & Newcastle on traditsiooniline Briti
õlletööstus. Nende Strongbow on rahvusvaheliselt suurim ja
tuntuim siidrimark. Tänavu sai Saku Õlletehas Strongbow tootmise
litsentsi ja hakkas tootma Strongbow Goldi marki ka Eestis. See on seni ainuke
naturaalne tööstuslik siider Eestis, kuhu pole lisatud ei
lõhna- ega maitseainei
d. On vähem magus ja seetõttu sobilik ka mehelikumale maitsele.
Maailmas on siidritööstusel arenev turg ja tarbijaks ei ole ainult
naine.
Siidrit juuakse veini või õlle asemel toidu
kõrvale. Sobib hästi värskete salatitega ja on hea ka koos
oliiviõliga salatikastmesse segatult. Samuti täiendab siider
hästi pehmete juustude maitset. Magusamad siidrid passivad
õunakookidega.