21.12.2007, 00:00
Infotainment scan: IDFA 2007*
Kristjan Ots ja Aivo Vaske kogesid Amsterdami dokumentaalfilmifestivalil, kui raske on teha vahet tõel ja lavastusel.
Amsterdami rahvusvaheline dokfilmide festival IDFA on tähtsaim
omasuguste seas. 10 päeva, rohkem kui 300 filmi, mille pikkus varieerus
mõnest minutist 3,5 tunnini (nii pikalt näidati seadusandja
tööd USA osariigis Idahos. Asi ise meenutas Riigikogu infotundi, aga
jutt oli sisukam.) Suur osa seansse oli välja müüdud juba enne
festivali algust. Seega infoks neile, kes üritust tulevikus külastada
kavatsevad – pileteid kohapealt hankides võib hoolega plaanitud
programm tundmatuseni muutuda. Aga hullu pole ka sel juhul. Kui juba film on
IDFA-l, siis ei saa ta päris kehv olla.
Dokke oli
tundrast, kõrbest, ööst, rokenrollist ja
“Ruhnamast”, Venezuelast ja Valgevenest, kriisikolletest,
sõjaväljalt, linnatänavatelt, bordellist, kosmosest,
lastehaiglast ja vanadekodust, rokud (rockumentary), mokud (mocumentary),
agitdokid ja žanrid, millel polegi veel nime. Mitut IDFA kavas olnud filmi sai
näha ka selle aasta PÖFFil (Nömadak TX ja Noor yakuza
näiteks) või ETV ekraanil (Kalinovski väljak).
IDFA on igati silmaringi laiendav kogemus; kummati ei oska pärast seda
öelda, kus on dokumentaali ja kunstilise filmi või uuriva
ajakirjanduse vaheline piir. Selle aasta IDFA publiku hindamislehtedel oli
üleskutse – leida filmide hulgast libadokumentaal. Idee oli niiviisi
ärgitada arutelu tõe ja vale üle dokumentalistikas, ajal, kui
inimeste peal katsetatavad massieksitusrelvad (weapons of mass deception) on
enneolematult tõhusad. Kui huvitab, siis IDFA veebilehel
(http://www.idfa.nl/) saab vaadata Noam Chomsky lühivastuseid
küsimustele “Miks meedia ei ole enam usaldusväärne?”
ja “Kuidas saab ennast kaitsta propaganda vastu?”.
Infoajastu tõde
IDFA direktor Ally Derks
meenutab festivali kataloogis, kuidas nad alustasid 1980ndate teisel poolel
väikeses arthouse-kinos Amsterdami Leidsepleinil. Teemaks oli siis
Ida-Euroopa vabanemine ja Amsterdam kubises “vene filmitegijatest”.
Filmid olid tselluloidil, 16 või 35 mm lindil. Aastate jooksul on
teemadering ja tehnilised võimalused avardunud. Juba praegu on
festivalikajastus ja mitmed dokid IDFA veebilehel kättesaadavad,
lähiajal kavatsetakse käivitada online-kanal, kus peaksid hakkama
jooksma maailma parimad dokfimid.
20 tegevusaasta jooksul on
festival horisonte aina laiendanud, esitamata seejuures mingit ühest
objektiivsuse pretensiooni. Tööpõld on lai – see on
tegelikkus, sh meediategelikkus ja
-valelikkus kõigis oma
avaldumisvormides. “ParaDocsi” alaprogramm koosneski
eksperimentaalfilmidest, rõhuga žanripiiride avardamisel ja
loomingulistel uuendustel.
Meedia objektiivsus on illusioon ja
selle paljastamiseks on dokfilm sobiv meedium. Sel aastal esimest korda IDFAt
külastanud meisterlavastaja Werner Herzog kasutas lava just cinéma
vérité ründamiseks. Tema sõnul dokumentalistika
peabki tegelema lavastamisega, kuna film ei ole mingil juhul lihtsalt
tegelikkuse taasesitamine.
Herzog juhtis tähelepanu
meediakeskkonnale, milles me 21. sajandi alguses elame –
virtuaalreaalsus, photoshopitud pildid, reality-TV. Seejuures
tõstis režissöör esile sellise formaadi nagu
“Wrestlemania”, mida talle meeldib väga vaadata, kuna see on
täielikult väljamõeldud reality vorm.
Kultusrežissööri jutt ei olnud kaugeltki teoreetiline. Selle aasta
festivalikavas sisaldus näiteks lühike animeeritud moku
paarissuusahüpetest (“Ski Jumping Pairs”), kus Soome
esindajatena lendasid ühel suusapaaril kahekesi Aki ja Mika
Kaurismäki.
Infotehnoloogia arenguga kaasnenud filmiplahvatusel
on ka omad varj
uküljed – nagu ikka progressil. Festivalil tuli jutuks
digitaalajastule tüüpiline toimetamise probleem. Kuna salvestamine on
nii odav, siis kipub materjali kogunema hoomamatutes kogustes.
Filmis “State Legislature” tunnevad Idaho rahvaesindajad
jällegi suurt muret youtube’iseerumisega kaasnevate
privaatsuseriskide pärast – märksõnaks cellphone
voyeurism. Kuidas me saame kindlad olla, et naisele ei panda mobiili
seelikusaba alla ja... järgmisel hetkel on pilt netis? Idaho
rahvaesindajad leidsid, et vaja on seadust täiendada.
Aitab
Ameerika avastamisest. Niisugune “jagame mobiilid nagadele laiali ja
saadame nad linna peale ja laseme põnevama pildi otse eetrisse”
projekt oli mingil ajal kavas Ken Saanil, ESTO TV ja Pimp TV veteranil, kes
viimati sai vist pragada “Kõige suurema sõbra”
lörtsimise eest. Meie igatahes ootame huviga.
Nipet-näpet
Festivali võidufilme ei
õnnestunudki näha – põhjuseks mitte viivitus piletite
broneerimisega, vaid tõeliselt lai valik. Isiklikest lemmikutest
rääkides meenuvad kõigepealt “Satellite Queens”,
mis räägib naisiidolitest, kes raputavad 250 miljoni vaataja ees
islami tabusid. Teemaks moslemi mõistes liberaalses Liibanonis toodetav
vestlussaade, mis põhineb muide samal formaadil nagu Kanal 2 “Tere
õhtust!”. Eesti saatest ei tea, aga Liibanoni analoog pakkus
päris üllatava vaatenurga araabia maailma reaalsusele. Huvitava
kontrasti tekitas sinna alla nähtud soomlaste film neenetsitest
(“Travelling”) – mustvalge, naturalistlik ja
antropoloogiline, justkui otse Mark Soosaare festivalilt. Aivo lemmikuks
jäi Taani-Soome film “Mechanical Love”, inimeste suhetest
robotitega. Filmi üheks peategelaseks on mehhaaniline hüljes, kes
vingub kaeblikult, kuid seejuures funktsionaalselt, võimaldades
üksikutel memmedel oma hoolitsusvajadust välja elada. Film ei
jäänud pärisõudukatele alla.
Veel
mõned pildikesed tulevad nädala tagant ette. Lugu
ühemehebändidest, kus artist nimega Man From Uranus oma koduaias
lastega musitseerib, samas hiilgavad Theremini-virtuoos Ninki V ja
soolo-rokenroller Honkeyfinger (“One man in the band”). Coca-Cola
külmkapp seljas mööda Himaalaja mägesid rändav nooruk,
kes peab kalli aparaadi remonti viima (“The Journey of Red
Fridge”). Iisraeli tippspioon, kes lõpetab oma elupäevad
Saksamaa kaubamaja lihaletis töötades (“Champagne Spy”).
Suurfirmade juhid ja spindoktorid, kes on jäänud kaamera ette
seetõttu, et on paremate diilide nimel võtnud ette
Türkmenbashi hobuseunenäo – “Ruhnama”
tõlkimise ja seda kangesti häbenevad (“Shadow of the Holy
Book”). Vanad Kanada bürokraadid selgitamas avaliku halduse olulist
toimimisprintsiipi – alusta projekti ja tõuse
karjääriredelil, enne kui tulemuste saavutamist saab kontrollida
(“Paperland: The Bureaucrat Observed”). Sarajevo inimesed
külmas laohoones rääkimas oma sõjamälestusi ja nende
peaaegu paaniline soov mitte nimetada nimepidi neid, kes linna pommitasid
(“Interrogation”).
Mingit ühtset pilti siit ju
kokku ei pane. Ja filmid ise on muidugi kirjeldamatud, muidu poleks neid
mõtet tehagi.
* Infotainment – infoteinment,
info+meelelahutus; scan – skaneering, tõmmis. Briti bändi The
Fall 1993. aasta albumi nimi.
Samal teemal:
, Andres Maimik.
Vaata ka:
20 aasta parim film
Publik sai sel aastal hääletada ka 20 aasta jooksul neile enim meelde jäänud dokumentaalfilmi. Auhind (2500 eurot) läks ülekaalukalt Hupert Sauperile, “Darwini õudusunenäo” (fotol) režissöörile. Film rääkib Victoria järve sisse toodud niiluse ahvena uskumatust kohanemisvõimest – tulemuseks oli kõigi teiste järveasukate väljasuremine. Sellesama ahvena filee on maailmas kõrges hinnas – kaubalennukid viivad iga päev kaasa värske püügi ning jätavad maha vahetuskauba: relvad ja laskemoona lugematute sõdade jaoks, mis möllavad Musta Mandri südames. Selle asemel, et viia nälgivatele kohalikele riisi ja ube.
Filmiga üritas autor näidata Suurt Pilti, portreteerida irooniliselt meie “uut maailmakorda”, kus kellegi heaolu kasvab alati kellegi teise allakäigu arvel. Samasuguse filmi oleks saanud teha Sierra Leones, ainult sel juhul oleksid kalade asemel olnud teemandid; Hondurases – banaanid; Liibüas, Nigeerias või Angolas – toornafta. “Mulle tundub, et enamik meist tajub nüüdisaegseid hävitusmehhanisme, aga ei suuda neist silme ette manada terviklikku pilti. Me ei suuda sageli uskuda seda, mida teame,” on autor öelnud.
Filmi on näidatud nii PÖFFil, Prantsuse kultuurikeskuse korraldatud filminädalalal Sõpruses kui ka ETVs.
Publik sai sel aastal hääletada ka 20 aasta jooksul neile enim meelde jäänud dokumentaalfilmi. Auhind (2500 eurot) läks ülekaalukalt Hupert Sauperile, “Darwini õudusunenäo” (fotol) režissöörile. Film rääkib Victoria järve sisse toodud niiluse ahvena uskumatust kohanemisvõimest – tulemuseks oli kõigi teiste järveasukate väljasuremine. Sellesama ahvena filee on maailmas kõrges hinnas – kaubalennukid viivad iga päev kaasa värske püügi ning jätavad maha vahetuskauba: relvad ja laskemoona lugematute sõdade jaoks, mis möllavad Musta Mandri südames. Selle asemel, et viia nälgivatele kohalikele riisi ja ube.
Filmiga üritas autor näidata Suurt Pilti, portreteerida irooniliselt meie “uut maailmakorda”, kus kellegi heaolu kasvab alati kellegi teise allakäigu arvel. Samasuguse filmi oleks saanud teha Sierra Leones, ainult sel juhul oleksid kalade asemel olnud teemandid; Hondurases – banaanid; Liibüas, Nigeerias või Angolas – toornafta. “Mulle tundub, et enamik meist tajub nüüdisaegseid hävitusmehhanisme, aga ei suuda neist silme ette manada terviklikku pilti. Me ei suuda sageli uskuda seda, mida teame,” on autor öelnud.
Filmi on näidatud nii PÖFFil, Prantsuse kultuurikeskuse korraldatud filminädalalal Sõpruses kui ka ETVs.