Eesti ja Euroopa õiguspoliitika

Euroopa õiguse selgemaks muutmine nõuab ka Eesti panust, väidab riigikohtunik Julia Laffranque.

Hiljuti oli Riigikogus arutusel oluline dokument – Eesti Euroopa Liidu poliitika aastateks 2007–2011. Valitsuse Euroopa poliitikas toodud prioriteetidest oleneb Eesti aktiivsus meile tähtsates küsimustes, nagu muu hulgas inimeste õigused, vabadused ja turvalisus, õigus Brüsselis kaasa rääkida. Pikemas perspektiivis sõltub sellest nii Eesti saatus kui ka Euroopa Liidu tulevik tervikuna.

Huvitaval kombel ei leia sellest dokumendist mõistet põhiõigused ja -vabadused. Ei juhita tähelepanu sellele, et Euroopa Liit peaks tagama vähemalt samasuguse põhiõiguste kaitse, nagu teeb seda Eesti Põhiseadus.

Dokumendi stiil on üsna loosunglik: suurendada konkurentsivõimet ja majandusedu, parandada Euroopa Liidu suutlikkust rääkida välispoliitikas ühel häälel, tõhustada Euroopa Liidu eelarvepoliitikat. Samas on nimetatud eesmärkide seadmine jäetud põhjendamata.

Vähemasti kõneldakse sageli Euroopa Liidu kui terviku huvidest ega vaadata küsimusi ainult oma mätta otsast, see on kindlasti positiivne.

Kuid käesoleva kirjutise eesmärk ei ole kritiseerida valitsuse Euroopa Liidu poliitikat, vaid tuua täiendavalt välja isikute õigustega seotud kitsaskohad, mis praktikas on tekkinud. Eesti Euroopa Liidu poliitikas on näiteks rahvusvahelise eraõiguse ja kriminaalõiguse ühtlustamist vägagi detailselt kirjeldatud, samal ajal kui paljud põhimõttelised võtmeprobleemid, näiteks põhiõigused ja -vabadused, on jäänud varju. Selles kontekstis vajaksid Euroopas esile tõstmist järgmised küsimused:
1. Õigusselguse suurendamine.
2. Oma õiguste tundmine.
3. Isikute õiguskaitse parandamine.

1. Õigusselguse suurendamine
Mõni aeg tagasi naeruvääristas õiguskantsler Riigikogus peetud ettekandes “põllu” definitsiooni Eesti seaduses, mis tugineb Euroopa Liidu nõuetele. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus viitab nimelt mõiste sisustamisel Euroopa Liidu määrustele, öeldes, et põld on selles ja teises Euroopa Liidu normis sätestatud maatükk. See on hea näide ka paljude teiste Eesti õigusaktide puhul kahjuks tavaks saanud sõnastusest, mis kujutab endist pigem lünktesti – “täida lüngad EL määruse vastavate sätetega” – kui asjade sisukat lahtiseletust.

Terminoloogia probleemide üle on kurtnud ka Eesti tõlgid, tõlkijad ja juristid-lingvistid, kes peavad ühise Euroopa mõisteid maakeelde ümber panema. Selles seoses on eriti kahetsusväärne Eesti Õiguskeele Keskuse, mis peaks hoolitsema õiguskeele ühtlustamise eest ja õigustermineid süstematiseerima, varjusurm. Kindlasti peab Euroopa Liidu õigus ja selle pinnalt kirjutatud Eesti õigus muutuma inimestele arusaadavamaks. Valitsuse poliitikadokumendis räägitakse Euroopa Liidu õigusaktide lihtsustamisest seoses ettevõtluskeskkonna arendamisega. Kuid kas ettevõtluskeskkonna arendamisega ammendubki Euroopa Liidu õiguse mõistmise vajadus?

2. Oma õiguste tundmine
Küllap osalt ka seetõttu, et õigusaktide keel on enamjaolt segane, muutes paratamatult ametiasutuste ning kohtute kõnepruugi raskesti arusaadavaks, ei ole meie inimeste õigusteadvus kuigi tugev. Lisaks on Euroopa Liidu õigusaktid, eeskätt nende kaasaajastatud versioonid, raskesti kättesaadavad. Nii ei tunta sageli oma õigusi, aga ka kohustusi, mida toob indiviidile kaasa tema riigi kuulumine Euroopa Liitu.

Eesti Euroopa Liidu poliitika rõhutab õigesti, et Euroopa Liidu õigusaktid peavad olema kõigile kodanikele elektroonilisel ja kaasajastatud kujul kättesaadavad (Eesti on siin kahtlemata hea eeskuju). Siiski ei ole kuiva seadusepügala elektrooniline avaldamine piisav. Kasutama peaks ka teisi kanaleid. Meie elu oluliselt mõjutavaid Euroopast tulevaid otsuseid peaks üldsusele varakult tutvustama ja sellega peaks kaasnema võimalike mõjude analüüs.

Miks peab Eesti kodanikuühiskonda Euroopa Liidu poliitikasse kaasama vaid Eesti seisukohtade kindlaksmääramisel, miks ei võiks Eesti inimesed kaasa rääkida kogu Euroopale olulistes küsimustes, nagu kliimamuutused või energeetikapoliitika? Euroopa Liitu kuuludes on ju paratamatu, et me kõik peame suutma näha asju ka Euroopa Liidu seisukohalt.

Euroopa Liidu uue nn reformileppe tutvustamisel peaks sellega kaasnevaid muudatusi kajastama avalike arutelude kaudu, mida aitaks käivitada ja valgustada Eesti ajakirjandus.

3. Isikute õiguskaitse parandamine
Praegu on just inimeste, näiteks ettevõtjate võimalused oma õiguste kaitseks Euroopa Liidus väga piiratud.

Esiteks ei ole neil Euroopa Kohtus võimalik vaidlustada oma riigi või ka mõne teise liikmesriigi tegevust, mis läheb Euroopa Liidu õigusega vastuollu. Sel juhul saab pöörduda Euroopa Komisjoni, mis ei ole aga kohustatud asja uurimist algatama, või tuleb võtta jalge alla pikk ja keeruline kohtutee Eestis ja loota sedakaudu Euroopa Kohtusse väljajõudmist.

Teiseks on väga raske, kui mitte võimatu, pääseda Euroopa Ühenduste esimese astme kohtusse, mis peab üksikisikute kaebusi lahendama juhul, kui Euroopa Liidu institutsioonid on isikule ülekohut teinud. Näiteks proovis seal oma õigusi kaitsta üks Eesti äriühing, mis püüab kala Kirde-Atlandil. Ettevõtja ei olnud rahul Euroopa Liidu poolt kalapüügikvootide vähendamisega, mis tingis ka tema püügivõimaluste kahanemise.

2005. aasta märtsis esitatud kaebu­sele vastati 2007. aasta jaanuaris, et äriühingu pretensiooni sisuliselt ei menetleta, kuna tema õigusi Euroopa Liidu määrused otseselt ja isiklikult ei puuduta. Kaebaja on faktiliselt ainuke Eesti äriühing, kes vastavate süvamere kalaliikide püügiga Kirde-Atlandil tegeleb, seetõttu tähendab Euroopa Liidu poolt Eestile määratud kvoodi vähendamine praktiliselt automaatselt kvoodi vähendamist ka selle ettevõtja jaoks. Samas jätkas Euroopa Ühenduste esimese astme kohus väljakujunenud traditsiooni, mille kohaselt üksikisiku võimalused vaidlustada Euroopa Liidu üldakte on kaduvväikesed.

Ilmselt jätkati seda soovist sedakaudu ära hoida Euroopa Kohtu juba niigi suure töökoormuse täiendavat kasvu. See ei tohiks aga kindlasti toimuda isikute õiguskaitse arvelt.

Kolmandaks võtab Euroopa Kohtus menetlus kaua aega, mistõttu ei saa tõhus olla ka Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vaheline koostöö. Juhul, kui näiteks Eesti kohtud jätavad oma menetluse pooleli ja küsivad Euroopa Kohtult nõu (Riigikohus küsis esimese eelotsuse EL põllumajanduspoliitika vallas Euroopa Kohtult 14. mail 2007, sellele on järgnenud novembris veel teinegi eelotsuse küsimine Tallnna halduskohtult), pikeneb juba kodus niigi kaua kestnud vaidluse lahendamine veel keskeltläbi kahe aasta võrra. Samuti on tegemist kuluka ettevõtmisega.

Neljandaks ei tohiks Euroopa Kohtu praktika muutuda Euroopa Liidu õig use kujundamisel Euroopa Liidu ülejäänud institutsioonide ja Eesti ning teiste liikmesriikide kolme riigivõimu suhtes dikteerivaks. Euroopa õiguse kohtupraktika kaudu loomisel tuleks soodustada koostööd, mitte vastandumist. Pole saladus, et sageli võidab Euroopa Kohtus liidu ühishuvi (näiteks huvi siseturu ladusaks toimimiseks ja konkurentsipoliitika tagamiseks). Võtame näiteks inimese, kellele riik on lubanud eurotoetust, hiljem aga selgub, et see on vastuolus EL õigusega. EL nõuab, et raha küsitaks tagasi. Kuidas mõjutab see inimese usaldust oma riigi vastu, usku sellesse, et riik ei riku EL õigust ja maksab toetusi, nii nagu EL seda ette näeb?

Kas EL ühishuvi kaalub sellises olukorras üles inimese usalduse oma riigi vastu?

Tundub, et Eestis ei ole Euroopa õigusruumis tehtavate otsuste mõju veel piisavalt teadvustatud.

Seega peaks Eesti kindlasti seisma hea selle eest, et Euroopa Liidus oleks õigus selgem ja arusaadavam, et inimesed, sh Eesti elanikud, tunneksid rohkem oma õigusi ja kohustusi ning et neil oleks paremad võimalused oma õigusi kaitsta. Selleks võiks Eesti Euroopa Liidus välja pakkuda omapoolseid ettepanekuid näiteks uute kaebeliikide loomiseks, Euroopa Kohtu töökoormuse vähendamiseks, menetlusõiguse tõhustamiseks jms.

Julia Laffranque on dr. jur. (Tartu Ülikooli), riigikohtunik, Euroopa õiguse dotsent, Eesti Euroopa õiguse ühenduse esimees.