17.01.2008, 00:00
Vabadus ja rist
Eestis on lahti ristisõda. Sõditakse väärikaima sümboli Vabadusristi vastu, mõistmata samas, mida see üldse tähendab.
On suisa uskumatu, millist jama on viimasel ajal Vabadusmonumendi kohta
kirjutatud ja räägitud. Eriti häirib see, kuidas on mindud mitte
monumendi kontseptsiooni, vaid sümboli enda – Vabadusristi kallale.
Õigemini, sõna on võetud risti kohta üldse ja sellest
on saanud lausa paaria.
Nii näiteks kunstnik ning
õppejõud
Raoul Kurvitz
leiab, et
võidusamba tipus oleva Vabadusristi sarnasus natside raudristiga
võib hakata välismaalastes küsimusi tekitama. Endisele
haridusministrile
Peeter Kreitzbergile
aga ei meeldi
ristimotiiv seetõttu, et ristiusk toodi Eestisse vägivaldselt.
DJ Chris Long
ile on rist suisa rõhumise sümbol ja
piinamisvahend. Need arvamused ühendab ilmekalt arhitektuuritudeng
Jaan Kuusemets
: “Vabadusrist lihtsalt ei ole selline
sümbol, mis kogu Eesti rahvast ühendaks ning inspireeriks. Kauges
minevikus on ristisõdijad ning hilisemad orjastajad põhjustanud
liialt palju valu ja kannatusi, et rist võiks kogu Eesti jaoks olla
tõeliselt hea ning helge sümbol.”
Need inimesed,
kes nii julgelt häält tõstavad, võiksid siiski
kõigepealt endale selgeks teha, mida rist tähendab maailmakultuuris
ja eestlaste maailmapildis. Rääkimata veel sellest, mida
sümboliseeris Vabadusrist eestlastele eelmise iseseisvuse päevil.
Siis ehk jäävad tulemata nii rumalad võrdlused, et
Vabadusrist justkui sarnaneks natside raudristiga.
Ürgne kaitsemärk
Rist sümboliseeris
vanades kultuurides maailmakõiksuse ühtsust, kätkedes endas
nelja ilmakaart, nelja aastaaega ning nelja ürgainet tuld, õhku,
maad ja vett. “Nii täiuslikku vormi kandev märk sai enesele au
hakata väljendama elu kestmiseks olulisi püsiväärtusi,
milleks olid päike kui kõige elava looja ning tuli kui päikese
poeg ja saadik maa peal,” kirjutab risti kohta kunstnik
Heinz
Valk
raamatus “
Rist ja raud
”. Üks
tuntumaid päikese märke ongi rist sõõris ehk ratasrist,
mida kasutasid paljud rahvad, ka eestlased.
Eestlane tundis
risti juba umbes 2500 aastat tagasi, seega ammu enne ristiusku. Ka eestlasele
oli rist eelkõige maagiline kaitsemärk, mida läbi aegade kanti
ehetena või lõigati-raiuti esemetesse. Rist oli seetõttu
üks levinumaid eestlaste peremärke, millega märgistatud esemed
näitasid ühelt poolt eseme kuuluvust, teisalt aga kaitsesid kurja
jõu eest.
Rist saatis siinset inimest kaitsjana juba sünnist
saati. Nii tehti kätkile kohe pärast lapse sündi ristimärk
peale, et vanapagan ei tuleks last vahetama või et nõidus lapse
peale ei hakkaks.
Kui pruut uude kodusse läks, siis enne, kui ta
uksest sisse astus, moodustati mõõkadega ukse kohal
ristimärk. Niisamuti tehti, kui pruut loomalauta läks.
Mõõkade ristamine pidi kurjad vaimud põgenema sundima.
Risti kasutati ka ravimisel. Nõiasõnu haigele lausudes tehti ikka
ristimärk, luumurru puhul aga haige koha peale koguni seitse risti. Nii
tohterdati loomigi – kui hobust vaevas luupainaja, seoti talle pihelgast
valmistatud rist seljale. Üldse püüti loomi ristiga kurja silma
ja haiguste vastu kaitsta. Näiteks Hiiumaal ja mujalgi lõigati
härjaikkele tihti ristimärgid.
Surma puhul oli
ristimärgi ülesanne ikka ja ainult kaitsta. Surija talla alla tehtud
kolm risti pidid teda kaitsma põrgusse viimise eest. Samas kaitsesid
ristimärgid omakorda elavaid – et surnu ei tuleks
kodukäijaks.
Kaitseks kurjad
e vaimude ja õnnetuste vastu kandsid eestlased risti ehtena iidsetest
aegadest peale. Väga kaunid ristimotiiviga emailitud sõled on
säilinud juba keskmisest rauaajast. Viikingiajal 10. ja 11. sajandil
muutus ristiamuleti kandmine Eestis üha laialdasemaks. Siit on leitud nii
hõbedast kui ka pronksist riste, samuti ümmargusi ristimotiiviga
kaunistatud hõbedast ripatseid. Kuigi nende ehete kandmine hoogustus
Eestis ristiusu tulekuga, oleks väär neid pidada pelgalt ristiusu
sümboliteks. Tollasele eestlasele oli ja jäi rist ikkagi eeskätt
amuletiks. 15. sajandist on näiteks säilinud hõberiste,
millele on kujundi väe suurendamiseks graveeritud veel mitmesuguseid
maagilisi märke.
Rist saatis eestlast kaitsjana vaat et
kõikjal tema töödes-tegemistes. Majaehitusel raiuti rist palgi
otsa või nurkadele kaitseks tulekahju vastu. Enne kui leib pandi ahju,
tehti leivalabida kohal käega rist ning muidugi leib ise varustati
ristimärgiga – et see hästi kerkiks ja leivajätk ei
kaoks. Rääkimata sellest, et põllu kündmisel ega
külvamisel ei saadud ristita hakkama. Ja vee puhtuse kaitseks
raiuti ikka rist kaevuraketesse.
Niisiis oli risti tähendus
meie esivanematele hoopis vastupidine, kui seda püütakse praegu
ühenduses Vabadussambaga näidata. Rist ei sümboliseerinud piinu,
valu ja kannatusi, vaid hoopis kaitses eestlast nende eest.
Vabaduse sümboliks
Vabadussõjas ja sellele
järgnenud kümnenditel sai just rist eestlasele võimsaks
vabaduse sümboliks. 1919. aasta algul meie ühe tippkunstniku
Nikolai Triigi
kavandatud Vabadusrist on Eesti
väärikaim ja üks kaunimaid teenetemärke üldse. Kuigi
Vabadusristi annetati ka sõjaliste ja tsiviilteenete eest, anti enamik
riste ikkagi lahingus üles näidatud vapruse eest. Seetõttu
sobis Vabadusrist oivaliselt sümboliseerima eestlaste
vabadusvõitlust, ja seda mitte ainult Vabadussõjas.
Seda tõestab seegi, et ka pärast iseseisvuse kaotust kasutati
Vabadusristi või selle südamikku sümboliseerimaks
võitlust Eesti vabaduse eest. Soomepoisid ehk Soome armee 200.
jalaväerügemendis (JR 200) võidelnud eestlased võtsid
1944. aasta mais kasutusele Vabadusristi südamiku kujulise
rinnamärgi. Vabadusristi südamik oli ka Saksa armees võidelnud
Eesti Leegioni sümbol – seda kanti lõkmel ja see ehtis
lippu.
Kahjuks on ka mitmed meie tublid kunstiteadlased astunud
ekslikku rada, paigutades Vabadusristi – see on ju ikkagi rist! –
üheselt ja ainult kalmistule. Nii arvab Arhitektuurimuuseumi direktor
Karin Hallas-Murula
, nii kirjutavad kunstiteadlane
Juta Kivimäe
ja filmimees
Tõnu
Virve
: “Vabadusristi motiiv peaks paiknema rahvuslikul
sõjaväenekropolil.”
Ei, Vabadusristi koht pole kunagi
olnud kuskil kalmistul – Vabadusristi võttis Eesti rahvas kui
vabaduse sümboli omaks ja austas seda. Aastast 1929 korraldati Eestis
Vabadusristi päevi, millel peeti meeles Vabadussõja kangelasi. Need
ei olnud vaid sõdurite pidupäevad, see oli pidupäev tervele
rahvale.
Eriti suurejoonelised pidustused olid mais 1934, kui
tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli lipuehtes ja
kõikjal toimusid mälestusüritused. “See rist kehastab
meie vabadusvõitlust täies ulatuses,” ütles siis
kindralmajor Gustav Jonson. Kindlasti sobib Vabadusrist kehastama ka
järgnenud aegade võitlust Eesti vabaduse eest, mis
lõppes riigi ja rahva taasiseseisvumisega.
Paremat
ja li
htsamini mõistetavat vabaduse sümbolit meil pole. Ärgem siis
selle kallal ilkugem. Mõelgem hoopis, kuidas seda kõige
väärikamal ja kaunimal moel monumenti jäädvustada.