Mitmekordne rõõm

Esimene laps sünnib armastusest, teine arvestusest, on keegi tark kunagi öelnud. Enamasti see ilmselt just nii käibki. Millal aga on see õige aeg ema-isa ja vanema õe-venna jaoks, rääkisid kogemustega lapsevanemad Ede Schankile.

„Kuna me rääkisime poisile juba raseduse ajal, et see on MEIE kõigi tita, siis ta on algusest peale tundnud ennast kaasatuna,” räägib Karel Marcus Haava ema Alice. Talle ja abikaasa Laurile tundus paras aeg perre teine laps saada siis, kui Karel oli kolm ja pool aastat vana. Kuigi Alice olnuks nõus ka väiksema vahe järel teise lapse peale mõtlema, polnud just mees sellega nõus, sest kaheaastasega oli veel omajagu tegemist. Kolme ja poolene saab aga juba iseseisvalt hakkama söömise, riietumise ja WCs käimisega. Lisaks käib Karel nüüd juba teist aastat heameelega lasteaias, kus saab piisavalt omavanuste seltsi nautida.

Hanna Elisabeti sünd möödunud aasta mais osutus ajastuselt igati soodsaks. Esiteks olid ilmad kohe ilusad, imikuga polnud nii palju mässamist ja pakkimist, kui vastu talve sündinud esiklapsega. Teiseks pole tütar vanematele siiani põhjustanud ühtegi magamata ööd.

„Esimesega üritasime rohkem igasugu tarkusi järgida, näiteks et pärast öist söötmist tuleb ta oma voodisse magama panna, aga ta ei tahtnud üldse jääda,” meenutab Alice. Küllap on kõikidele esmakordsele lapsevanematele tuttav, et lapse iga nutuhoog võib esialgu tunduda üsna hirmus ning kui imik ka rahulikult uinub, kuulatavad ähmis emme-issi veel tunde hiirvaikselt voodiserval, kas ta ikka hingab.

Praegu neljane Karel on algusest peale olnud õe üle uhke ja tema suhtes väga hoolitsev. „Kas Anni tahab süüa? Ega tal palav pole?” muretseb poiss, kui 8kuune väike õde vahel harva rahulolematust väljendab.

Eks Karel Marcus ootas alguses muidugi pigem venda, kuid ka uudis õest tegi rõõmu. Karelil olid näiteks kohe välja pakkuda ka tüdrukule sobivad nimevariandid: näiteks Pipi.

Üksnes lust ja lillepidu pole teise lapse tulek perele siiski olnud. Probleemid tekkisid, kui Hanna roomama hakkas, sest siis selgus Kareli õuduseks, et õde pääseb ligi tema mänguasjadele ja kipub teda mõnikord segama. Poiss reageeris sellele ise titaks muutumisega – nõudis sülle ega olnud nõus oma asju õega jagama. Aga sellest saadi tänu vanemate meelekindlusele ja väsimatule selgitamisele õnneks nädalaga üle.

Lapse hirm: äkki vend on kole!

Mari-Liisi ja Martini poeg Magnus sündis täpselt möödunud vana-aasta õhtul. 7aastane tütar Victoria oli siis parajasti just oma esimesel kooli talvevaheajal.

Otsus, et teine laps võiks tulla siis, kui esimene kooli läheb, oli vanematel küpsenud aastatega. „Esimese lapsega olime suht noored – 21aastased,” selgitab Mari-Liis üsna pikka vahet, mille jooksul lõpetati koolid, mindi tööle ja ka abielluti.

Kuigi vanemad ise olid igati valmis, andis Victoria enne rasedust ja selle ajal küll vanematele piisavalt ainet muretsemiseks, et kas väikevenna tulek teeb tüdrukule ikka rõõmu. Kuni 5. eluaastani eelistas tüdruk pigem endavanuste või vanemate laste seltsi ning huvi nooremate mängukaaslaste vastu tekkis alles kuueaastaselt, siis kui sõbrannadel lasteaiast järjest pisikesed õed sündisid. Victoria pettumus oli suur, kui selgus, et perre sünnib hoopis väikevend: kellele nüüd kõik oma nukud ja kleidid pärandada?!

Nii ei tundnudki Vict oria ema raseduse vastu erilist huvi, ei tikkunud kõhtu katsuma, küll aga võis mõnikord ema peale pahaseks saada, kui teda nõudmise peale sülle ei võetud. Vanemad hakkasid tüdrukut teadlikult harjutama rohkem isaga aega veetma, sest väikese titaga on ju paratamatult rohkem hõivatud just ema. Martini ülesandeks saigi värskele koolilapsele hommikuti süüa teha ja teda kooli viia, nädalavahetustel käidi kahekesi kinos või mängiti kulli. Isa õppis koguni tüdrukule soengut tegema.

Kuigi juba Mari-Liisi esimene sünnitus oli väga kiire, läks teisega vaid kaks tundi. Ööund nautivat Victoriat ei hakatud selleks ajaks üleski ajama – isa tuli pärast naisele toeks olemist koju tagasi ja teatas tütrele uudist hommikul.

Vastselt suureks õeks saanud Victoria oli sellest hommikust nagu ümber vahetatud – kõigepealt aitas isal torisemata toad ära kraamida ja siis mindi haiglasse uut ilmakodanikku tervitama. Nüüd tahtis ta küll väikevenda sülle võtta ja kallistada. Tüdruk koguni ohkas: „Emme, küll sul veab, sa saad teda terve päeva kaisus hoida, aga mina pean kooli minema!”

Hiljem tunnistaski tütar vanematele, miks ta venna-uudisesse esialgu vaenulikult suhtus: tema nimelt oli kartnud, et äkki sünnib koleda näoga poiss! Suur oli siis kergendus ja rõõm, kui selgus, et vend on hoopis ütlemata armas. Ainuke mure on nüüd selles, et Magnus on veel liiga väike, et temaga koos mängida.

Kaks on ikka parem kui üks

Seda, kui hästi Victoria oma seitse aastat noorema vennaga läbi hakkab saama, näeb paari aasta jooksul, mil ema plaanib poisiga kodune olla. Praegu võtab vanem õde Magnust kui nukukest, kellele saab lutti suhu panna ja riideid vahetada ja kes võikski igavesti jääda sama väikeseks ja nunnuks. Mari-Liis tunnistab, et nad abikaasaga arvestasid, et ega üsna suure vanusevahega lastest pruugi erilisi mänguseltsilisi saada.

Alice Haav omakorda meenutab, et tema oli kuueaastane, kui omale venna sai. Esialgu oli väikemees tema jaoks küll paras tüütus, sest kippus tema kooliasju näppima ja teda tuli sageli sõbrannade poole mängima minnes kaasa võtta. Alles hiljem, kui vend ei tähendanud tema jaoks enam tüütut kohustust, hakkasid nad omavahel väga hästi läbi saama.

Oma laste pealt vaatab Alice, et kahel koos on ikka tunduvalt huvitavam. Ka vanavanemad võtavad parema meelega mõlemad lapsed korraga hoida kui ühekaupa, sest noorem joondub kõigis tegevustes nagunii vanema järgi ja omavaheline mäng vähendab oluliselt lapsehoidja koormust ja vajadust ühele lapsele pidevalt mingit tegevust välja mõelda.

Nagu Alice, tõdeb ka Mari-Liis, et teise lapsega on algusest peale oluliselt lihtsam. Paljud asjad on küll seitsme aastaga ununenud, kuid tunnetus on ikkagi käe sees ja enesekindlus suurem. Praegu küll ühekuune poiss põhiliselt vaid sööb ja magab, öösiti näiteks kolme tunni kaupa.

Mõnel päeval, kui poiss on virilam ja ka vanem laps nõuab koolist tulles pidevalt tähelepanu, tekib lootusetu väsimuse tunne. Aga õnneks on perele rõõmuga appi tõttavaid sugulasi võtta vaat et kõrvaltänavast.

Kui raske või kerge on mitme väikese lapsega peres kõigi meelerahu ja närve säästes toime tulla, on eelkõige kinni enda mõtlemises.

Tänu kasvava pere suurenenud nõudmistele peab vanemate endi suhtumine lihtsalt muutuma – kui varem ühe lapsega v& amp; amp; otilde;is mõnikord tunda end õhtuks surmväsinuna, siis nüüd piisab sellest, kui üks kahest lapsest vanavanemate või heade sugulaste juurde hoida viia.

Kodus on siis justnagu paradiis.

Elu võimalikkusest kolme lapsega

Nii mõnelegi ühe või kahe lapse emale-isale võib vahel tunduda, et sagedane öine söötmine, lõputute päevaste jonnituuridega võitlemine või lootusetult edenev potitreening ajab juhtme kokku. Siis tasub mõelda, et on veel vapramaid, kes saavad hakkama kolme pisikesega korraga.

On üksikuid peresid, mida õnnistatakse korraga lausa kolmikutega, aga kolm last võivad tulla ka ükshaaval, väikese vahega. Just nii on läinud Hele-Mai Alamaa ja Kristjan Lepiku peres, kuhu umbes pooleteise aastaste vahedega on sündinud järjest kolm poissi. Kutt Kaaren on praegu neli ja pool, Laur saab suvel kolm ja Luukas märtsis aastaseks. Sellist perekonda vanemad just ei planeerinud, kuid arvavad, et ilmselt oli neile nii ette nähtud. Seejuures ei vasta tõele vanarahva tarkus, et iga järgmise lapsega läheb asi üha lihtsamaks.

Hele-Mai usub pigem, et laste iseloomud peegeldavad seda üheksat kuud, mil ta neid kandis. Kutti oodates olid kõik organismis toimuvad muutused niivõrd harjumatud, et tulevane ema oli üsna närviline. Sestap pani ka esiklaps vastsed lapsevanemad üheksa kuuga parajalt proovile. Sootuks vastupidine oli lugu Lauriga, keda oodates oli ema rahulik ja ka poeg oli imikuna üks naeratav rahu ise. Kolmanda poja ootamise ajal oli Hele-Mai viimasel kolmel kuul täiesti omadega läbi, kuid Luukas oli just kolmel esimesel elukuul vaikne ja tore beebi. Sealt edasi on ta aga osutunud lastest kõige kõvemaks pähkliks, kinkimata vanematele pea ühtegi rahulikku ööd ning põhjustades muret pidevate allergiatega.

Kui Kutt sai aasta ja seitse kuud nautida vanemate ainsaks silmarõõmuks olemist, siis Laur on vahest kõige enam pidanud ise endaga tegelema. Ja seda paradoksaalselt just seeõttu, et ta on nii lahke ja leplik laps. See kajastub omakorda nüüd Lauri iseloomus ja mängudes: ta võib tundide kaupa vestelda kujutletavate kaaslastega või mängida asjadega, mida teised ei näe.

Suures peres paratamatult vanemate tähelepanu nimel konkureerivad vanemad vennad pole nooremate suhtes siiski mingit armukadedust üles näidanud. Kutt oli Lauri sünni üle väga õnnelik ja ka Luukast kaasavad kaks vanemat venda juba oma mängudesse. Luukas ongi paljusid asju hakanud tegema ka oluliselt varem, sest on, keda matkida. Lisaks pole kolmelapselise pere poistel mingit probleemi oma asjade jagamisega, mis muidu lasteaeda minevate laste jaoks võib olla paras šokk.

Hele-Mai tunnistab veidi ootamatult, et alles Luukasega jõudis temani see õige emaks olemise tunne.

Töö kui värskendav puhkus

Kuti, Lauri ja Luukase ema ei loo mingeid illusioone neile, kes mõtlevad samuti järjest kolme lapse saamisele. See ei ole mingi käkitegu, ainuüksi füüsiliselt on see emale väga kurnav.

Samuti on igapäevaste asjatoimetuste tegemine koos kolme lapsega pea mõeldamatu. Kas või õueminek on nii suur ettevõtmine, et vajab parajat ettevalmistust ja peenelt läbimõeldud logistikat, aga emal on ju üksi ikkagi ainult kaks kätt. Õnneks käib Kutt möödunud sügisest lasteaias ja teiste lastega aitab lapsehoidja ning vanaemad või head sõbrad.

Kogemuse põhjal saab muretult külas käia vaid neil sõpradel, kes ise kolme lapse kasvatamise peensustega kursis. Fak t on ka see, et nii väikseid lapsi kolmekaupa ei võta keegi üksi hoida. Kui ema-isa tahavad kahekesi restorani või teatrisse minna, siis peab korraga appi tulema kaks inimest või tuleb lapsed laiali jagada. Kaks korda on vanaema võtnud Luukase ööseks enda juurde ja see on olnud vanemate jaoks tõeline pidu.

„Kindlasti on olemas superemasid, aga mina ei kuulu nende hulka,” on Hele-Mai enda suhtes kriitiline. Kõigi kolme lapse kõrvalt on fotograafi ametit pidav Hele-Mai siiski suutnud teha ka tööd. Mis seal salata, töö on praegu tema jaoks parim puhkus. Ta pühendab pildistamisele ja fototöötlusele paar värskendava õhusõõmuna mõjuvat päeva nädalas.

Harjutusi iseseisvaks eluks

Milles seisneb väikeste lastega suure pere toimetuleku võti? Kindlasti selles, et iga lapse jaoks tuleb iga päev natuke aega võtta. Olgu see või viis minutit, aga kõik kolm last peavad tundma, et nad on olulised, sest kõige pisem saab paratamatult enam tähelepanu.

„Kõige kurvem ongi see, et vanemate lastega ei saa piisavalt tegeleda,” märgib Hele-Mai paljulapselise pere suurimaks miinuseks. Suuremate poiste palvetele koduste meelelahutuste osas peavad vanemad tihti kurdiks jääma. Näiteks Laur korrutab siiamaani emale tolle viimasest rasedusest pähe kulunud lauset „Ma ei saa sind sülle võtta, sest mul on beebi kõhus” ja autofanaatikust Kutile aastate eest ostetud kokkupandav sõidurada ootab siiani kapi otsas aega, mil nooremad vennad seda lihtsalt ära ei lõhuks. Samas õpivad lapsed seega iseseisvalt teatud ülesandeid lahendama ega oota, et neile kõik ette-taha ära tehakse. Nii üllatas Kutt vanemaid oma neljandal sünnipäeval sellega, et oskab lugeda.

Siiski peavad vanemad ise endale pidevalt meelde tuletama, et kuigi esimene ja teine laps võivad võrreldes kolmandaga tunduda väga asjalikud, on ka nemad veel tegelikult pisikesed. Ja neilt ei maksa liiga ruttu liiga palju oodata.