22.02.2008, 00:00
Hambutu rahvas
Miks on Eesti internetikommentaatorid nii ebaharilikult õelad? Kust see
mürk küll tuleb? Vastus on tegelikult lihtne. Põhjuseks on
eestlaste halvad hambad.
Seda, et “kõik haigused
tulevad hammastest”, teadis juba seersant Pluck Flann O’Brieni
“Kolmandas politseinikus”. Need haigused võivad olla nii
füüsilised – seedeprobleemidest vereringesse lekkivate
bakterite ja sellest tuleneva südamelihase kahjustuseni – kui ka
psüühilised. On ju selge, et nii nagu karguga mees hoiab eemale
tantsuplatsist, pole naeratamine ja “Olé!”
hüüdmine see valdkond, kus katkise suuga inimene end koduselt
tunneks. Kehvade hammastega isik on suuremal või väiksemal
määral mõistetud sünguse, vaikimise ja meelekibeduse
sfääri ning tõsisematel juhtudel vallandub edvardmunchlik
karje tema mustavast suust vaid paar korda aastas.
Kuhu hambad said?
Miks on Eesti omal ajal otsustanud, et just hammastega seotud probleemid ei ole
Haigekassa mure? (Ja miks, oh miks poleks hammaste asemel võinud
põlu alla sattuda näiteks hoopis varbad või
harknääre?) Paranoiline mõistus – aga meenutagem
siinkohal veel seersant Plucki universaalseletust – võiks
muidugi kahtlustada vandenõu. Hambutu isik on kindlasti madalama
enesehinnanguga ja seega ka ohutum kodanik, kes võib küll pritsida
tatti, kuid ei suuda, jah, enam hammustada.
Kuid
tõenäoliselt taandub kõik palju igavamalt kokkuhoiule.
On imearmas, et Eesti Haigekassa hüvitab avalduse alusel
hambaravikulusid sümboolse 300 krooni eest aastas. Kiidan heldet
Haigekassat, sest Suurbritannia NHS katab küll vaesema rahvaneljandiku
hambaravikulutusi, ent ooteajad arstile on pikad ja nagu näitas
mõne aasta tagune uuring, on kuus protsenti patsientidest
olnud ikkagi sunnitud oma hambaid ise arstima näiteks tangide või
liimiga. Rahul polda ka USAs, kus mu hea tuttava Epp Petrone kolmeliikmeline
perekond maksis pereisa tööandja kinnimakstavale
tervisekindlustusele iga kuu lisaks 450 dollarit,
millega olid kaetud kogu pere hambaravikulud (tasuda tuli iga
kord lisaks visiiditasu 20 dollarit). Virisetakse Kanadas, kus
hambaravikindlustus katab 60–90 protsenti kuludest. Otsekui Kadmose
legendis, külvavad hambad pahandust igal pool ja kindlasti ka
Luksemburgis, Itaalias, Iirimaal ja Norras, kus hambaravi on sama hästi
kui tasuta. Kuid ilmselt on keskmise sissetuleku, inflatsiooni ja hammaste
hooldamise, ravi või taastamise eest küsitavate reaalsete summade
suhe vähestes maades ebasoodsam kui Eestis.
Olukorras, kus
hambalaen sai Eestis mõne aasta eest pangandushitiks –
muidugi tubli intressiga, sest laenuga remonditud korteri saab pank
hädaolukorras maha müüa, ent mida mõistlikku on tal teha
inimese remonditud hammastega? –, võiks valitsussektori
tänavuseks eelarve ülejäägiks plaanitud 3,6 miljardit
paigutada kõige kindlamasse kohta: kuldhammastena pensionäride
suhu. Lisaväärtuseks täiesti tasuta uus turismislõugan:
Eesti, kuldse naeratusega maa. Seda muidugi ei juhtu, kuid siiski võiks
riik mõista, et hambaravi on vähemalt sama tähtis
investeering kui õppemaks, ning võimaldada tehtud kulutuste
mahaarvamist maksustatavast tulust. Eraettevõtluse vallas näeksin
nišši reisikorraldajale, kes hakkaks pakkuma Taisse
või veidi vähem glamuursesse Valgevenesse (või miks mitte
moore’likus stiilis Kuubasse?) hambaravi pakettreise, mis ühendaksid
mõnusa olulisega.
Midagi peab muutuma, sest olukord, kus
tervishoiusüsteem on säravalt naerat
ades jätnud hambad igaühe eralõbuks ja -vastutuseks,
käib liiga paljudele üle jõu. On kellapomm suus ühel
hetkel plahvatanud, pole teravast keelest võileiva söömisel
kuigi palju kasu.