Majandusmehhanism ja nähtamatu käsi
ettevõtted, kodumajapidamised ja avalik sektor – tunnevad ennast
hästi siis, kui majandus kasvab. Kui majanduskasv aeglustub,
jääb seisma või mis veel hullem, pöördub
negatiivseks, siis kaob või kahaneb heaolu. Iga majandusjuhi
eesmärgiks on seega tagada pidev ja jätkusuutlik kasv.
Inimkonna senine kogemus näitab, et parima tulemuse annab olukord, kus
kõik majandusprotsessi osalised tegutsevad omakasu nimel, kuid samas
kasvab ühiskonna kui terviku heaolu, seda tänu ressursside nn
Pareto-optimaalsele jaotusele. Tänu selle tõe tunnetamisele juba
300 aastat tagasi on ajalukku läinud kõigi ökonomistide isa
Adam Smith ja tema metafoor “nähtamatu käsi”.
Paraku saab optimaalsest jaotusest rääkida siis, kui turg on
tõesti täiesti vaba ning turuosalistel võrdselt
informatsiooni. Kui mõni turuosaline on teisest informeeritum (nagu
näiteks maadevahetuse juhtumi puhul), jaotuvad ressursid kellegi kasuks ja
ei saa rääkida Pareto efektiivsusest. Sellist olukorda võib
nimetada ka turutõrkeks.
Samuti on aegade algusest
püütud majandusprotsessi reguleerida. Kui reeglid peaksid tagama
võrdseid võimalusi, siis regulatsioonid (tollid, subsiidiumid,
kvoodid jne) on alati kehtestatud mingi kitsama seltskonna (näiteks
rahvusriigi) huvides. Ja ongi nähtamatu käsi muutunud nähtavaks.
Tänapäevases maailmas, mida teinekord kutsutakse ka
globaalkülaks, on jõutud üksmeelele, et mida vähem
tõkkeid, seda parem. Sama on kogenud ka noor Eesti riik, kus
tõkete mahavõtmisega on saavutatud märkimisväärne
majanduskasv. Kuid õhus on märgid, et kasvu allikad hakkavad
ammenduma. Kuidas edasi?
Ühest retsepti ei ole olemas, aga
kindlasti on maailmas riike, millest võiks eeskuju võtta. Nad
peaksid olema Eestiga võrreldavad oma suuruse poolest (sest majanduse
puhul ei saa öelda, et mõõt ei loe) ja neil peaks olema oma
edulugu. Me peaksime aru saama, millisel kujul ja kui palju on majandust
suunavat kätt muudetud nähtavaks ja kas see võiks toimida
meil.
Teine asi, mida tasuks teha, on taas süüvida
mõistesse “majandusmehhanismi disain”.
Nõukogude plaanimajandusest läbikäinuile tuleb ilmselt
kõigepealt meelde riiklik plaanikomitee, mida ühes dissidentlikus
anekdoodis kirjeldati kui kampa diplomaadiportfellidega lipsustatud mehi
sõjaväeparaadil Punasel väljakul pärast tuumarakette
– “samaja razrušitelnaja sila” (kõige
purustavam jõud).
Kuid 2007. aasta Nobeli majandusauhind anti
just meestele (professorid Hurwitz, Maskin ja Myerson), kes juba
viiskümmend aastat on tegelenud majandusmehhanismide disainimisega ja seda
ikka majanduskasvu huvides. The Economist nimetab nende elutööd ja
teooriaid “intelligentselt juhitud nähtamatuks käeks”.
Ehk sobivad ka Eestile mõlemad, nii nähtamatu käsi kui
ka majandusmehhanism, aga mõlema puhul on intelligentsus
möödapääsmatu.