15.02.2008, 00:00
J. M. Coetzee “Aeglane mees”
Sari “Nobeli laureaat”.;Tõlkinud Urve Hanko.;Eesti Raamat, 2007.;240 lk.
John Maxwell Coetzee looming on tihtilugu talumatu, suisa väljakannatamatu
just selles kõige isiklikumas mõttes. Seda ei muuda seegi, et
Lõuna-Aafrika kirjanikust on vahepeal saanud Austraalia kirjanik.
Coetzee vaatab endiselt maailma võõra pilguga. Kui inimene
jõuab oma eluea jooksul läbi lugeda nii umbkaudu kolm tuhat
raamatut, siis Coetzee puhul on tingimata tegemist autoriga, kelle teoste
arvelt millegi muu jaoks ruumi teha ei saa. Seda kõnelust iseendaga ei
ole võimalik vältida.
“Aeglane mees”
kõneleb äralõigatusest. Lugu mehest, kellel on pärast
liiklusõnnetust amputeeritud jalg, on pelgalt kõige pindmisem
kihistus. Peategelane peab seisma silmitsi tõsiasjaga, et tema jalga ei
üritatudki päästa, sest ta on selleks liiga vana. Iseseisev heas
vormis mees on muutunud abituks ja sõltuvaks – see käib
mõne sekundiga. Uus olukord pole lihtsalt harjumatu või ebamugav,
muudatus on tunduvalt järsem. Jala kaotanud mees ei suuda end enam
iseendana tajuda, sest ta on ühtäkki muutunud surelikuks.
Nüüd on küsimus selles, mis saab edasi. Selles, et edasi saab,
peab saama, ei teki hetkekski kahtlust. Üleöö vanaks
jäänud mees näeb enda ees valikuid, millest talle ei meeldi
õieti ükski, ning võimalusi, mille ta on lasknud
pöördumatult käest. Nüüd, kahtlemata elu teises
pooles, taipab ta, et ta oleks tahtnud perekonda, et selle loomata jätmine
on olnud viga. Selles elus juba parandamatu viga. Heal juhul saab mees valida,
kellega ta koos olla ei taha, vastupidi paraku mitte, olgu need siis juhuslikud
või teadlikud valikud.
“Aeglase mehe”
peategelane kiindub tema juurde saadetud hooldusõesse, kellel on paraku
juba perekond olemas. Just selline, nagu mees endale ise ette kujutaks. Hea
meelega muudakski ta naise perekonna enese omaks, kuid mehe kiindumus
jääb ühepoolseks. Pisut armastust ja hoolitsust, siis kui sa
oled jäänud päris üksi, seda ei tundugi nii
ilmvõimatult palju. Ometi oleme me just seda kõige kitsimad
jagama. Otsekui ei raatsiks hoida käest kinni või silitada pead.
Nagu võtaks tüki küljest ära. Lõppude
lõpuks taipab nii peategelane kui ka lugeja, kui võimatu see on,
ja nii jääbki vaid üle loota, et armastust ja hoolimist ei pea
ära teenima. Et see lihtsalt on.
Coetzee kombib pidevalt piire,
kuhumaani me iseennast välja kannatame.