mõtisklen vaiksena hirmust, et mis saab Eestist.


Üle niidetud luha hilised puhangud Eestimaalt aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.

Üle niidetud luha õhtu roidumuses palju prääksuvaid pingviine,


sekka mõni pasteldes ilves, kõigil viie tuhande krooni eest kuus mulgi kapsaid keres

peerlemas, – vastuvõtule lähevad rippuvate rahakottide keskel.

Wabariigil on häbi seda prääksumist vaadates, wabariigi haavad varisevad.

Ma kõnnin varisevate haabade all, tumm, tõsine, kodu-eestlase sammudega.


Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õed!

Mind võtke oma varisemisse, haavad!
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid