Richard Florida: loovsektor on majanduskasvu mootor

Ameerika majandus- ja ühiskonna­teadlane Richard Florida räägib HEI-le antud eksklusiivintervjuus oma loovklassi teooriast.

Professor Richard Florida tõstab esile innovaatiliste, andekate inimeste rolli ühiskonnas ja usub, et üha enam kolivad töökohad sinna, kus leidub põnevaid inimesi, mitte töötajad ei pea migreeruma firmade järel sinna, kuhu ettevõtted arvavad heaks kolida.

Floridat peetakse Põhja-Ameerikas üheks tänapäeva tuntumaks majandus- ja ühiskonnamõtlejaks. Hiljuti nimetas USA väljaanne Esquire Magazine teda üheks Ameerika parimaks talendiks (Best and Brightest in America). Florida põhiteos “Loovklassi tõus” (The Rise of the Creative Class) sai Washington Monthly poliitikaraamatu auhinna. Harvard Business Review nimetas seda teost oluliseks ideeliseks läbimurdeks.

Florida ideid on kasutanud oma suurtes reklaamikampaania­tes ära näiteks BMW ja Apple.

Oma ideede levitamiseks on Florida asutanud Washingtonis asuva nõustamisfirma Creative Class Group, mis pakub teenuseid üle maailma.

Richard Florida on Toronto ülikooli juures asuva juhtimiskooli ühe instituudi direktor. Ta on külalisprofessorina töötanud Carnegie Melloni ja Harvardi ülikooli juures ning USA juhtivas tehnikaülikoolis MIT.

Hr professor, teie loova klassi teooria on kahtlemata olnud suur huviobjekt ja pälvinud ka rohket vastukaja. Kas te võiksite tutvustada meie lugejatele mõningaid põhipunkte?

Majanduskasvu mootor peitub loovuses. See tähendab, et kui me tahame kiirendada kasvu, tuleb meil igaühe loovust ära kasutada. Edasiminek, meie majanduse põhiline loogika, dikteerib selle, et edasine majandusareng vajab ka inimeste loovate võimete pruukimist ja edasiarendamist.

Loovklass on meie tuleviku majanduses majanduskasvu tuumikjõud. Minu raamat “Creative Class” kirjeldab loovus- ja teadmispõhiste professionaalide gruppi, kes juhib majandusarengut. Nad on inimesed, kes tegelevad kunsti, teaduse, disaini, innovatsiooni ja muu sellisega.

Üle maailma on loovaid tüüpe umbkaudu 150 miljonit, ainuüksi USAs on neid 40 miljonit.

Kuivõrd te näete tugeva seose olemasolu selle vahel, kui tolerantselt ühiskonnas suhtutakse vähemustesse, ning ühiskonna majandusliku edukuse vahel?

Majanduslik edukus põhineb nii kultuurilisel, ettevõtlusalasel, kodaniku-, teaduslikul kui kunstilisel loovusel. Loovtöötajad, kes on eelnimetatud valdkondades andekad, vajavad niisuguseid kogukondi, organisatsioone ja vaateid, mis on avatud uutele ideedele ja erinevatele inimestele.

Loovajastu toob olulist kasu just neis paigus, mis on enam vastuvõtlikud sisserändele, alternatiivsetele elustiilidele, uutele vaatenurkadele sotsiaalse staatuse ja võimustruktuuride kohta.

Kas ühiskonna tolerantsuse tähtsus majandusedu silmas pidades on tõendatav lihtsate vahendite abil või on siin tegu väga keeruliste sotsiaalmajanduslike suhetega?

Ma tooksin esile “3T” lähenemise, mis moodustab kõikehõlmava strateegia nii organisatsioonide, linnade, regioonide kui riikide jaoks, kes soovivad olla meie looval ajstul konkurentsivõimelised ja edukad. Need kolm T-d on Tehnoloogia, Talent ja Tolerants.

Talent

: igasuguse tõhusa majandusstrateegia korral on selle taga mootoriks andekad inimesed. Me elame ajastul, kus mobiilsus on märgatavalt tähtsam kui eales varem. Inimesed, ja eriti just loovad tipptalendid, liiguvad väga palju ringi. Kogukonna võimekus tipptalente juurde meelitada ja neid enda juures hoida on loovajastul kujunenud põhiprobleemiks

Tehnoloogia

: selleks, et kogukonnal või organisatsioonil oleks võime edendada majanduse kasvam ist, on kriitilised komponendid just tehnoloogia ja innovatsioon. Et olla edukas, peavad kogukonnad ja organisatsioonid leidma teid, kuidas uuringud, ideed ja innovatsioon muuta turustamiskõlblikeks ja jätkusuutlikeks toodeteks. Elutähtis on selles valdkonnas ülikoolide roll. Nemad on institutsioonid, mis asuvad loovajastu sõlmpunktides.

Tolerants

: majandusjõukuse aluseks on kultuuriline, ettevõtluse, kodaniku-, teaduslik ja kunstiline loovus. Loovtöötajad vajavad niisugust keskkonda, mis oleks avatud uutele ideedele ja erinevatele inimestele.

Mõned inimesed kaeblevad, et tolerantsi mõiste on selles kontekstis ülearu positiivse kõlaga termin. Oma raamatus “Flight of the Creative Class” olen sedasama mõistet defineerinud kui proaktiivset hõlmamist.

Nende riikide puhul, mis tahavad globaalsel loovajastul täiega konkurentsivõimelised olla, peaks olema esindatud kõik kolm T-tähte.

Te kirjutate, et loovklassi moodustab ­juhtivates keskustes umbes 35 protsenti ­tööjõust. Ilmselt olete nõus sellega, et üheski linnas ei saa loovinimesed iialgi moodustada sadat protsenti töötajaist, kuid kas 35 protsenti on teie hinnangul võimalik maksimum?

Ei, see kindlasti ei ole piir. Loovklass on tuleviku majanduses majanduskasvu tuumikjõud. Pole kahtlust, et loovtöötajate hulk suureneb üha. Samuti, üksnes seetõttu, et mõned konkreetsed tööd ei eelda inimestelt loovust, ei saa veel öelda, et neil loovus puudub.

Meie tootlikkuse, innovaatilisuse ja elustandardi kasvu saavutamise võtmeküsimuseks on jõuda arusaamisele, et kõik ja viimne kui üks inimene on loov olend, ning õppida seda loovust ära kasutama. Näiteks Toyota õppis juba kaua aega tagasi ära, et firma võib saavutada suuremat produktiivsust ja teenida rohkem raha, kui oskab ära kasutada oma kaupluste teenindajate loovust ja intelligentsi.

Kas kunagi, võib-olla väga kauges tulevikus, saab ühiskond olema niisugune, kus kõiki teenindavaid ja tootmisega seotud funktsioone täidavad targad masinad või robotid ning igaüks, kes soovib endale tõeliselt loova sisuga tööd, võib selle ka saada?

Meie nüüdisaegse majanduse kasvumootorid on loovsektor ja teenuste sektor, mitte tootev tööstus. Edaspidi tuleb uuendused viia läbi ka teenuste sektoris.

Kunagi me võtsime kätte ja muutsime terasetööstuse, autotööstuse ja vabrikute töökohad halbadest, ohtlikest paikadest headeks, kõrgelt tasustatud töökohtadeks.

Nüüd peame tegema sedasama ka teeninduse valdkonnas, kus makstakse kehva palka, kus hüved on väga madala tasemega ja sageli ei pakuta tervishoiuteenust. Selliseid töökohti luuakse massiliselt: muru niitjad, koduabilised, eluasemete remontijad, isikuteenindajad, massaažiterapeudid, kosmeetikud, juuksurid ja sisekujundajad. Selliste töökohtade kaudu sisenevad inimesed tööturule loovajastul. Need vastavad täpselt “sinikraelistele” töökohtadele, millel mu isa kunagi töötas, ja need moodustavad meie majandusest 40 kuni 45 protsenti.

Vaadake, millist edu on teenuste alal saavutanud Starbucks, kus pakutakse konkurentsivõimelisi palkasid ja soodustusi kõigile töötajatele. Praeguseks on tegemist maailmas ühe kõige tuntuma brändiga.

Te kirjeldate uut olukorda, kus mitte inimesed ei koli ümber selle alusel, kus on võimalik töökohti leida, vaid töökohad kolivad sinna, kus on sobivaid inimesi. Kuid kindlasti ei ole selli ne olukord veel saabunud väga paljudes kohtades üle maailma. Näiteks ka Ida-Euroopa töötajaist paljud kolivad tööle Lääne-Euroopasse, kus pakutakse kõrgemaid palkasid ja paremaid sotsiaalseid olusid. Kuivõrd näete, et teie kirjeldatud uus paradigma levib laiemalt ka Euroopa mandril?

Täna rohkem kui kunagi varem on tegu piirkondliku majandusliku spetsialiseerumisega. See puudutab nii regioone kui ka suuremaid megaregioone. Ühikuks, mis majanduslikult organiseerib, on tänapäeval konkreetne paikkond. Täpselt niisamuti oli ka mitusada aastat tagasi. Seejärel sai majanduslikuks ühikuks rahvusriik ning juba nüüdisajal kujunes selleks firma. Kogu seda teemat ma käsitlen põhjalikumalt oma peagi ilmuvas raamatus “Who’s Your City?”

Tegelikult on majandusliku ühiku osas ring peale saanud, sest nüüd on just megaregioon saanud selleks teljeks, mille ümber pöörlevad teised majandusfaktorid. Ettevõtted spetsialiseeruvad sellele, et tooteid parendada, ning need paikkonnad, kus soositakse mitmekesisust ja innovatsiooni, saavad majanduskasvu mootoriteks.

Enam pole erilist mõtet rääkida sellest, milline on mingi riigi äriline konkurentsivõime või jõukuse tase. Võtmeküsimus on regionaalne rikkus, mitte riigi oma.

Te ütlete, et majanduskasv põhineb loovusel. Ent kuidas stimuleerida loovuse kasvamist, selle asemel et lihtsalt ligi meelitada investeeringuraha või pakkuda firmadele maksusoodustusi?

Loovus on loomulikul, orgaanilisel viisil tekkiv nähtus. Mitte ükski paikkond või üksikisik ei saa planeerida loovust ette. Selle asemel tuleb luua tingimused loovuse õitsele puhkemiseks, kui see oma loomulikul viisil tuleb esile inimestest ja nende igapäevasest käitumisest.

See kõlab küll lihtsalt, kuid võib samas olla erakordselt keeruline, kuna väljakujunenud sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud huvid ei soovi taanduda nende ees, kellel on täiesti uusi ideid.

Mulle meeldib mõelda mitte planeerimise mõõtkavas, vaid pigem initsiatiivide ja projektide omas. Selle asemel, et kulutada suur rahasumma uue ooperiteatri või jalgpallistaadioni ehituseks, võiks kulutada mitu väiksemat summat nende kohalike algatuste toetuseks, mis juba on olemas. Kunstnike, ettevõtjate, sotsiaalkeskkonna aktivistide toetamiseks, kes juba teevad väga olulist tööd, mis kas edendab või kehastab ise tolerantsi, mitmekesisust ja loovust.

Liigne keskendumine planeerimisele sageli tapab selle olulise sädeme inimestes, millest saab alguse nii suur hulk leiutisi ja innovatsioone. Regioonidel tuleks oma loovusstrateegiaid vaadeldes olla ettevaatlik, et anda võimalus asjadele areneda oma loomulikku rada pidi.

Tänapäeva eliiti, linnastunud spetsialiste, on sageli kirjeldatud terminiga “yuppie”. Kas te leiate, et nüüd saab arenenud maailmas uueks eliidiks teie kirjeldatud loovklass?

Kahjuks on loovmajandus tekitanud meie ühiskonnas lõhe nende vahel, kellel on ja kellel ei ole. Kuid nagu ma olen juba eespool öelnud, tuleb meil uuendada teenustesektorit ja seda, kuidas me kasutame andekat inimkapitali. Ebavõrdsus ei tähenda enam lihtsalt materiaalset kaupade kättesaadavust. See tähendab võimalust kasutada oma andeid.

Inimesed soovivad täna kõiki oma võimeid pruukida täies ulatuses, võimalust eneseväljenduseks. Nende võimaluste loomine inimestele on võtmeküsimus: kuidas ehitada niisugune ühiskond, mis on senisest võrdsem, kaasavam ning hästi edenev.

Mulle tundub, et loov useks ja uute asjade leiutamiseks peab inimene olema eristuv, mitte jääma rahule keskmise tasemega, ükskõik kas siis oma teadmiste või saavutuste puhul. Samas on Lääne-Euroopas levinud sotsiaalse sidususe poliitika, mis üritab ühiskonna lõhesid vähendada, kuid ühtlasi taastoodab rohkem just kesktaset ning võib-olla ei motiveeri loovust piisavalt, sest ilma selletagi on inimestel hea olla. Kuidas teile see mõttekäik tundub?

Ma vastaksin ühe lausega: eranditult iga inimene on loov.

(HEI Intervjuu Richard Floridaga toimus e-maili teel.

Täname abi eest Steven Pedigot).