Suure ­kombinaatori tähelend

Eesti Reklaamfilmi 40. aastapäeva näitusel tiirutanud ERFi endine toimetaja Olav Osolin meenutab nõukogude oludes unikaalse ettevõtte hiilgepäevi.

Kui ma laupäeva keskpäeval Maar­jamäe lossi sisenen, et uudistada Eesti Reklaamfilmi 40. sünniaastapäevale pühendatud näitust “Raha paneb rattad käima!”, siis küsib sümpaatne muuseumiproua vaikselt: “Te vist olite ju ka üks nende hulgast?” Nii päritakse tavaliselt matusel, et saada teada, kui lähedane kadunuke ka oli. “Jah, olin küll,” nentisin, kuid pidin samas tõdema, et minu mälestused jäävad eranditult sellesse aega, mil Eesti Reklaamfilm oli veel üsna priskelt elus.

Kaheksakümnendate alguses, mil ma noorukese ajakirjanikuna üle Raekoja platsil asunud Eesti Reklaamfilmi lävepaku astusin, oli ERF oma tähelennu kõrgpunktis. Raekoja iidse veinikeldri võlvide alt peibutas üle nädala vaatajaid ülipopulaarne “Reklaamiklubi”, Eesti Raadios naerutas kuulajaid “Meelejahutaja”, Lilian Kosenkranius õpetas televaatajaid kuivanud leivast torti tegema ning Õie Heinmaa lõi televiktoriinis gongi ja pahandas, kui Enn ­Eesmaa talle skoori teadustamiseks õigel hetkel sõna ei andnud.

Linnahallis hakati peagi korraldama pompöösseid Lilleballe ja igal endast lugupidaval inimesel oli ERFi kalendermärkmik. Kaugel polnud ka see aeg, mil lahe tagant sõidutati esimese rahvusvahelise autoralli Soyuz maailmale edastamiseks kohale ennenägematult uhke videobuss, mille soomlasest omanikule hakkas küll juba esimese võistluspäeva õhtul selginema, et laia maailma huvi Ladade põristamise vastu on napp ja asi lõhnab vägisi tünga järele.

Isemajandav oaas

Maarjamäe lossis väljapandu annab üsna hea kronoloogilise ülevaate Eesti Reklaamfilmi hämmastavast laiahaardelisusest (“Oh issand, kas seda tegid ka nemad!!!” küsib nii mõnigi uudistaja), kuid puudutab vaid servamisi nii tolle omamoodi unikaalse ettevõtte edu põhjusi kui ka seda, miks tähelend ühtäkki kiiresti ja haledalt lõppes.

Vaadates kahte saali mahutatud väljapanekut, tajusin, et tegelikult on see paljuski ühe mehe elutöö. Eesti Reklaam­filmi sünnitas Peedu Ojamaa, kellesse oli reklaamiseemne idanema pannud üle lahe vilkunud reklaamiöökull. Kui Põhja-Eesti kodudesse poleks paistnud need tempokad reklaamfilmikesed, mida Soome MainosTV teleprogrammide vahele näitas, poleks tänast näitust olemas.

Üle lahe rännanud reklaamid tekitasid iha ilusama ja värvilisema elu järele mitte ainult tavalistes televaatajates, vaid ka paljudes tollastes võimukandjates, kes siinsele elule vaatasid mõnikord veidi vabameelsema pilguga kui nende kolleegid Moskvas või Astrahanis.

ERFi peadirektor Peedu Ojamaa tabas tolle ajastu mängureegleid oivaliselt. Kõik polnudki nii väga keelatud, kui sa olid piisavalt julge, kuid suutsid samas tajuda lubatavuse piire ning oskasid võimuladvikuga suheldes vajalikul määral oma tagalat kindlustada. Kui sa oskasid omi mängureegleid läbi pressides bürokraatlikust süsteemist kasu lõigata, nii et sind ennast trellide taha ei pistetud.

Olgugi et defitsiidis vaevlev nõukogude kaubandussüsteem vajas reklaami nagu heeringas jalgratast, suutis Ojamaa ministeeriumide tegelinskitele selgeks teha, et just telereklaam on see, mis aitab kräppi tootvatele nõukogude firmadele elujõu sisse puhuda. Ta ei hoidnud kokku energiat, et nii Tallinnas kui ka Moskvas levitada legendi kõige läänepoolsema liiduvabariigi reklaamimeeste unikaalsest oskusest teha reklaami “õigesti” – pikkade lohisevate 10-minutiliste oopuste asemel kuni minutipikkusi telereklaame.

V ahe oli selles, et Peedu vaatas analoogilist toodangut iga õhtu soome telekast, Moskva asjapulgad nägid aga pisifilme esimest korda elus. Mäletan, et kord imestas Moskva ministeeriumi-mammi pooleteise minuti pikkust filmi vastu võttes, et “oh issand, see ju nii lühike, et pead tikud silmalaugude vahele panema, muidu pilgutad ja film juba läbi”.

Kuna reklaamfilmide tootmine oli nii uus asi, et selles vallas puudus igasugu­ne regulatsioon, pressis varem Tallinnfilmis dokumentaalfilmide tootmisel kaasa löönud Ojamaa 1967. aasta lõpuks Arnold Greeni toetusel võimukoridoridest läbi otsuse asutada Eesti Kinokomitee juurde uus loominguline tootmiskoondis filmistuudio õigustes.

See tähendas muu hulgas ka seda, et vastne Eesti Reklaamfilm tohtis erandina toota reklaamfilme dokumentaal­filmide palgatariifide alusel. Kehtis ju tol ajal üleliiduline normeerimine ning Tallinnas ja Kamtšatkal pidi filmimees kopika pealt sama tasu saama.

Pealtnäha oli luba vaid tühipaljas paber, kuid sisuliselt andis see Ojamaa kätte unikaalsed rahahoovad. Kui üleliidulise bulla kohaselt võis kinostuudio maksta 10minutilise dokfilmi stsenaariumi eest umbes 700 rubla, siis Eesti Reklaamfilmis maksti vaat et sama palju ka telereklaami käsikirja autorile. Seejuures oli viimase ainus mure, kuidas kirjeldust tütarlaste ja kauba kombineeritud hüplemisest nii pikaks venitada, et pool A4 täis saaks.

Sarnane disproportsioon valitses ka režissööride, operaatorite jt ametimeeste tasustamisel. Tallinnfilmis töötati dokumentaalfilmi tehes pool ­aastat, ERFis teeniti sama honorar teinekord mõne päevaga. Kuna ERFil oli oma erihinnakiri ka TV- ja raadiosaadetele, siis kasutas Reklaamfilmi eriõigusi tihti ka riiklik ringhääling omaenda töötajatele lisaraha maksmiseks. Näiteks Eesti Raadio tegi saated ja reklaamid sisuliselt ise valmis ja ERFi rändas vaid saate palgaleht, samuti kasutati reklaamiraha spordiülekannete, sh olümpiamängude vahendamiseks.

Tagantjärele võib öelda, et Ojamaa suutis ammu enne kooperatiivide teket luua keset komberdavat sotsialismi ERFi kujul kummalise isemajandava oaasi, kus jagus nii limiiti kui ka defitsiiti ja mis formaalselt kuulus küll riigile, kuid mille reaalne peremees oli ta ise. Ta ise armastas öelda, et raha pole ERFis probleem. Kui on vaja midagi uut teha, siis leiab raha alati.

Kõigi aegade populaarseim telesaade

Sellega ERFi unikaalsus ei piirdunud. Edeva inimesena tajus Ojamaa hästi publiku janu klatši ja lihtsa meelelahutuse järele ning nii sündiski tänapäevase Eesti seltskonnaajakirjanduse eelkäija “Reklaamiklubi”. Mati Eliste stammnaeratuse saatel pobisesid vabrikudirektorid ja kolhoosiesimehed otsesaates oma edusammudest, näidates taustaks uusi vupleid ja kummimänguasju, mis küll vaatajal suu vett jooksma panid, kuid millest paljud müüki ei jõudnudki.

Erinevalt tänapäeva Kroonikas ülesastumisest maksid aga tollased avaliku elu tegelased oma edevuse korralikult kinni, kuna paljusid edukaid Eesti NSV firmasid ühendanud “Reklaamiklubi” iga liige maksis ERFile kopsakat liikmemaksu. Selle eest said vabrikumehed käia külakorras telekas oma ettevõtmisi kiitmas, aasta lõpul ­terendas aga võimalus viia oma proua Lillepaviljoni unistuste ballile – otsesaatena üle kantud ERFi aastavahetuse tele-show’sse. Seda vaadati kodudes, nina vastu ekraani, nagu nüüd presidendi vastuvõttu.

Siiski polnud vabrikumeeste enesekiitmine ja uudiskaup see, mis “Reklaamiklubist” Eestimaa kõigi aegade populaarseima telesaate tegid (vaadatavus olla olnud koguni 72% televaatajate ül darvust). “Reklaamiklubis” esinesid oma uusimate lugudega pea kõik popimad lauljad ja bändid ning huviga jälgiti ka tuntud inimeste reisimemuaare, mida ilmestasid hägused ORWO diapositiivid.

Kuna tavaline televaataja nägi välismaast vaid und, siis kuulati, suu lahti, kuidas Eri Klas palmide all luksushotelli basseinis tõmmude kaunitaridega suples või kolhoosiesimehed Kuubal kunstseemendusega tutvusid.

Kui aga kaamera ette istusid õhtu suured staarid Kärna Ärni, ­Eliisabet Jõhvi või dr. Baskin koos dr. Everiga, siis kangestus nii esimene kui ka ­teine Eesti teleri ette ootusega, missugune vopsukene sedapuhku nõukogude korrale antakse.

Kuigi naljad ise kuulusid tavaliselt kommunaalhuumori valda, olid need siiski vähesed hetked, mil tollast elu-olu pilata julgeti. Seepärast oli “Reklaami­klubis” nähtu järgmisel päeval töökohtades oluline jututeema, Reklaamfilmis oodati aga pinevalt, kas Peedu kutsutakse ETV direktori juurde vaibale aru andma või läheb pauk sedapuhku mööda.

Arvestades “Reklaamiklubi” tähtsust Reklaamfilmi visiitkaardina, on kunstnik Liina Tepand ühe näitusesaali kujundanud tolleaegse “Reklaamiklubi” šniti järgi – pehmed Kooperaatori toolid ja ruuduliste linadega kaetud lauad. Just sellises atmosfääris istusid kohvitassi taga need õnnelikud, kes olid suutnud end tutvuse kaudu sokutada saatesse plaksutama ning samas ka uut soengut näitama.

Helde palgamaksja

Kui arvestada, et parematel aastatel toodeti ERFis lisaks “Reklaamiklubile” ja teistele tele- ning raadiosaadetele ka kaarega üle 300 reklaamfilmi aastas (­ERFil olid oma filiaalid ka Moskvas, Leningradis ja Riias), millele lisandusid slaidiprogrammid, kontserdid ja show’d, siis võib vaid ette kujutada, kui kergelt raha ERFis liikus. Tõsi küll, teatud kirjutamata reeglid olid siiski olemas ja väljapoole ei tohtinud liiga suurt teenistust näidata.

Kui ma noore mängijana hakatuseks usinasti stsenaariume kirjutada vuhistasin ja sissejuhatusena pistsin esimese kuupalgana taskusse umbes kümme korda rohkem kui mu kauplusejuhatajast ema, siis kutsus Ojamaa mind vaiba­le ja andis märku, et nii suur kuutasu on noorele mehele liiast. Kuna ma otsustasin jäärapäiselt seda mitte jagada, pidin edaspidi hoogu tagasi hoidma ning jälgima, et teenistus jaguneks kuude lõikes ühtlaselt ega ületaks teatud tundelist nivood.

Arvestades toodangu mahtu, oli ­ERFi koosseisuline töötajaskond suhteliselt väike. Suur osa tööst tehti ära projektipõhiselt, kasutades teiste firmade, eeskätt ETV, Eesti Raadio ja Tallinnfilmi parimaid tegijaid.

Et palgamaksjana oli Ojamaa helde, siis polnud ime, et ERFile tegid kaastööd pea kõik Eesti tuntumad kino- ja telemehed, alates Valdo Pandist, ­Andres Vihalemmast ja Toomas Ubast, lõpetades Andres Söödi, Arvo Iho, Peeter Simmi ja Peeter Urblaga. Rääkimata Eesti armastatumatest näitlejatest ja muusikutest, kes olid ERFi saadetes ja filmides igapäevased külalised. Mõni neist oli oma reklaamirolliga nõus vaid tingimusel, et venekeelne filmirull kaob üleliidulise ministeeriumi riiulile ning Eestis seda kunagi ei näidata.

Arukate inimestena taipasid kinomehed hästi, et nõukogude viljastavates tingimustes polnud nende reklaamiloomingut tihti kellelegi vaja. Seepärast eriti nahast välja ei poetud – enamasti tehti töö ära kohusetundlikult, kuid erilise kireta.

Välja arvatud muidugi juhul, mil osav toimetaja oli sättinud filmivõtted Kaukaasia suusakuurordisse või Musta mere äärde. Mäletan, et kord sain kõne nädalaks ajaks Odessasse filmivõtetele lennanud tiimi direktorilt, kes paar päeva enne kojulendu palus mul filmitava oopuse stsenaariumi tema töölaualt kolleegide tähelepanu äratamata “diskreetselt” üles otsida ja telefonis ette lugeda. Võis ainult aimata, kui lõbusalt seltskond seni oli “võtmist” korraldanud.

Tagantjärele tundub muidugi hämmastav, et sihtrühmadest, GRPdest ja üleüldse turundusest ei teadnud keegi ööd ega mütsi. Tihtipeale andis tellija lihtsalt kauba ning raha ja palus teha toreda reklaami. “Tore” oli reeglina see, mis tempokas ja lõbus.

Nii mõnigi kord tõi tellija häbelikul moel kaasa ka enda kirjutatud stsenaariumi, kuna honorari ihaldas ka tema. Pealegi oli see raha, millest reklaamiosakondade juhtide ülemused ega abikaasa ei teadnud. Raadioreklaame kuulas tellija enamasti esimest korda eetris, kuna tihti ei kooskõlastatud isegi käsikirja, valmis reklaamist rääkimata. Kuna ka tsensor GLAVLIT ei tundnud reklaami vastu huvi, siis lasti fantaasial lõbusasti lennata.

Autoriõigus oli tundmata suurus. Kui maailma reklaamiajaloos on biitlite muusika suudetud hirmsuure raha eest hankida vaid paari reklaamklippi, siis ERFi filmides laulsid Lennon & McCartney tegijates süümepiinu tekitamata. Raudne eesriie hoidis autoriõiguste sissenõudjad turvalises kauguses.

Jäädavalt kadunud haltuura

Praegu hingavad mitmed staažikad kinomehed kergendatult, teades, et nende haltuura on jäädavalt kadunud või kui midagi ongi alles, siis vähemasti ei aima keegi nende autorsust.

Samas koorub siit välja vastus küsimusele, miks ERFi hiigeltoodangust nii imevähe on säilinud. Eesti Reklaamfilmi igapäevast tööd ei väärtustanud ei reklaamide näitajad (TV, raadio), tellijad ega ka tegijad ise. Valdav osa reklaamifilmidest kõduneb üle kümne aasta prügimäel.

Vaid noorte neidude paljasse ihusse kiindunud Harry Egipt, keda mõned kolleegid tol ajal tiba kohtlaseks aktivistiks pidasid, hoidis oma taiesed alles ning on nüüd saavutanud legendaar­se kuulsuse.

Näituse kuraator Maria Mang on suutnud kokku koguda umbes 60 minutit ERFi toodangut – TV-saadetest saab vaadata aia- ja kokasaadet ning ülevaadet lillepeost, reklaamfilmidest lisaks juba tuntud Egipti rullile ja Pärna Cannes’i pronksile ka kogumikku Riiklikule Kindlustusele tehtud filmidest.

Arvata on, et viimased on säilinud vaid tänu kohusetruule kindlustustöötajale, kes tellitu kenasti riiulile pani. Esimeses saalis on väljapaneku taustaks mängimas ka raadioreklaamid ning katkendid ERFi rahastatud raadiosaadetest.

Oma isik igaks elujuhtumiks

Oma tegevusaja kõrghetkeks muutus Eesti Reklaamfilm nii suureks ettevõtmiseks, et miski ei paistnud tema jaoks võimatu. Kuigi peadirektor ise hõljus aeg-ajalt roosades unistustes, jõudsid paljud esimesel pilgul utoopilised mõtted siiski ellu ja tõid ka esialgsetele skeptikutele tunnustust.

Tol ajal oli uus võlusõna “video” ning Soome vahel kurseerinud laevale Georg Ots osteti kalli valuuta eest poolproff videokaamera JVC. Ojamaa laenas selle “korraks” ERFi, kuid kui meremehed tahtsid oma varandust tagasi saada, siis oli kas metallukse võti kadunud või polnud peadirektorit parajasti kohal.

Peagi hangiti miskitpidi ka U-matic videomakk ning videofilmide tootmine võis Reklaamfilmis alata. Tegelikult monteeriti küll suur osa videotoodangust salamahti öösiti ETVs sealsele töötegijale “otse” makstes.

Edasi oli juba loogiline samm Nõukogude Liidu esimese video-ühisfirmani ERF Video SP, mis hiljem Maurumi kaubamärki kandis ja mille Rein Karemäe soome-poolse partneri meelehärmiks oma perefirma taskusse voltis.

Kuna kõik ei mahtunud meepoti äärde, siis tekitas ERFi fenomen vastakaid hinnanguid. Firmat imetleti, kadestati ja vihati. Isekeskis imestati, kuidas küll Eesti Reklaamfilmil õnnestub kesk nõukogulikku vaesust ja reglementeeritust teha seda, millest teised ei julge unistadagi.

Vastus peitub lisaks osavalt väljakaubeldud eriõigustele ja hakkajale kollektiivile ka suuresti Ojamaa enda isikus: temas olid ühendatud nii lapselik optimism, piiritu energia ja kiindumus läänelikku hiilgusse kui ka oskus olukorda kainelt hinnata ning end ootamatuste vastu kindlustada.

EKP ideoloogiabossi Rein Ristlaane abikaasa kirjutas Tallinna Kaubamaja reklaamiosakonna juhatajana ise enamiku Kaubamaja reklaamide stsenaariumid ning sai ERFist honorari. Tõsi küll, ta oli sümpaatne inimene ega pahandanud kunagi, kui tema poolt toodud käsikirjad prügikasti visati ja võtteplatsil sootuks uus lugu improviseeriti.

ERFi töötajate nimekirjas figureeris terve hulk võimumeeste naisi ja lapsi, sekka mõni KGB-süsteemi hästi tundev töötaja – oma isik igaks elujuhtumiks. Mõni neist oli täiesti asjalik töötegija, mõnd nähti harva või mitte kunagi.

Peedu teadis hästi, et enamik parteibosse olid tegelikult tavalised surelikud, kes armastasid meelt lahutada, kelle lapsed kaifisid tagatoas Michael Jacksonit ja kelle naised unistasid kuldsetest sukkpükstest. Hoides nendega häid suhteid, hankis Ojamaa oma firmale paremad turvajad, kui seda oli Riiklik Kindlustus (tegelikult üks ERFi suuremaid kliente).

Tähelennu lõpp

Vaadates muuseumisaalis värelevaid vanu reklaame, meenub mulle see entusiasm, millega suur kombinaator Peedu Ojamaa unistas hetkest, mil raudne eesriie avaneb ning ERFi andekad (kuid odavad) reklaamitegijad hakkavad rumalatele (kuid rikastele) kapitalistidele toredaid reklaame valmistama.

Ilmsesti meie kõigi jaoks üllatusena eesriie kukkuski, kuid tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks: tärkav eraettevõtlus vabastas hinnakujunduse, telejaamad hakkasid ise reklaamiraha sisse kasseerima ja ettevõtjad ei näinud enam vajadust “Reklaamiklubile” obrokit maksta. Reklaamitegijad ei vajanud enam Peedu erihinnakirja palga maksmiseks ning pudenesid nobedasti laiali – kes oma firmasse, kes kommertstelevisiooni, kes hoopis muule alale.

Mõneti üllatav oli ehk see, et Ojamaa ise ei suutnud uute tuultega kaasa minna. Küllap oli osalt põhjuseks ka see, et tema unistused olid juba mõnd aega hõljunud reklaamfilmide tootmisest kõrgemal, ulatudes isegi F1 võistluste korraldamiseni Kloostrimetsa mändide all. Samal ajal kahanesid aga nii firma hiilgus kui ka bilanss nagu kevadine lumi ning 1994. aastal pidid ERFi allesjäänud töötajad firma maksejõuetust tunnistades pankrotiavalduse sisse andma.

Viimased lattu jäänud filmirullid kanti prügimäele ning eduloole pandi hale punkt aastal 1996, mil Rahandusministeerium Eesti Reklaamfilmi formaalselt likvideeris.

Maarjamäel olev näitus on kena meenutus nii omaaegsetele televaatajatele, kelle jaoks ERF avas keset halli argipäeva värvilise kommertsmaailma peibutava aknakese, kui ka kõikidele nendele sadadele, vahest isegi tuhandetele inimestele, kes ERFiga enam kui kahekümne aasta jooksul koostööd tegid ja kellest paljudele polnud see mitte ainult priske lõbus leivakannikas, vaid ka hüppelaud edasisse ellu. Ennekõike on see aga ausammas nüüd pensionipõlve veetvale, kuid kuuldavasti veel hiljuti usinasti oma netiportaali puššinud Peedu Ojamaale, kes otse loomulikult on ise näituse väljapanemist konsultandina juhtinud. Kuidas siis muidu?

Ajaloomuuseumi, Filmimuuseumi ja Eesti Filmiarhiivi korraldatud ­näitus “Raha paneb rattad käima! Eesti Reklaam­film 40” on avatud Maarjamäe lossis kuni 2.3.2008 (K–P kl 10–17).

Ühe reklaamfilmi lugu

Leevendamaks kroonilist kaubapuudust, anti 80ndate keskpaiku Moskvast üleliidulistele suurettevõtetele korraldus alustada kiiresti ka laiatarbekaupade tootmist. Tupolevi lennukitehas leiutas partei käsku täites lahtikäiva alumiiniumpaadi, mis pidi tehasemeeste jutu järgi tuiskama mööda vett nii purjede, aerude kui ka päramootori jõul ning tagatipuks olema ka nõukogude puhkajale õdus öömaja.

Kõigest sellest lähtunud stsenaarium ja eelarve said Moskvas tellija poolt kiiresti kinnitatud ning peagi vurasid konstruktorid oma ilmaimega Tallinna. Siin tervitas neid Eesti Reklaamfilmi usin filmitiim eesotsas filmidirektor Jaak Annoki ja režissöör Peeter Simmiga, lisaks näitlejad ja muud asjapulgad.

Kinomeeste kohkumuseks osutus “kerge ja kompaktne” veesõiduk Moskvitši katusele kuhjatud näotuks hiigelsuureks pambuks, mille “kiire ja vaevatu” kokkupanek võttis konstruktoritelt endilt peaaegu terve päeva. Kui monstrum lõpuks Pirita jõele tariti, ilmnesid uued probleemid. Kogu kupatus lasi vett läbi ja ei kippunud kuigi nobedalt edasi liikuma. Pärast pikka katsetamist otsustas Simm üritusele kinematograafilist hoogu anda ning sidus paadi Kalevi jahtklubist laenatud mootorkaatri sleppi. Edasi tuli vaid jälgida, et hoog liiga suur ei saaks – muidu oleks õnnetu lootsik ära uppunud.

Järgmisel päeval toimetati paat Viru hotelli kõrvale basseini, kus Simmi hea sõber Arvo Kukumägi “ööbijat” etendas. Linnaelanikel oli nalja nabani, kui telgiuksest välja astunud Kuku vette sulpsas.

Monteeritud ja helindatud filmi sõideti üle andma Moskvasse, kus selleks oli üüritud 35 mm projektoriga kinosaal. Kokkulepitud ajaks oli vaatajaid nagu murdu – lisaks ülemustele olid “kinno” tulnud ka raamatupidajad ja muud tegelased, et Pribaltikas valmistatud filmi esilinastusest osa saada. Kui minutiline filmike filmilinalt läbi tuiskas, oli seltskond rabatud. “Ja kõik?” küsiti imestunult. Tellija rollis olnud reklaamiosakonna juhataja kargas püsti ja esines kõnega “moodsast lähenemisest reklaamikunstile”, mis seltskonna maha rahustas.
Pärast mitmekordset vaatamist jäi auditoorium “novaatorliku teosega” väga rahule ning direktor pidas pika tänukõne, kiites nii reklaami tegijaid kui ka konstruktoreid, kelle loomingut ta arvatavasti esimest korda “in action” nägi. See, et purjepaat kihutas filmis, nina püsti, tuule suhtes täiesti ebaloogiliselt, ei torganud kellelegi silma, nii nagu ka see, et “kompaktsuse huvides” oli Mosse katusel vaid pool paati. Seansi lõppedes tuli üks Tallinnas käinud leiduritest filmimehi tänama: “Aitüma, vennad! Välja aitasite!”

Karta on, et Tallinnas seigelnud imepaat ei jõudnud kunagi seeriatootmisse ning mõistatuseks jääb ka see, miks selle tarvis reklaamfilmi üldse vändati. Tollele ajajärgule iseloomulikult ei tundnud keegi selle vastu ka erilist huvi. Telliti, järelikult tuli tore film vändata ja see tellijale maha müüa. Mis elu reklaam edasi elas, kui üldse elas, jäi tegijatele tihti saladuseks.

Eesti Reklaamfilm alustas tegevust aastal 1967. Pankrotti läks;ette­võtmine aastal 1994, kaks aastat hiljem likvideeriti ERF;formaalselt.

Viljakamatel aastatel tootis ERF üle 300;reklaamfilmi aastas tellijatele üle Nõukogude Liidu. Aastal 1983 tuli;vabrikust rekordiline 394 reklaamfilmi.

ERF tootis ETV-le muu;hulgas telesaateid “Reklaamiklubi”, “Horoskoop”, “Vaata kööki!”, “Vaata;aeda!”, “Jupiter”, “Maiasmokk”, “Kokteiliõhtu”, “Stopp”, “Ringliiklus”,;“Mootorite maailmast” ja mitmeid televiktoriine – “Trips-traps-trull”,;“Targem annab järele”, “Küsida võib kõike”, “Kes vastab paremini?”,;“Kes keda?”. ERFi esimene telesaade “Must käsi” oli eetris;asutamisaastal 1967.

Eesti Raadios kõlasid ERFi saated;“Meelejahutaja”, “Kasiino”, “Kultuurikaja”, “Hommikukaja”, “Pühapäev;stereoraadios” ja spordiülekandeid.

ERFi egiidi all tegutsesid ansambel Kukerpillid (pildil) ja tantsurühm Palestra.