Kihnu Virve: „Kui mult küsiti, mida ma sünnipäevaks kõige rohkem soovin, siis ma ütlesin, et tervist“
EKSPRESSI ARHIIVIST: Taasavaldame veebruaris 2008 Kihnu Virve sünnipäeva puhul ilmunud loo. Avaldame selle uuesti Kihnu Virve mälestuseks.
Sel kolmapäeval pidas Kihnu rahvalaulik Virve Köster 80. sünnipäeva. Passis on tal kaks eesnime: Virve Elfriede. Kuigi kunagi on teda kutsutud ka Elfiks ja Friidaks, tuntakse teda rohkem Kihnu Virvena.
Lapsepõlve veetis ligi neljasaja laulu autor hoopis naabersaarel Manijal – nagu ka tema abikaasa, eluaegne kalur Jaan, kes saab suvel 87aastaseks. Esimene Tooma, teine Vaigu talus.
“Kui võtad endast vanema mehe, siis on talus hea seaõnn,” põhjendab Virve oma valikut. Ja seda õnne olevat ikka olnud. Praegu on nende peres hobune, kaks kitsetalle ja üks sokk. Ja palju kasse. “Umbes kaksteist,” oletab Virve. “Nad on kõik nii ühte karva, et väga raske on loendada.”
Pühapäeva pärastlõunal astub Virve Köster ehk Kihnu Virve Pärnu kontserdimaja lavale, et rõõmustada saalitäit rahvast ning kõiki oma sõpru südamest tulevate ja elust enesest võetud lauludega.
Kontserdi “Meri on, meri jääb ...” korraldab Kihnu Kultuuri Instituut järgmisel teisipäeval. Virvet toetavad laval Kukerpillid, Kihnu Poisid, Olavi Kõrre ja paljud teised – need, kes tema laulud on üldtuntuks laulnud, lindile ja plaadile jäädvustanud, viisid noodistanud, lauliku kokku köitnud.
“Kui mult küsiti, mida ma sünnipäevaks kõige rohkem soovin, siis ma ütlesin, et tervist,” selgitab Virve telefonis. “Aga nüüd ma olen ümber mõelnud. Ma tahaksin nii väga saada sinna telemängu, kus rahakohver välja loositakse! Ehk mul veab? Saaks aga rahatasku kallale, tahaks nii proovida!”
Samas tõdeb ta resigneerunult, et sellesse mängu valib osavõtjaid arvuti ja ta võib vabalt enne mulla alla sattuda, kui loos naeratab. “Kui sa oled sündinud vaesena ilma, vaesena sa surema ka pead,” laulab ta telefoni. (Üldse annab Virve umbes pool intervjuud lauldes.)
Virve kuulsaim laul on ansambli Kukerpillid 1984. aastal kuulsaks lauldud “Mere pidu”. 2006. aastal andis Koolibri välja CD-plaadi “Kihnu Virve laulud”, mis pälvis tähelepanu ka sellega, et Virve ise seda oma kodus vastava tehnika puudumise tõttu kuulata ei saanud. (Praegu pidi tal raadio küljes selline vidin olema, et saab.) Viimane plaat kannab nime “Süda on nooruse värav”, mis kõlab Virve arvates imeilusasti. “Mere peo” ja “Vesirooside” kõrvale mahtus sellele 17 vähemtuntud laulu.
Rahvamuusik Astrid Böning on Virvest küll mõne põlvkonna võrra noorem, kuid on tema ja Olavi Kõrrega palju koostööd teinud ja koos esinemas käinud. Koos esinesid nad ka Veiko Taluste filmis “Laulud mere tagant” (2003).
“Nalja saab Virvega ikka. Tal on hea huumorisoon ja elu jooksul kogetu tõttu palju huvitavaid lugusid varuks. Autos on alati lõbus meeleolu, kui me kusagile esinema sõidame. Tema elab ja hingab ühes rütmis oma laulude loomisega, seetõttu on need väga ehedad ega muutu kunagi üksluiseks. Kindlasti on ta teinud laule ka nendest hetkedest, mis me koos läbi oleme elanud. Elu on mitmevärviline, nii ka Virve laulud. Tal on traagilisi laule, laevahukust ja muudest õnnetustest, on armastusest, on aastaaegadest, on ka naljalugusid. Tema lood on meloodilised, lihtsas keeles ja lähevad inimestele korda.”
Böning ei tea, et Kihnu laulumemm laval kunagi hätta oleks jäänud: “Virve on selline inimene, kes saab kõigest üle ja läheb edasi. Kui laval tekst meelest ära läheb, siis ta improviseerib teiste sõnadega. Kui teisi sõnu ka meelde ei tule, siis ta jätabki laulu pooleli ja teatab ausalt, et läks meelest ära, proovime uuesti. Tema eheduse ja aususe tõttu annab publik talle sellised asjad andeks, pigem toovad need eksitused teda rahvale veel lähedamale.”
Viimase aasta jooksul on Virve sageli esinenud koos pereansambliga, kuhu peale tema kuuluvad veel noorem tütar Urve ja lapselapsed Reena ja Raina. Virvel ja Jaanil on kolm last, lisaks Urvele veel tütar Hilja, kes töötab Kihnu koolis, ning poeg Eedi. Ja järgmistes põlvedes kuus lapselast ja seni veel kolm lapselapselast.
Filmimees Mark Soosaar tunneb Virvet umbkaudu 1973. aastast, kui ta tegi Kihnus filmi “Vaarao sõjavägi”, mis rääkis hallhüljestest ja kutsus üles neid kaitse alla võtma (edukalt sealjuures). Üks hülgepoeg elas sel ajal Virve ja Jaani kodus pesuvannis. Mees oli ta merelt toonud. Mark ei mäleta, kas just seda või mõnd teist Kihnus peetud hülgepoega vedas ta igatahes Tallinna, et armast loomakest nähes televaatajate süda haledaks läheks.
Hülge lõpp oli kurb. Ühes pulmas lõi keegi ta surnuks.
Soosaar kinnitab, et Virve on lõbus inimene ja temaga saab tihti nalja. Kui ma küsin mõnd asjakohast näidet, jutustab Soosaar talle omasel arrogantsel moel hoopis väga kurva loo:
“1986. aasta 16. oktoobri õhtupimeduses sõidutasin Virvet Tallinna arsti juurde, sest tal olid jalad haiged. Kusagil Pärnu-Jaagupi ja Märjamaa vahel sõitis meile otsa vastassuunavööndisse keeranud Moskvitš. Puhas laupkokkupõrge, Moskvitš läks pikuti lõhki. Virve lendas autost välja ja vraki teravad osad lõikasid ta pea nii katki, et ta nägi välja nagu skalpeeritud. Verd voolas otse kohutavalt. Püüdsin ta pea enam-vähem kinni siduda, kuigi mu käed said samuti kokkupõrkes põrutada ja oli pime. Ise kaotas ta kohe teadvuse.”
“Ja kas teate, mis oli esimene asi, mida Virve Pärnu haiglas teadvusele tulles tegi?” küsib Mark lõpuks.
Mina muidugi ei tea.
“Ta tegi sellest autoõnnetusest laulu! Ja see on üks tema naljakamaid laule üldse.”
Kui Virve sünnipäeva peab, mis on siis kõige tähtsam toit laual?
“Tort!” vastab Virve kõhklematult. “Ja selle kõrval rukkileib ning räimed äädikas. Ja kui veel soojad kartulid seal kõrval on, siis oh sa poiss!” Tervisepudel peaks samuti olulisel kohal olema. “Mitte haljas viin,” täpsustab laulumemm. “Sellest ma lugu ei pea. Naised tahavad ikka magusat!”
