The Magnetic Fields "'Distortion"'

Sirgjoonelised poplaulud keset feedback-raginat.

The Magnetic Fields

“Distortion”

(Nonesuch)

Stephin Merritt on terane ja teravmeelne, aga ega temasugust minimalistlikku pop-modelleerijat suurtes kogustes vist vaja ei lähe. Merritti senine karjäär annab mõista, et tema võttearsenali väljaselgitamiseks piisab nii umbes ühestainsast Magnetic Fieldsi plaadist nimega “69 Love Songs” aastast 1999. Tõsi, see on kolmikalbum, kuid küllap ei tohiks kellelgi oma puhtmuusikaliste tarvete rahuldamiseks ära kuluda kõik need 69 laulu, piisab poolestki kogusest. Samas aga on veel kontseptuaalsed põhjused ja need on tihti just need, mis Merritti puhul loevad.

Uue plaadi kontsept on näiteks järgmine. Võtta pehmed, kuid punktuaalsed popmeloodiad ning pöörata nad siis – sellest ka plaadi pealkiri – stuudios fookusest välja, pahupidi. Merritt tunneb asja ja tõstab oma püüete toetuseks pretsedendina esile Briti bändi The Jesus & Mary Chain pea veerand sajandi vanuse debüütalbumi “Psychocandy”. Aga sellest hoolimata tundub kogu idee mulle üsna jabur.

Ja “Psychocandy”-paralleel ei pea ülekontrollimise käigus vett nagunii. Jah, sealgi olid sirgjoonelised laulud ja feedback-lärm, aga tulemus oli pealtnäha lihtsa konstruktsiooni kiuste sündinud tume, vägivalla piiril orgia, justkui oleksid nood kaks vastamisi seatud tehnilist skeemi ühtäkki kuju kaotanud ja teineteisesse sulanud. “Distortion” midagi sellist ei paku. Merritt paneb kontrastid kõrvuti pildile ja kõrvuti nad jäävadki. Kõlaliselt on seal omad kõneväärsused ja bänd – kitarrist John Woo näiteks – pole halb. Kuid ikkagi – sama puhas ja loogiline nagu Merritti pop on ka tema kaose­imitatsioon, paberile joonistatud skeemid mõlemad.

Lauludena on need skeemid kohati päris head – lo-fi surf-pop “California Girls” näiteks või “Till The Bitter End”, mis kõlab, justkui laulaks noor Scott Walker David Lynchi produtseeritud kabarees. Aga üks põhiprobleem on Merritti muusikas alati olnud. Ta armastab puhast ja ajatut popmuusikat – eriti rock’ieelset või -välist, Bacharachi, ABBAt ja teisi –, kuid käsitleb seda kui kitši piiril kaunikujulist käsitööd. Merritt mõtleb formaalsuste ja valemite kaudu – sa võtad selle siit ja tolle sealt, segad sobivas vahekorras kokku ja siis...

Jah, tulemus on OK, alati ja ikka ainult OK. Sest ega ma temaga päriselt silmast-silma jutule ei saa – mina olen mõõdutundetult modernist ja tema mõõdukalt postmodernist. Proovige nüüd teie...

6