15.02.2008, 00:00
Külaskäik Pancho Villa juurde
Legendaarse väejuhi jälgi käis Mehhikos ajamas Toomas Mikkor.
Väike küla Ameerika Idarannikul. Tee ääres
hääletab vägevate vuntsidega tõmmu mees.
“Näeb välja nagu Pancho Villa,” märgib
ameeriklasest kaassõitja.
Ei julge oma teadmatust
demonstreerida ega küsida, et kes oli Pancho Villa.
Järgmine kokkupuude tuleb raamatust. Mingid paigad Mehhikos, kust
Pancho Villa olla läbi läinud. Aga pikemat juttu temast ei
tehta. Pancho Villa jääb tundmatuks.
Siis tuleb uus
üürikorter vanas viktoriaanlikus stiilis majas. Esimene asi, mida
silm tundmatus paigas seletab, on raamitud pilt kummutil. Pancho Villa ja
kapten Carranza. (On küll sarnane tolle tee ääres
hääletanud mehega.)
See pilt kummutil oli viimane tilk
karikasse. Pärast sellist märki oli selge, et tuleb järele
uurida, kes oli Pancho Villa.
Kõigepealt sai küsitud
vanalt sõbralt Erikult.
Ta jutustas loo
hommikusöögist Pancho Villaga.
Et läheb kord
rikas haciendado (mehhiko mõisnik) kantiini. Ei pööra
hommikust söövatele sõpradele mingit tähelepanu, vaid
hakkab kohe jooma.
“Tule ikka enne söö koos meiega
hommikust,” hõikavad sõbrad.
“Ma just
sõin” vastab haciendado ja täiendab, “koos Pancho
Villaga.”
Sõbrad noogutavad kaasatundvalt ja enam teda
ei tülita. Nad kõik teavad, mida tähendab ühele
mõisnikule hommikusöök koos Pancho Villaga. See tähendas
Pancho vinnastatud kukega revolvritoru ees hobusesita kuhila
allakugistamist.
Rohkem ei julgenud Erikult küsida. Kaob
iseavastamise rõõm. Parem minna Pancho Villale
“külla”, paikadesse, kus ta oma tegusid tegi.
* * *
Pancho Villa hacienda asub Chihuahua provintsi samanimelises
pealinnas Põhja-Mehhikos. See hacienda – praegu
revolutsioonimuuseum – jätab tänavalt vaadates hoopis
tagasihoidlikuma mulje kui seest. Nii muuseumi kassapidaja kui valvurid on
kõik mundris sõjaväelased. Ekspositsiooni järgimise
suunda ei näita mitte nooled, vaid revolvrisiluetid.
Kassapidaja seljataga on hulk Pancho-aegseid lendlehti ja
üleskutseid. Üks toredamaid on mõeldud ameeriklastele:
“Gringo, if you want to ride for Gold and Glory – join Pancho
Villa! Recruit in Juarez.”
Tõsi on see, et paljud
Pancho Villa ohvitserid ja insenerid olid kas Ameerikast või koguni
Euroopast. Kuulipildurid, telegrafistid, kahurväelased,
raudteeinsenerid ja teised koolitatust eeldavate ametite pidajad.
Üks suuremaid tõmbenumbreid muuseumis on Pancho ainsa ametliku
naise Luz Corali poolt restaureeritud vana Dodge. See on seesama auto,
milles Pancho ja tema ihukaitse valitsuse palgamõrtsukate
poolt tapeti. Kuuliaugud on muidugi alles.
Muuseumis on vaikne.
Välismaalasi peaaegu pole. Enamiku uudistajaist moodustavad
sõjaväelaste grupid. On ka mõned kõrgemad ohvitserid,
kes vaatavad väljapanekuid omaette.
Hulk relvi, toredaid ja uhkeid
eluruume – see on ekspositsiooni igavam osa. Pancho vastuoluline
karjäär algas ju tema õe vägistanud haciendado tapmise ja
sellele järgnenud lindprii staatusega. Ja varsti oli ta ise haciendado.
Aga enamik ta elust kulus võitlusele haciendado’de ja neid
esindavate jõududega.
Järgmine paik on El Fuerte
Sinaloa provintsis. Kõrgel jõekaldal asuv El Fuerte kindlus,
tolleaegne valitsusvägede garnison, näis vallutamatu.
Tänapäeval on ta õdusaks hotelliks muudetud. Pancho Villa pilt
ripub seinal aukohal. K&o
tild
e;rvut
i Zapataga (Mehhiko 1910. aasta revolutsiooni võtmefiguure –
toim.).
Siin on üks neist vähestest paikadest, kus
revolutsiooni keerises maanteröövlist kindraliks tõusnud
Pancho Villa valitsusvägedelt tappa sai ja põgenema
löödi.
Enamasti läks vastupidi. Pancho tuli ei
kusagilt, lõi vastase puruks ja kadus kui tina tuhka. Pancho oskas
maksimaalselt ära kasutada maastiku iseärasusi.
Ja
pärast hävitavat kaotust kogus ta enneolematu kiirusega kohutava
hulga uut sõjaväge. Treenis neid ja läks andis uue hoobi.
Väejuhtimine oli olnud Pancho loomuses. Ta õppis vigadest,
mitte raamatuist. Ta sai enne kindraliks, kui õppis lugema ja kirjutama.
Kui Pancho sai endale kahurväe koos väljaõppinud
ohvitseriga, siis esimeses lahingus saatis ta käskjala ohvitseri noomima,
et see ei tulistaks tema pealetungivale ratsaväele lausa nina alla. Et
lasku kaugemale ette. Ohvitser keeldus käsku täitmast. Lahingu
arenedes Pancho mõistis, et ohvitseril oli õigus – vastane
ei jõua kahuritulest veel toibuda, kui juba on ratsavägi kallal.
Nii ta läks ja vabandas pärast lahingut ohvitseri ees.
“Ma olen vaid üks loll talumats,” ütles Pancho,
“ära pane tähele.”
“Sinus on kõva
annus sedasama lollust, mida oli Napoleonil,” vastas ohvitser
tunnustavalt.
“Napoleon,” küsis Pancho, “ei ole
kokku puutunud. Ilmselt on ta Zapata mees.”
* * *
Sinaloast suundub uurimisretk Pancho Villa sünniprovintsi Durangosse.
Ema ja isa panid Villale siin nimeks Doroteo ja perekonnanimi oli tal
d’Arango. Pancho Villa oli siinkandis olnud kuulus
maanteeröövel, kelle nime Doroteo d’Arango endale lindpriina
võttis.
Durangos asub Canutillo rantšo. See kingiti
Panchole valitsuse poolt revolutsiooni lõpus. Et pangu Pancho relvad
maha, rahunegu ja hakaku rantšeeroks, mida Pancho oli tegelikult eluaeg
tahtnud. Sellest oli ta unistanud kogu oma sõjatee: kasvatada karja,
hobuseid, maisi ja mida kõike veel. Mõned allikad
räägivad, et Pancho Villa Canutillo oligi olnud midagi maapealse
paradiisi taolist. Siin oli rakendatud kõige nüüdisaegsemat
agrotehnikat ja töö oli kulgenud rõõmsas ja muretus
õhkkonnas. Töölistelt ei olnud nülitud nahka seljast ja
kõik lapsed, olenemata sellest, kes olid nende vanemad, olid olnud
kindlustatud kohaga koolipingis.
Canutillot olid tulnud vaatama
isegi gringod. Ta oli olnud neilegi eeskujuks.
Praegu pole
Canutillos midagi imetleda. On vaid, mida meenutada. Maanteel nokivad
raisakullid allaaetud koera.
***
Sõnapaar “Pancho
Villa” paneb abivalmis külarahva ühes suunas viipama.
Räpased tühjad tänavad, millel kihutajaid talitsevad
“lamavad politseinikud”. Paljud majad näevad välja kui
mahajäetud. Miki-Hiire pildiga jäätisepoe esine on nii umbrohtu
kasvanud, et siin pole vist aastaid jäätist müüdud. Mitmed
majaseinad on täis pintsli ja värviga hoolikalt maalitud
poliitreklaami. Kõige uuem neist kutsub üles presidendiks valima
Lopez Obradori. Huvitav, kas see oleks olnud ka Pancho Villa valik?
Pancho Villa oli küll geniaalne väejuht, aga tal puudus
igasugune poliitiline vaist. Kui tal oleks seda pisutki olnud, oleks Mehhiko
saatus ehk teiseks kujunenud, arvavad mõned. Nii aga juhtus alatasa, et
general Villa kandis oma hiilgavad võidud kandikul kõige
libedamate lurjuste ette. Nende ette, kes täitsid vaid enda isiklikke
ambitsioone ja taskuid ega hoolinud ei Mehhikost ega selle rahvast. Canutill
o rantšo suletakse just viimase külastaja nina ees. Värava
lukustab uhke soengu ja kogu ülejäänud küla
miljööga mitte kokku sobiva formaalse riietusega donja.
Jääb üle vaid imetleda rantšo väravat ja selle
kõrval asuvat kirikut.
Eemalt laugjate mägede poolt
ratsutavad külasse lassodega varustatud karjased. Nende ees ukerdab
tõrkuda üritav lehmakari. Ratsanikud tunnevad oma tööd ja
iga tõrkuja saab õigele rajale sunnitud. Võõrale
kingitakse paar hispaaniakeelset lõbusat hõiget ja mõni
naeratus. Karta on, et elu pole siin Pancho surmast saadik palju edasi
liikunud. Äkki hoopis tagasi?
Läbi küla maantee
poole sõites jääb teele kari lapsi. Ehk sellised
algkooliealised. Külapildiga mitte kokku sobivat võõrast
läikivat autot silmates lasevad nad jalga. Välja arvatud üks.
See on umbes kümneaastane plika. Toetab end seljaga vastu tee
äärde pargitud autot ja vaatab möödujale otse silma. Ta
näol on väljakutsuv make-up, jalas kõrge kontsaga kingad.
Üks käsi on tal selja taga ning tirib nappi seelikut. Kas
lapsprostituut? Kui Pancho seda teaks, pööraks tema peata keha
vist hauas ringi.
***
Tee viib jälle Chihuahua provintsi,
Hidalgo del Parrali linna. Selles linnas lõppes Pancho Villa
rantšeerokarjäär. Ja ka sõjaväelase
karjäär. Siin lõppes tema jaoks kõik. Vana kala oleks
pidanud teadma, et tasuta lõunaid ei ole. Eriti, kui seda lõunat
pakuvad poliitikud. Aga nagu eespool sai öeldud, Pancho Villal puudus ka
kõige algelisem poliitiline talent.
Valitsuselt kingiks
saadud rantšo polnud ei midagi muud kui uinuti. Et Pancho unustaks
sõdimise ja kaotaks valvsuse. Et siis oleks võimalik ta rajalt
maha võtta. Nii ka tehti. 20. juuli hommikul 1923 sõitis Pancho
koos oma ihukaitse ja teiste asjapulkadega kokkusaamisele. Pancho oli ise
roolis, talle meeldis sõita. Ühel kitsal tänaval avas mitu
automaaturit nende pihta tule. Pancho ja ta kaaskond jõudsid ka avada
vastutule. Kuid püstolitega automaaturite vastu ei saa, mis sest et Pancho
lasi võrdselt hästi nii parema kui ka vasaku käega.
Mõne hetkega oli Pancho ja ta kaaskond sodiks tulistatud. Nad
jõudsid siiski endaga teise ilma kaasa võtta ka mõned
automaaturid. Legend räägib, et surev Pancho Villa oli jõudnud
esimesele kohaletõtanud abilisele öelda: “Ma ei või
lihtsalt niisama surra. Öelge rahvale, et ma ütlesin midagi...”
“La tomba?” küsib taksojuht.
Kuigi
päris täpselt ei tea, mis asi see la tomba on, saab nõustutud.
Ja taksojuhi taibukus ei vedanud alt ka seekord. Kümneminutise
sõidu järel peatub ta surnuaia väravas. Siin tervitab tulijaid
muldvana vigane mees – ilmselt mingi asjamees, sest taksojuht
räägib temaga väga aupaklikult.
Vanamees hakkab meid
edasi juhatama. See on vägev surnuaed. Marmorist aedu, kujusid,
võimsaid riste ja kabelikesi on siin üksteise otsas kuhjas.
Lõpuks saabub metallist aiake, mille värav on lukus. Siin on kolm
hauda. Kõige parempoolse päitsis on kiri: Francisco Villa
1878–1923.
Siin ta peaks olema. Aga kas on? Nii nagu tema
eluajal ta küll kadus ja ilmus jälle välja kõige
ootamatumal ajal ja kõige ootamatumas kohas, nii on segadus ka tema
surnukehaga.
Kõigepealt oli hauast kadunud tema pea. Selle oli
ostnud keegi ameerika kollektsionäär. Elusalt gringod teda kätte
ei saanud. Et siis nüüd vähemalt surnul
t. P&a
uml;rast pea kadumist oli tekk
ind nägelus kahe linna, Chihuahua ja Hidalgo del Parrali vahel. Chihuahua
kui provintsikeskus oli ehitanud Pancho Villa mausoleumi ja soovis kindralit
väikelinnast oma territooriumile kolida. Väikevend Parral oli
provintsikeskusele sõgedalt vastu seisnud ja ei kavatsenudki kindrali
surnukeha loovutada. Parrali linnapea oli mingil ajal veel teatanud, et
proovigu Chihuahua Pancho minema viia, kui oskavad. Et ta oli juba ammu ta
salaja ringi matnud ja Pancho hauas olevat kellegi tundmatu peata keha. Et
viigu see Chihuahua mausoleumi, kui soovivad. Kus on tõe ja
väljamõeldiste piir, pole teada. Selge on ainult see, et mausoleum
Chihuahuas on tänaseni tühi. Külaskäigult tagasi
jõudjat tervitab kummutil seesama raamitud foto. Enam pole seal mitte
tundmatu vunts, vaid päris hea tuttav.