17.01.2008, 00:00
Prantsuse presidendi tüdruk
Prantsuse president Nicolas Sarkozy (52) ja lapseootel ekssupermodell Carla Bruni (40) abielluvad veebruaris.
Kui kokku saavad mees, kelle käes ülim poliitiline võim, ja
naine, kes esindab elukutseliselt ülimat ilu, ja nende vahel tekib
elekter, siis maailm reageerib irratsionaalselt, seljaaju tasandil. See on
seebiooper, arhetüüpe puudutav ja peaaegu uskumatu muinasjutulik
lugu: Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy ja ekssupermodelli-lauljatari
Carla Bruni äkiline suhe ja ootamatu plaan abielluda veebruari
alguses, pärast paarikuulist tutvust, on pannud alates detsembrikuust
kihama kogu maailma. Siin on olemas Hollywoodi stsenaariumi kõik
elemendid, kindlustamaks kassahitti: peale võimu ja ilu veel ka palju
raha ja kuulsust.
Carla Bruni teenib aastas umbes 7,5 miljonit
dollarit ning on tuntud Põhja-Itaalia tööstusperekonna Bruni
Tedeschi pärija. Lisaks on tal kuhjaga suhtekapitali, aastatepikkune lugu
Mick Jaggeriga, episoodid Eric Claptoni, Kevin Costneri ja Donald
Trumpiga. Neil päevil lisandus loosse veel üks vürtsikas detail:
52aastase, äsja oma naisest lahutanud Sarkozy ja 40aastase, kuuese poja
ema Carla Bruni kiirustamise taga on lisaks kõigele beebiuudis.
Selle avalikkusele kirena välja mängitud suhte taga
võib muidugi kahtlustada mõlemapoolset külma kalkuleerimist,
soovi teenida vastavalt poliitilist või loomingulist profiiti: president
Nicolas Sarkozy populaarsus on madalam kui kunagi varem, olles langenud alla 50
protsendi. Eriti on endine karm, mässavate immigrantidega otsustavalt
ümber käinud Prantsuse siseminister pärast presidendiks
saamist 2007 suvel kaotanud meeskodanike hääli. Avalikkuse
ette ilmumine sellise – küll vananeva, ent siiski heas vormis
seksikiisuga, kelle välimuses on muide nähtud ootamatut sarnasust
Cecilia Sarkozyga, tõstab kindlasti presidendi aktsiaid Prantsuse
meeste silmis (kuigi mõningatel hinnangutel langetab neid veelgi, niigi
on Sarkozyd süüdistatud liigses le bling-bling’i
armastamises).
Carla Bruni viimane, ingliskeelne plaat
“No Promises” ilmus 2007 ning on mõeldud
läbilöögiks ingliskeelses maailmas. Pole kahtlustki, et
huvi plaadi vastu kasvas hüppeliselt pärast suhteuudiseid (ja isegi
Eesti Ekspressi hea maitse etalon Siim Nestor kuulas plaati, sest sai
ülesande sellest kirjutada!).
Et Carla Bruni ja Nicolas
Sarkozy käivad, avastas maailma press detsembris, kui president viis oma
uue tüdruksõbra Pariisi Disneylandi, kaasas lapsed. Kui suhet
oleks tahetud hoida salajas – ja Prantsuse võimuringkondades on
salajased suhted traditsioon –, poleks sellist demonstratsioonesinemist
kindlasti toimunud. Et asi on ametlik ja tõsine, sai kinnitust,
kui paar käis koos Jordaanias kuningas Abdullah II visiteerimas.
Carla Bruni kuulub modellina samasse põlvkonda ja suurusjärku
Naomi Campbelli ja Kate Mossiga. Ta sai kuulsaks 19aastaselt
kui Guessi firmanägu. Modellindusse suundus rikka
suguvõsa privilegeeritud tütar pärast tüdimust kunsti- ja
arhitektuuriõpingutest Pariisis. Pärast modellikarjääri
lõpetamist kadus ta paariks aastaks, et tulla tagasi areenile laulja ja
laulukirjutajana. Tema debüütalbumit aastast 2002, mille muusikapress
tegi alguses maatasa – “Quelqu’un m’a dit”
(“Keegi rääkis mulle”) – müüdi
kaks miljonit. Juba võrreldi Carlat näiteks kuulsa laulva modelli
Nicoga, kes lisas Velvet Undergroundile fataalset kõla. Kuigi Carla on
modell nagu Nicogi, ja mõlemad avastasid oma lauljaande ootamatult, pole
Itaalia päritolu ja Prantsuse kasvatusega Carlas siiski Nico jahedat ja
õõnsaks võtvat Saksa kvaliteeti. Pigem sarnan
eb tema õrn, kähe, ent sugestiivne laulumaneer
(“mikrofon kurgus”) Françoise Hardyga.
Kuigi
püsima jääb kahtlus, et kui on nii palju raha ja nii pikad
jalad, võib hakata muu hulgas ka lauljaks, on Bruni Tedeschid
tõeline muusikapere. Carla isa Alberto tegeles ettevõtluse
ja kollektsioneerimise kõrval tõsiselt ka heliloominguga, tal oli
Torinos oma ooperimaja. Ning ema Marisa on kuulus kontsertpianist.
Alberto Bruni Tedeschi tohutu kunsti- ja antiigikogu läheb peagi
müügile Sotheby oksjonil, et rajada fond pere vanima poja, Carla
venna mälestuseks: Virginio suri 2007 suvel 46aastaselt raske haiguse
tagajärjel. Carla ja tema näitlejast õde Valeria ning
nende ema Marisa kavatsevad müüa ka Bruni Tedeschide suguvõsa
Piemonte lossi ja muu kollektsioonidega täidetud kinnisvara Itaalias ja
Prantsusmaal, mis on seotud paljude mälestustega.
Carla Bruni
maitse ja stiil on vastupidi tema ülevoolavatele peretraditsioonidele
üllatavalt lihtne nii elus kui ka muusikas: peaaegu meigita, eheteta,
minimalistlik; ka muusikas saadab ta end vaid akustilisel kitarril. Albumit
“No Promises”, mis sisaldab lugusid Audeni, Dickinsoni ja Yeatsi
luulele, aitas muu hulgas teha teine Mick Jaggeri ex-groupie ja eakaaslane,
samuti lauljana ja näitleja läbi löönud Marianne Faithfull.
Ta treenis Carla inglise keele hääldust ja olevat nõustanud ka
luule valikus.
Carla Bruni on uueks suhteks vaba, sest tema
abielu filosoof Raphael Enthoveniga, kes oli temast kümme aastat
noorem, lagunes mõni aeg tagasi. Nimetatud suhe sai muide alguse ajal,
kui Carla elas Raphaeli isaga, kirjastaja Jean-Paul Enthoveniga.
Mis puutub meestesse, siis on Bruni öelnud: “Kirg ei ole minu
puhul täpselt määratletav, ma ei vali mehi. Mis mulle meeste
juures meeldib, on tugev naiselik pool nende loomuses. Minu arust on naiselikud
mehed väga viriilsed ja macho’d väga haprad. Olla macho
tähendab kaitsepositsiooni.” Huvitaval kombel on Cecilia Sarkozy
pidanud oma mehe puuduseks just viimast.
Elu näitab, kas
eksmodellist, poptähest ja glamuurseid meessuhteid tähtsaks pidavast
Carla Brunist saab tõesti soliidne presidendiproua, kelle täita ka
vaikivad esindusfunktsioonid. Kui järele mõelda, siis sarnanebki ju
presidendi kaaskonnas mööda maailma ringi reisimine groupie elule,
mida Bruni harrastas, rännates omal ajal ringi koos Rolling Stonesiga.
Carla Bruni
“No Promises”
(Naïve, 2006)
Kui laulab Carla Bruni, peale tuleb uni. See äärmiselt humoorikas riim ei ole niisama nali – Bruni muusika on unelekiigutav. Tasane, delikaatne, sume ja tundeline, armas, väike, mõtlik ja jutustav. Tõepoolest on sobilik ta voodi äärele kitarriga istuma seada ja paluda uneks laulu laulda.
Selles turusegmendis – naisterahvas, õrnad pillid ja õrnad viisid – on juba mõnda aega lämmatav ülepakkumine. Selliseid pehmeid, aga lugupidamist nõudvaid daame on muusikas väga palju: jazz’ilikke, sügavalt folgilikke, barokseid, avangardseid, rahvalikke etc. Ka Eestis.
Carla Bruni omapära on tema hääl ja julgus sellega hooletult ringi käia. Sageli ta pigem kahiseb, kui laulab, kopsud õhku täis. Mõnedel noodikeerdkäikudel haihtub ta hääl sootuks. Mõnes laulus on kuulda õrna röginat, justkui poleks ta viitsinud enne mikrofoni taha asumist end tühjaks köhida. Või siis kuuleb häälepealtes hädist kriiksumist. Nii õnnestub Carla Brunil erootikat külvata ka oma teisel ja ingliskeelsel albumil “No Promises”, ilma popmuusika kõige labasemale sensuaalsuse nupule “prantsuse keel” vajutamata.
Viisid siia plaadile kirjutas Carla ise. Kõik sarnased loiu temperamendiga lood, isetekkivate tagasihoidlikke meloodiatega. Kitarr tiniseb nagu täiskasvanuks saanud ukulele.
Ülekohtune oleks plaati “No Promises” siiski peeneks, kuid sirgjooneliseks võrgutamiseks pidada. Bruni ei ole ainult tundeline, vaid ka paljulugenud. Kõik laulukesed on ta seadnud kuldaväärt sulega luuletajate ridade alla ning eks ka see näitab midagi, et kõik heliplaadile pääsenud poeedid on ammu surnud. Hõrk ja vaimselt kaalukas, mmm. 4
Siim Nestor
“No Promises”
(Naïve, 2006)
Kui laulab Carla Bruni, peale tuleb uni. See äärmiselt humoorikas riim ei ole niisama nali – Bruni muusika on unelekiigutav. Tasane, delikaatne, sume ja tundeline, armas, väike, mõtlik ja jutustav. Tõepoolest on sobilik ta voodi äärele kitarriga istuma seada ja paluda uneks laulu laulda.
Selles turusegmendis – naisterahvas, õrnad pillid ja õrnad viisid – on juba mõnda aega lämmatav ülepakkumine. Selliseid pehmeid, aga lugupidamist nõudvaid daame on muusikas väga palju: jazz’ilikke, sügavalt folgilikke, barokseid, avangardseid, rahvalikke etc. Ka Eestis.
Carla Bruni omapära on tema hääl ja julgus sellega hooletult ringi käia. Sageli ta pigem kahiseb, kui laulab, kopsud õhku täis. Mõnedel noodikeerdkäikudel haihtub ta hääl sootuks. Mõnes laulus on kuulda õrna röginat, justkui poleks ta viitsinud enne mikrofoni taha asumist end tühjaks köhida. Või siis kuuleb häälepealtes hädist kriiksumist. Nii õnnestub Carla Brunil erootikat külvata ka oma teisel ja ingliskeelsel albumil “No Promises”, ilma popmuusika kõige labasemale sensuaalsuse nupule “prantsuse keel” vajutamata.
Viisid siia plaadile kirjutas Carla ise. Kõik sarnased loiu temperamendiga lood, isetekkivate tagasihoidlikke meloodiatega. Kitarr tiniseb nagu täiskasvanuks saanud ukulele.
Ülekohtune oleks plaati “No Promises” siiski peeneks, kuid sirgjooneliseks võrgutamiseks pidada. Bruni ei ole ainult tundeline, vaid ka paljulugenud. Kõik laulukesed on ta seadnud kuldaväärt sulega luuletajate ridade alla ning eks ka see näitab midagi, et kõik heliplaadile pääsenud poeedid on ammu surnud. Hõrk ja vaimselt kaalukas, mmm. 4
Siim Nestor