01.02.2008, 00:00
“Raskustele vaatamata saame oma kodumaa tagasi!”
Peaminister Jüri Uluotsa vaevaline lahkumine ja pikk kojutulek.
Jaanuaris 1940 tähistas Eesti Vabariigi peaminister
Jüri
Uluots
oma 50 aasta juubelit. Tal oli jäänud elada
vähem kui viis aastat ning nendest kujunesid raskeimad ja traagilisimad
tema elus. Pool aastat hiljem tuli riigimehel näha omariikluse
hävingut ja et mitte ise sattuda okupatsioonivõimude repressioonide
ohvriks, pidi Uluots end kuni Saksa vägede saabumiseni varjama. Ühena
vähestest Eesti Vabariigi juhtkonna hulgast õnnestus tal
seetõttu arreteerimisest pääseda.
Kuna president
Konstantin Päts
oli Venemaale viidud, sai Uluotsast
ühtlasi vabariigi presidendi kohusetäitja. Saksa okupatsiooni ajal
tuli Uluotsal kui eestlaste tegelikul juhil ajada sakslastega keerulist
diplomaatiat – ühelt poolt ei saanud ta muutuda
Hjalmar
Mäe
sarnaselt sakslaste hüpiknukuks, teisalt ei saanud ka
Saksa võimude korraldustele otseselt vastu astuda.
Tuntud on
lugu, kui Uluots kutsuti 20. oktoobril 1943 Kadriorgu kindralkomissar
Karl Litzmanni
juurde. Komissar tegi Saksa välisministri
Joachim von Ribbentropi
nimel ettepaneku, et Uluots ja tema
ümber koondunud avaldaksid üleskutse vajadusest võidelda
bolševismi vastu. Uluots võttis mõtlemisaega ja arutas
ettepanekut juba järgmisel päeval kõigi Eesti erakondade
esindajatega. Kolm päeva kestnud arutelu tulemusena sündis
sisuliselt märgukiri Eesti iseseisvuse taastamiseks.
29.
oktoobril andsid Uluots ja professor
Edgar Kant
märgukirja Litzmannile üle, kes pragas professorid
põhjalikult läbi. “Mis, kas teie arvate, et Suur-Saksa riik
vilistab juba viimsest mulgust, et teie söandate sääraste
nõudmistega tulla!”
Veebruari algul langetas Uluots
ühe raskema otsuse oma elus – ta nõustus pidama 7. veebruaril
raadiokõne, milles toetas mobilisatsiooni Saksa armeesse.
“
See on raskem, kui seda oli Lembitu otsus
,”
ütles ta ise. Aga rahvas mõistis peaministrit, sest see oli
üleskutse kodumaa kaitsmisele surmavaenlase Nõukogude Liidu
sissetungi vastu.
Piinarikas lahkumine
Selsamal 1944. aastal algas ka Uluotsa võitlus teise surmavaenlase,
vähktõvega. Septembri algul paigutati peaminister Tallinna
Keskhaiglasse. 17. septembri õhtul saabus Tallinna Narva rinde
ülemjuhataja käsul ohvitser-käskjalg, kellele oli
ülesandeks tehtud informeerida Uluotsa, et Saksa väed jätavad
Eesti maha. Raskelt haige Uluots viidi Saksa ohvitseriga kohtuma. Kuulates
sakslase ära, küsis peaminister, et kas nüüd antakse
võim Eestis seaduslikult eestlastele üle. Vastus oli ei.
Järgmisel päeval ütles ta oma asetäitjale
Otto
Tiefile
: “Aeg on käes. Sakslased taganevad Eestist. Koguge
valitsuse liikmed kokku ja asuge tegevusse.” Ning nimetas oma
käskkirjaga valitsuse ametisse.
Kui selgus, et Punaarmee
jõudmine Tallinna on vaid mõne päeva küsimus,
otsustasid valitsuse liikmed Eestist lahkuda. 20. septembri hommikul
lahkus esimesena haige Jüri Uluots koos perega kohtuminister
Johannes Klesmenti
saatel. Nad jõudsid
mootorpurjekal
Atlantic
õnnelikult
Rootsi.
Rootsis selgus peagi, et Uluotsal on vähe
elulootust. Nii kahjuks oligi. Peaminister vabariigi presidendi
ülesannetes Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945 Stockholmis Stureby
haiglas. Tema ühed viimased sõnad olid: “Raskeimatele
raskustele vaatamata saame oma kodumaa tagasi!” Mida võib
kõige muu kõrval ka tõlgendad
a kui tema soovi saada kord maetud kodumaa mulda.
Uluotsa ärasaatmine
toimus 13. jaanuaril Jakobi kirikus ning ta maeti Stockholmi Metsakalmistule.
Rahvajuhiga oli tulnud hüvasti jätma rahvamurd. “Tuleb aeg, kus
meie eestlased Jüri Uluotsa põrmu koju viime ja kodumaa mulda
paigutame raskeimatele raskustele vaatamata,” ütles oma
järelehüüdes endine riigivolikogu esimees
Otto
Pukk
. “Me oleme veendunud, et nii nagu lahkunu elutöö
lahutamatult kuulub eesti rahvale, niisama lahutamatult tema maine põrm
kuulub Eesti maamulda,” lisas endine minister
August
Rei
. Seda hetke tuli oodata üle 60 aasta.
Kodumaa tagasisaamine
Jaanuaris 2007 jõudis
president Toomas Hendrik Ilvese lauale kiri korporatsioonilt Rotalia, millele
oli alla kirjutanud
Rein Grabbi
. Et Jüri Uluots oli ka
üks Rotalia asutajaid ja kauaaegne vilistlaskogu esimees ning et
järeltulijaid Uluotsal Rootsis enam pole, pidas “korporatsioon
Rotalia oma ülesandeks ja kohustuseks, et Jüri Uluotsa, tema abikaasa
Anette ja poja Eriku põrmud saaksid sängitatud kodumaa
mulda”.
Rotalia arvates “Jüri Uluotsa ja tema
abikaasa ning poja haud võiks asuda Tallinna Metsakalmistul
väärikal kohal Eesti riigimeeste kõrval”. Mis puutub
asjaajamisse, siis pärijate puudumisel võiks Rootsis asju ajada
Eesti Vabariigi suursaatkond Stockholmis.
Kirja lõpetab
hoiatav märkus: “Arvestades ettepaneku võimaliku
keerulikkusega (tingitud pärijate puudumisest ja Rootsipoolse
nõusoleku saamisest) ja võttes arvesse varemaid ümbermatmise
kogemusi, tuleb arvestada võimalikult aastapikkuse protseduuriga. Seega
võiks ümbermatmine Eestis toimuda 2008. aasta suvel.” Hoiatus
oli asjakohane – sellest kirjast on möödas juba aasta, kuid
läbirääkimised ja ettevalmistused Rootsis veel kestavad.
President Ilves pidas korporatsioon Rotalia ettepanekut igati heaks
ning saatis veebruari lõpul 2007 kirja peaminister Andrus Ansipile.
“Eesti kohuseks on oma endiste riigipeade mälestuse hoidmine ja
seetõttu palun ma Sul uurida võimalusi ümbermatmise
korraldamiseks. Rein Grabbi ettepanek korraldada ümbermatmine 2008.
aastal, kui tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, on igati
sobilik. Kui ümbermatmine on võimalik, peab matuste korraldamise ja
kulud võtma enda kanda riik,” kirjutas president Ilves. President
lisas veel, et loodab peaministrilt lähemal ajal saada asjakohased
ettepanekud.
Märtsis andis peaminister Ansip omakorda asja
korraldamise välisminister Urmas Paeti hooleks ning valitsus eraldas
ümbermatmise kuludeks 400 000 krooni. Otseseid
läbirääkimisi Rootsi ametivõimudega hakkas aga pidama
Eesti Vabariigi suursaatkond Stockholmis. Kogu see käsuahel võttis
parajalt aega, ametliku noodi ümbermatmise osas esitas saatkond Rootsi
välisministeeriumile alles 6. novembril 2007. Kuu lõpul saabunud
vastuses soovitati saatkonnal pöörduda Stockholmi Kalmistute
valitsuse kui otsese loaandja poole.
Detsembris käiski
Kalmistute valitsuses maad kuulamas Eesti konsul Sven Tölp. Nüüd
on kõik jäänud Eesti riigi kirjaliku taotluse taha.
Siinkirjutaja andmeil on Eesti Vabariigi riigisekretär Heiki Loot
Kalmistute valitsusele vajaliku taotluse ka teinud, ent mingil põhjusel
ei olnud see vähemalt veel selle nädala algul adressaadini
jõudnud. Loodetavasti ei lähe see bürokraatia keerulistes
koridorides kaotsi.
Kuulujutud ja segadused
Uluotsa ümbermatmise kava on juba jõudnud põhjustada
kuulujutte ja segadust.
Nii näiteks kirjutas Postimees, et “kuna pole enam alles
jäänud ainsatki inimest, kes Uluotsa Stockholmi metsakalmistul asuva
haua eest hoolitseks, siis ähvardab seda ülematmine”. Ja see
olevatki põhjus, miks Eesti riik on valmis Uluotsa põrmu ära
tooma. Tegelikult on Uluotsa haua säilimise ja hooldamise eest Stockholmi
Metsakalmistul tasutud 2028. aastani. Pealegi enne teavitataks
ülematmisest kas kohaliku Eesti koguduse õpetajat või Eesti
suursaatkonda.
Palju huvitavam on küsimus, mida on päritud
ka Stockholmi Kalmistute valitsuselt. Nimelt abiellus Jüri Uluotsa lesk
Anette neli aastat pärast oma abikaasa surma uuesti, Rootsi armee majori
Folke Wernstedtiga. Major Wernstedt suri 1967. aastal, Anette aga
pärast Eesti taasiseseisvumist, aastal 1995. Surres kandis ta nime Anette
Wernstedt, mitte Uluots. Kas siis proua Uluots-Wernstedti ümbermatmiseks
tuleks esmalt kõnelda majori sugulastega? Vastuse küsimusele
annavad hauad ise. Nimelt ei matnud poeg oma ema mitte major Wernstedti
kõrvale, vaid Jüri Uluotsa hauda. Võib oletada, et see oli
Anette enda soov, mille poeg Erik täitis. Seda arvamust jagavad
siinkirjutajale teadaolevalt ka Rootsi ametivõimud ning
ümbermatmist teine abielu ei sega.
Otsus matta Jüri,
Anette ja Erik Uluots (tütar Viia on maetud Šveitsis) Eestisse on
kahtlemata õige, sest kellelgi pole õigust perekondi ka
pärast surma lahutada. Paraku mitte alati pole seda järgitud. Tuntuim
valikuline ümbermatmine toimus augustis 1946, kui Kroonlinnast toodi
ära ja sängitati Metsakalmistule luuletaja Lydia Koidula. Loo
kohutav pool oli see, et Koidula abikaasa Eduard Michelsoni ja poja
põrmud jäeti maha Kroonlinna.
Loodetavasti
sängitatakse Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud kodumaa
mulda tänavu suvel, nagu on kirjas Riigikantselei ja Eesti
Ajaloomuuseumi ühistööna valminud kalendris “Eesti
Vabariik 90”. Seal seisab 31. augusti kohta märge:
“Peaminister Jüri Uluotsa ümbermatmine Tallinna
Metsakalmistule”. Siis oleks mehe, kelle teened Eesti riigi
ees on hindamatud, viimane soov täidetud.
Jüri Uluots
(1890–1945)- Tartu Ülikooli Eestimaa õiguse korraline professor 1927–40 ja 1942–44
- Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik 1938
- Eesti Vabariigi riigivolikogu esimees 1938–1939
- Eesti Vabariigi peaminister 1939–1940
- Eesti Vabariigi peaminister vabariigi presidendi ülesandeis 1940–1945