Eestlanna ja ajurveda

Kaia-Kaire Hunt püüab ühitada siinset tervisenõustamist iidsete mägirahvaste tavadega ning on avastanud, et tasakaal nende vahel on loodav.

Et tubli meditsiiniõde võiks otsustada ärimaastikule siirduda, tundub millegipärast vähem hämmastav kui see, et tubli ärinaine siirdub õendust õppima.

Kaia-Kaire Hunt viitab oma kogemusele – ei midagi kummalist, kõik on täiesti loogiline. Tee terviseteemadest huvitumiseni on olnud pikk ja toetub paljus ka isiklikule läbielamisele: kui naine seljavaludega neuroloogi juurde sattus, nõudis arst viivitamatut operatsiooni. Patsient puikles vastu ja palus pisut mõtlemisaega, lootes leida mõne teise, operatsioonist leebema võimaluse selga ravida. Manuaalteraapiad, osteopaatia, massaažid, refleksoloogia … Ehkki raviarst seda heaks ei kiitnud, otsustas Kaia-Kaire südant ja omandatud teadmisi järgida ning oma teed käia.

„Mul oli õigus,” sedastab naine ajas tagasi vaadates. „Ma uskusin teadvat, mida ma endaga teha lasen ning ma ei eksinud. See omakorda andis mulle julgust hakata meditsiini vastu senisest veelgi enam huvi tundma. Tahan õppida tervisenõustajaks – on palju infot, mis on nii lihtne, et sellest enamasti ei räägita, ent mis võiks aidata paljudel inimestel elada kvaliteetsemat ja tervemat elu.”

Ajurveda tee algus

Lihtsate lahenduste tee algas Kaia-Kaire jaoks kaugetelt ja eksootilistelt maadelt – Tiibetist ja Nepalist, kus naine lastehaiguste ravi praktikal käis. Sealt sai alguse ka üks tema ärisuundi: Himalaya kosmeetikatoodete Eestisse toomine. Himalaya kätkeb Kaia-Kaire jaoks lisaks puhtale ja kvaliteetsele ilutoodangule ka teistmoodi mõtlemist.

„Tiibet ja Nepal, muutsid mu mõtlemist, õigemini aitasid mul oma mõtetele tausta leida. Elatustase on seal oluliselt kehvem kui Euroopas, kuid need haigused, mis on siin sagedasemad surmapõhjused, seal ei tunta. Praktiliselt puuduvad südame- ja veresoonkonna haigused, puudub diabeet, ka vähk on üliharuldane. Suitsiide ja üldse vaimse tervise probleeme on ääretult vähe. Depressioon on pea tundmatu sõna. Tõsi, infektsioonhaiguste ennetuses ja ravis ning õnnetusjuhtumite ravis on nad Euroopaga võrreldes lapsekingades. Hakkasin mõtlema, kuidas saaks teha nii, et ka siinsed inimesed võiksid olla tervemad, kuidas saaks vähendada krooniliste haiguste teket ja nendesse suremust …”

Mägirahvaste ajurveda meditsiin on Kaia-Kairele huvi pakkunud sealtmaalt, kus ta sellega esimest korda kohtus. Võõrapärase nimetuse taga seisnevad eluviis ja ravimeetodid on umbes sama vanad nagu Hiina meditsiin – nelja-viie tuhande aastaga on iidsed teadmised põlvkonnalt põlvkonnale üle antud ning seniajani kasutusel.

Ajurvedaliku elustiili põhimõtted on ülilihtsad, olles kohandatavad ka läänelikku igapäevaellu – õige toitumine, piisavalt liikumist, stressivaba hingeseisund.

Mõõdukus söögilaua ääres

Kui vähearenend maid kummitab näljaoht, siis arenenumates riikides on ohuteguriteks pigem vale toitumine ja ülesöömine.

Kaia-Kaire Hunt kinnitab, et toitumisrežiimi kordaseadmiseks pole kindlasti vaja kaugele sõita – isegi ajurvedalikud printsiibid on rakendatavad siinsamas. Tuleb ainult veidi mõelda ja tahta neid rakendada.

„Inimene võiks olla oma keha ja vajadustega kontaktis ning suuta hinnata, mida ta vajab ning kui palju ta vajab.”

Toitu hinnata on tegelikult imelihtne. Tasub jälgida kas või väikeseid lapsi, kes tegelikult päris hästi teavad, mis neile hea ja sobiv on ning kuidas seda testida. Nii näiteks tasuks enne järjekordset söögikorda võtta hetk, et sööki kõigepealt vaadata – kas a ntud toiduained üldse tekitavad isu. Kui toidu lõhn on mingil põhjusel vastumeelt (liiga rasvane, liiga hapu vms) – ka see annab märku, et keha ei ole  valmis seda toitu hetkel omandama. Kolmas etapp on maitsmine – toit peab meeldima, kindlasti ei tohiks süüa vaid selleks, et täita kõhtu ja koguda nn ballasti – söök peab maitsema ja olema meeldiv ning kindlasti peab peale söömist jääma hea tunne.

Ka aastalõpu pidulauad ei ole mõtlevale inimesele liiga suureks katsumuseks, usub Kaia-Kaire. „Ei pea ju sööma rohkem, kui organism vajab. Samuti ei pea sööma kõiki toite segamini. Üksnes fakt, et toit on laual, ei peaks panema kedagi endale söömisega liiga tegema.”

Vabadus liikumisel

Kaia-Kaire tunnistab, et armastab liikumist – lisaks sellele, et see on kehale tervislik, aitab see ka mõtteid koondada ning vaimu värske hoida.

„Trennis käia on tore, aga mitte alati pole selleks aega või võimalust. Ja polegi vaja – organism saab oma liikumisvajaduse kätte ka jalutuskäigust pargis või metsas. Veidi võimelda, venitada ja lihtsamaid joogaharjutusi saab teha ka kodus, ilma et selleks kuhugi minna tuleks või hinnalist treeninguvarustust vaja oleks. Jälle sama printsiip, mis söömisegagi – kui ma tunnen ennast ja tean, mida ma vajan, saan ma seda ka endale lubada. Võimalused on ju siinsamas, igaühe käeulatuses.”

Helgus mõtlemisel

Ajurvedalik eluviis väärtustab keha ja vaimu võrdselt – üks saab korras olla ainult siis, kui seda on ka teine.

Kaia-Kaire Hunt on veendunud, et ehkki eksootilised reisid on teda meelerahu leidmisel aidanud, saab helguse ja rahu leida ka kusagile kaugele sõitmata.

„Nii palju on kinni inimese enese mõtlemises ning tema suhetes teistega. Seda, mida me välja anname, seda saame me ka tagasi – seega võiks püüda enesest välja anda võimalikult palju head. Lõppeks on  kõikide ajas vastu pidanud filosoofiate suured tõed taandatavad lihtsale tõdemusele – kohelgem teisi inimesi nii, nagu me tahame, et nemad meid kohtleksid. Seda nii eraelulistes suhetes kui ka äris. Kui seda järgida, siis on kiire tulema avastus, et tõepoolest – enamik inimesi ongi meeldivad. Inimene saab elada oma elu ning järgida oma teed ilma väikeste süümepiinade ja väiklaste muredeta. Lihtne on seda järgi testida – kui oled teinud väiksegi heateo, ütelnud kellegile midagi ilusat – peale seda muutub ka enda meeleolu hoobilt paremaks. Ehkki Kaia-Kaire Hunt armastab Aasias reisida, näeb ta oma tulevikku pigem Eestis – just siin tahab ta kogutud teadmisi kasutades inimestele abiks olla.