08.02.2008, 00:00
Müks treenitud europepusse
Peaaegu kogu rahva liitnud Kreisiraadio ees on nüüd uus väljakutse: kuidas võita rahvusliku ja ülemaailmse geikogukonna poolehoid
Kreisiraadio võit Eurovisiooni Eesti eelvoorus möödunud
laupäeval tõi kaasa palju solvumist ja pisaraid
lauluvõistluse andunuimate fännide hulgas. Eriti kuri on ilu ja
glamuuri hindav geikogukond, kes on kogu maailmas hakanud Eurovisiooni pidama
oma ürituseks. Samas liitis professionaalsete naljameeste muusikaline
triumf ootamatult kaks Eesti ühiskonna pealtnäha
võõraimat seltskonda: intellektuaalid ja jõmmid.
Mis on Kreisiraadio ülesastumises Pajusaare-Pilvre looga
“Leto svet” sellist, mis liitis inimesed, kes üksteist
tegelikus elus ei tunne, veelgi enam, vaevalt kunagi füüsiliselt
kohtuvad?
“Leto sveti” tümakas rütm ja lihtsalt
kaasalauldav refrään, mis paneb eriti hästi kargama lapsed? See
sobib küll bemmi kummide vilinaga, aga muusikasõbrad ajas
hoopis nina kirtsutama. Kreisiraadio lugu on rõhutatult primitiivne
– selle äratabamiseks ei pea olema muusikakriitik. See on sama
tümps, mis kajab vastu Eestimaa suves õlle kõrvale.
Vaimuinimesed tõmbuvad niisuguse eest raamatukoguvaikusse.
Järelikult ei olnud see meloodia, mida nüüd kogu rahvas kaasa
laulaks.
Küllap ühendas inimesed (52 518
häält!) sel laupäeval Kreisiraadio serbohorvaadikeelse
lauluteksti iroonia. “Leto svet” tähendab eestlasele
kättemaksu hetke! To jedosta (mul on kõrini) oskavad serbia keeles
öelda juba kõik. See on eestlaste väljakutse Eurovisiooni
balkaniseerumisele ja serbia keelt ja vaimu armastavate maade
solidaarsusele, mis on eurovisiooniasja väga tõsiselt
võtnud eestlastele viimastel aastatel viha teinud. Spordirahvas,
nagu me oleme, ei kavatse enam välja kannatada Horvaatia, Makedoonia,
Serbia, Montenegro ja Sloveenia vastastikku punktide andmise poliitikat, sest
see on tähendanud Eestile kindlat kaotust juba
poolfinaalis. See, teadagi, frustreerib.
Kreisiraadio
“Leto svet” eristus teistest Eesti eurolugudest
rämeintellektuaalse huumoriga. Maitse asi, aga
Võrno-Oja-Leinatamme tiim on siiski Eesti Monty Python –
või suhestub sellega vähemalt nagu Eesti peekon Briti aastasadu
vana seakasvatuse traditsioonide viljaga. Montypythonlikku huumorit, kus
vaimukus ja verbaalne pila vahelduvad seljaaju tasandile laskuvate homo-
ja jalaga-tagumikku-naljadega oskavad hinnata paljud intellektuaalid.
Kreisiraadio pealtnäha allapoole vööd naljades on teravat
ühiskonnakriitikat ja peent naeru igavese inimliku totruse üle. See
eristab neid Maiest ja Valdurist.
Kui tõsised ja
valulevad mehed Oja või Võrno tegelikult on, selgub nende
ülesastumistest ajakirjanduses. Oja on saanud kuulsaks oma
liikluskultuuriteemaliste sõnavõttudega, Võrno
mõtisklused elu põhiküsimuste üle koguvad
tänulikke lugejaid naisteajakirjanduses. On ju vana tõdemus, et
naljamehed on päriselus tõsised, isegi depressiivsed, sest nende
valulävi on keskmisest hulga madalam.
Kreisiraadio irvitab oma
looga sensibiilse glamuuri üle, mis Eurovisiooniga ikka
seostunud. Meheilu üledoosile, millega rahvusvaheline
telešõu silma paistab, pakub “Leto svet” vastu
karglevad blondeeritud tüdrukud igamehe maitse järele ja
õllekõhuga keskealised heteromehed.
Eurovisiooni
fännaval geikogukonnal on Kreisiraadio peale põhjust solvuda
küll ja küll. Visates oma esinemises suuremale
osale eestlastest meeldivat nalja vähemusliku maskuliinsuse
üle, annab Kreisiraadio pehme müksu lauluvõistluse
n-ö treenitud europepus
se (ja teadagi on siin viide hoolitsetud mehekehale, mis torkab silma nii
Eurovisiooni fänniklubis, esinejaskonnas kui ka eurovisiooniasja
töö pärast ajavas seltskonnas).
Lisaks
on tegijatel tagataskus Soome kaart. Mitäs nyt! Kesävalot
nyt! Kuigi eestlane saab siin koos Võrno-Oja-Leinatammega naeru
pugistada tukkuma jäänud viinaturistide üle, sobib laulu
soomekeelne koht hästi kokku uunoturhapurode vaimuga ja Soome huumori
traditsioonidega. Juba on Tallinnas kohal viibinud Soome
eurolauluasjatundjad soovitanud arendada laulu soomekeelset kohta ja
yllätys-yllätys, laulda kontserdil hoopis kesäpanot nyt!
või isegi sekäpanot nyt! (“suvekepp nüüd!”
või “segakepp nüüd!”) – saamaks Soome
eurolauluauditooriumilt mitte enam 12, vaid 12 korda 12 punkti!
Saksakeelse hõike Sommerlicht! Das ist Sommerlicht! asjakohasust ma ei
kommenteeriks, sest valaksin sellega õli tulle kõikidele
kahtlustele eestlaste natsisümpaatiates.
Mitmendat aastat on
Eestiski räägitud, et Eurovisioon pole ammu enam muusikaüritus,
kus selgitatakse välja “parim lugu”. Kui mitte varem, siis
jõudis see tõdemus mürtsuga kohale vahest
ülemöödunud aastal, kui võit läks Helsingisse Lordi
monstrummeestele. Sellest ajast, kui otsustamine anti žüriide asemel
auditooriumi kätte, pole ammu enam muusika see, mis rahva südameid
võidab, vaid eristumine, šõu, miljonitele
meeldejäämine, milleks on antud tühised kolm minutit.
Ometi on Eesti netifoorumites puhkenud raevukas
poleemika Kreisiraadio poolt ja vastu. Osa arvates oli ammu aeg
Eestist Eurovisioonile naljamehed saata, nagu on korduvalt teinud
näiteks Saksamaa: “Niikuinii on Eurovisioon üks pullitegemise
koht; Eesti niikuinii kuhugi ei jõua, teeme vähemalt pulli; selle
lauluga jõuame kindlasti finaali ja võidame ka veel,
vähemalt pulli saab.” Või lihtsalt arvatakse ilma pikemata:
“Täitsa pekkis, kui hea lugu.”
On aga ka neid,
kellele Eurovisioon on endiselt püha üritus, tõsine
muusikasündmus, koht, kus kogub rahvusvahelist mainet Eesti riik. Nemad
arvad, et “Kreisiraadio lugu teeb Eestile häbi; tegu on vana
naljaga, seega pole enam naljakas; edasi ei pääse ka selle looga,
tegu ju teistele näkku sülitamisega, võiks siis vähemalt
kuulatava laulu saata”. Mõni muretseb, et “sellega
võetakse noortelt artistidelt ära võimalus suurt lava
proovida”. Ja leitakse isegi, et rahvuslippe ei peaks sel moel
mõnitama.
Melomaanide kõrvad jooksevad
sitavett, sest “tegu ei ole laulu ega lauljatega, ei suudeta isegi
ühehäälset lugu ühehäälselt ja ühel ajal
laulda”.
Tarmo Leinatamm on ajakirjale Just enne
laupäevast lõppvõistlust antud intervjuus Kreisiraadio loo
läbilöögis siiski kindel: “Kreisiraadio lugu ei saa metsa
minna. Tal ei ole kuhugi minna lihtsalt. Igale ämbrile leiab
õigustuse.”
Nüüd peab Kreisiraadio tiim aga
mõtlema sellele, kuidas ära leppida geikogukonnaga,
kes moodustab suure rahvusvahelise telepeo kammertooni. Mis
võitis Eestis laiade rahvahulkade südame, ei pea kokku minema
üleeuroopalise peo telgitaguste süvahoovuste ja meeleoludega.
Mis on Kreisiraadio?
- Humoristide kollektiiv, tegutseb aastast 1993 koosseisus Hannes Võrno, Peeter Oja, Tarmo Leinatamm. On teinud raadio- ja telesaateid ning lavašõusid.
- Kreisiraadio nimi sündis 2. aprillil 1993. aastal Kuku-raadio otse-eetris ja raadiosaated kestsid vahelduva tihedusega 1999. aastani.
- Hiljem vallutas kolmik ka ETV omanimelise saatega.
- Kreisraadio toodangu paremik on kättesaadav videotel, CDdel ja DVDdel.
- 2004. aasta sügisel monteeriti Tartus Raekoja plats 6 / Rüütli 2 majaseinale mälestusplaat: “Kultuurimälestis 20. sajandist. Siin kohtusid esimest korda Peeter Oja, Tarmo Leinatamm, Hannes Võrno ja sündis Kreisiraadio.”
- Kreisiraadiol on loodud Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde omanimeline alafond.
- Tuntud tegelaskujusid Kreisraadio loomingust: Alev Ström, Maanus Jahumägi, Sven Mun juunior, Rünno Richard Rein Kasepats Pidur, Emas Ström, Kivipallur Jürto.
- Tänavu kevadel on Kreisraadiol kavas juubeli- ja tänutuur: kaheksa juubelišõud 13.–21. aprillini Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis.
- 2. veebruaril 2008 võitis Kreisraadio koos Priit Pajusaare-Glen Pilvrega Eurovisiooni Eesti eelvooru lauluga “Leto svet”, kogudes esimeses hääletusvoorus 31 429 ja teises 52 518 häält.