Wannabe-­Ameerika ja Postkontor 2

Karin Paulus pealinna esindushoonetest.

Millist lugu jutustavad uudishotellid Tallinnas? Kui vanalinnas domineerib ikka stereotüüpne kitšivõtmes neverending fairytale (ehk siis lõputu muinaslugu, nagu sedastab üks kultuuripealinn 2011 slogan’eid), siis väljaspool seda õilmitseb Eesti edulugu. Taevasse pürgivad tornid, libedad klaaspinnad, kosmopoliitne atmosfäär ja hea maitse. Kuigi Jumal vaevalt peale Andrus Ansipi, inflatsiooni ja uue töölepinguseaduse uusi karistusi kuldvasikakummardajatele kaela saadab, pole selline punnoptimistlik kuvand, mida hotellid evivad, ammugi enam adekvaatne.

Linnapildi seisukohalt võiks öelda, et meie polüfunktsionaalsed kaksiktornid (arhitektuuribüroo Nord Projekt Meeli Truu juhtimisel) pole kindlasti kehvemad kui Ameerikas. Võiks väita, et nad on isegi paremad: nemad on erinevalt NY prototüüpidest vähemalt esialgu alles. Ja võrreldes city ülejäänud postmodernsete veiderdustega, on neis – nagu ehk konsooliga City Plazaski – suurlinna aimust, vertiigo ohtlikku veetlust ning väljapeetust. Aga siiski, miks koogavad Eesti inimesed siiani USA järele? Kas tahame osta poest veel rohkem banaane, näha kinodest veel enam Ameerika filme, sõita sama kärakate autodega nagu Beverly Hillsi üliõpilased ja jämeda kuldketiga hip-hop-neegrid? Milliseid väärtusi peale rahalise rikkuse me sealt kopeerida soovime?

Samas minnakse sageli veelgi lihtsamat teed. Peapostkontori kõrvale on kerkinud teine peaaegu et samasugune maja. Tõsi, selle arhitektiks pole mitte Raine Karp, vaid Indrek Allmann (arhitektuuribüroo Pluss). Mõneti on ju tore, et õige huvitavate vangerduste teel hangitud krunt vähemalt vormilises mõttes jääb postimajaga seotuks, ent ... On küll postmodernismi ajastu, aga teatud originaalsust või vähemasti lisaväärtust tahaks ka emotsionaalses mõttes kallil ning olulisel kohal ikka näha.

Hotelli naiivromantiliselt mänguline sisekujundus ning restorani meeldejäävalt isikupärane köök õnneks sarnast “ma olen siin kunagi juba olnud” tunnet ei kanna.

Viimasel ajal mind tõesti väsitab, et erakapital ei ole suutnud mõista, et investeering isikupärasusse on lõppkokkuvõttes siiski kõige kasumlikum. Unustamatu miljöö on visiitkaart, mis kutsub tagasi. See ei tähenda ainult odavaid naisi, king-size-voodit ning plasmaekraaniga telekat, vaid ka timmitud silmailu ning stiilselt eestipärast atmosfääri. Mitte kordust, vaid sündmust.